Konsultatsioon

Euroopa Kohtu 8. septembri 2011 otsus kohtuasjas C-177/10: Francisco Javier Rosado Santana versus Consejeria de Justicia y Administración Publica de la Junta de Andalucia.

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

Kohtuasjas C 177/10,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Juzgado de lo Contencioso Administrativo nº 12 de Sevilla (Hispaania) 24. märtsi 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. aprillil 2010, menetluses

Francisco Javier Rosado Santana
versus
Consejería de Justicia y Administración Pública de la Junta de Andalucía,

koosseisus: koja esimees J. N. Cunha Rodrigues, kohtunikud A. Arabadjiev, A. Rosas, A. Ó Caoimh (ettekandja) ja P. Lindh,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Consejería de Justicia y Administración Pública de la Junta de Andalucía, esindaja: A. Cornejo Pineda,
– Hispaania valitsus, esindaja: J. Rodríguez Cárcamo,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja S. Pardo Quintillán,
olles 12. mai 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku, on teinud järgmise

1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada klauslit 4 tähtajalise töö raamkokkuleppes, mis on sõlmitud 18. märtsil 1999 (edaspidi „raamkokkulepe”) ning mis on esitatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999 L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368), lisas.
2 See taotlus esitati F. Rosado Santana, Junta de Andalucía (Andaluusia autonoomse piirkonna) praeguse alalise ametniku ning Consejería de Justicia y Administración Pública de la Junta de Andalucía (Andaluusia autonoomse piirkonna valitsuse õigus ja haldusnõukogu, edaspidi „Consejería”) vahelises vaidluses, mille ese on viimase otsus, millega tühistati F. Rosado Santanat puudutavad aktid seoses tema nimetamisega asutusesisese edutamissüsteemi järgi assistentide üldkorpuse alaliseks ametnikuks.

Õiguslik raamistik

Liidu õigusnormid

3 EÜ artikli 139 lõikel 2 põhineva direktiivi 1999/70 põhjendusest 14 nähtub, et raamkokkuleppele allakirjutanud on näidanud üles soovi parandada tähtajalise töö kvaliteeti, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise, ning luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.

4 Nimetatud direktiivi artikli 1 kohaselt on selle eesmärk „jõustada tööandjate ja töövõtjate vaheliste üldorganisatsioonide (ETUC, UNICE ja CEEP) vahel […] sõlmitud raamkokkulepe […]”.

5 Direktiivi artikli 2 esimese lõigu kohaselt:
„Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud normid 10. juuliks 2001 või tagavad, et hiljemalt sel kuupäeval on tööturu osapooled kehtestanud vajalikud meetmed kokkuleppe teel, kusjuures liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed, et tööturu osapooled saaksid igal ajal tagada käesolevas direktiivis ettenähtud tulemuste saavutamise. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.”

6 Raamkokkuleppe klausli 1 kohaselt on selle eesmärk:
„a) parandada tähtajalise töötamise kvaliteeti, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise;
b) luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.”

7 Raamkokkuleppe klausli 2 punkt 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kokkulepet kohaldatakse tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas.”

8 Raamkokkuleppe klausel 3 näeb ette:
„Käesolevas kokkuleppes tähendab:
1. „tähtajaline töötaja” isikut, kellel on vahetult tööandja ja töötaja vahel sõlmitud tööleping või töösuhe, milles töölepingu või töösuhte lõpp on määratud objektiivsete tingimustega, milleks võib olla konkreetse kuupäeva saabumine, konkreetse ülesande lõpetamine või konkreetse sündmuse toimumine;
2. „võrreldav alatine töötaja” töötajat, kellel on samas asutuses määramata tähtajaga tööleping või töösuhe, mis on sõlmitud sama või samalaadse töö või tegevuse kohta, võttes arvesse erialast ettevalmistust ja oskusi. Kui samas asutuses ei ole võrreldavat alatist töötajat, tehakse võrdlus kehtiva kollektiivlepingu alusel või kollektiivlepingu puudumise korral vastavalt riigi seadustele, kollektiivlepingule või praktikale.”

9 Raamkokkulepe klausel 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte” määrab:
„1. Töötingimuste osas ei kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.
[…]
4. Eriliste töötingimustega seotud teenistusaega käsitlevad nõuded on tähtajaliste töötajate ja alatiste töötajate jaoks ühesugused, välja arvatud juhul, kui eri pikkusega teenistusaega käsitlevatel nõuetel on objektiivsed põhjused.”

Siseriiklikud õigusnormid
10 26. detsembri 1978. aasta avalikus teenistuses varem töötatud aastate tunnustamise seaduse 70/1978 (Ley 70/1978 de reconocimiento de servicios previos en la Administración Pública) (Boletín Oficial del Estado (edaspidi „BOE”) nr 9, 10.1.1979, lk 464) artikli 1 lõige 2 sätestab:
„Tegelikuks teenistuseks loetakse vahet tegemata kogu teenistust eelmises punktis märgitud ametiasutustes nii koosseisuvälise teenistujana (tähtajaliselt või ametniku asendamiseks) kui ka haldus või töölepingu alusel, olenemata sellest, kas kõnealused lepingud on või ei ole kirjalikult vormistatud.”

11 Avaliku teenistuse reformi käsitleva 2. augusti 1984. aasta seaduse 30/1984 (Ley 30/1984 de reforma de la Función Pública) (BOE nr 185, 3.8.1984, lk 22629), mida on muudetud 30. detsembri 1994. aasta seadusega 42/1994 maksu , haldus ja sotsiaalmeetmete kohta (Ley 42/1994 de medidas fiscales, administrativas y de orden social) (BOE nr 313, 31.12.1994, lk 39457), lisasäte 22 sätestab:
„Vajaduse korral võib D rühma korpustest või teenistusastmetest ametnike vastavate tegevuste ja ülesannete valdkonnas C rühma korpuste või teenistusastmete ametnikuks saamiseks korraldada asutusesisese edutamise, mis tuleb korraldada konkursina, mille käigus hinnatakse kvalifikatsiooni seoses karjääri ja täidetud ametikohtadega, väljaõppe taseme ning teenistusajaga.
C rühma korpuste või teenistusastmete ametnikuks saamiseks on nõutav käesoleva seaduse artiklis 25 osutatud teaduskraad või kümneaastane teenistusaeg ametnikuna D rühma korpustes või teenistusastmetel või viieaastane teenistusaeg, kui asjaomane isik läbis erikursuse, millele pääsemine toimub vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele.
Käesolev säte on põhiseaduse artikli 149 lõike 1 punkti 18 alusel vastu võetud avalike teenistujate eeskirju puudutav alusnorm.”

12 9. jaanuari 2002. aasta dekreedi 2/2002, mis näeb ette üldeeskirjad Junta de Andalucía teenistujate töölevõtmise, asutusesisese edutamise, ametikohtade täitmise ning kutsealase edutamise kohta (Decreto 2/2002 por el que se aprueba el Reglamento General de Ingreso, promoción interna, provisión de puestos de trabajo y promoción profesional de los funcionarios de la Administración General de la Junta de Andalucía) (Boletín Oficial de la Junta de Andalucía (edaspidi „BOJA”) nr 8, 19. 1.2002, lk 913), artiklit 32 on muudetud analoogselt nimetatud lisasätte sõnastusele.

13 12. aprilli 2007. aasta seadust 7/2007 avalike teenistujate põhimääruse kohta (Ley 7/2007 del Estatuto básico del empleado público) (BOE nr 89, 13.4.2007, lk 16270) (edaspidi „LEBEP”) kohaldatakse vastavalt selle artikli 2 lõikele 1 alaliste ametnike suhtes ning vajaduse korral lepinguliste teenistujate suhtes, kes töötavad muu hulgas autonoomsete piirkondade haldusasutustes.

14 LEBEP artikli 8 lõige 2 sätestab, et avalikud teenistujad liigitatakse alalisteks ametnikeks (funcionarios de carrera), ajutisteks teenistujateks (funcionarios interinos), lepingulisteks teenistujateks ja abiteenistujateks.

15 LEBEP artikli 9 lõige 1 näeb ette: „Alalised ametnikud on seaduse alusel tasustatavaid alalisi ametikohti täitma nimetatud isikud, kes kuuluvad haldusõigusega reguleeritava teenistussuhte alusel ametiasutuse koosseisu.”

16 LEBEP artikli 10 lõige 1 sätestab:
„Ajutised teenistujad on isikud, kes nimetatakse ametisse sõnaselgelt põhjendatud vajaduse ja kiireloomulisuse tõttu alaliste ametnike ülesannete täitmiseks, kui esineb üks järgmistest juhtumitest:
a) vabade ametikohtade olemasolu korral, mida ei ole võimalik täita alaliste ametnikega;
b) alaliste ametnike ajutiseks asendamiseks;
c) ajutiste programmide teostamiseks;
d) suure töökoormuse korral maksimaalselt kuueks kuuks 12 kuulise perioodi jooksul.”

17 LEBEP artikkel 18 „Alaliste ametnike asutusesisene edutamine” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Asutusesisene edutamine toimub valikumenetluse raames, mis tagab põhiseaduslike võrduse, sobivuse ja võimekuse põhimõtete järgimise […]
2. Ametnikud peavad vastama töölevõtu tingimustele, omama vähemalt kaheaastast tegelikku teenistusstaaži madalamas alarühmas või kutsealarühmas (kui see ei koosne alarühmadest) ning läbima edukalt vastavad katsed.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

18 Euroopa Kohtule esitatud teabest nähtub, et põhikohtuasja kaebaja töötas aastatel 1989–2005 Junta de Andalucía ajutise teenistujana. Ta sai selle ametiasutuse alaliseks ametnikuks 2005. aastal.

19 Consejería avaldas 17. detsembri 2007. aasta BOJA väljaandes konkursiteate, milles kuulutas asutusesisese edutamissüsteemi alusel välja valikumenetluse avalike teenistujate edutamiseks selle ametiasutuse assistentide üldkorpusesse.

20 Nimetatud teade kehtestas mitu nõuet, millele katsetel osalejad pidid vastama. Esiteks pidid nad kuuluma Junta de Andalucía ametnike üldkorpusesse. Järgmiseks pidi neil olema või olema omandamisel Bachiller Superior’i (bakalaureuse ) kraad või sellega samaväärne diplom või selle puudumisel pidid nad tõendama, et neil on kümneaastane teenistusstaaž ametnikuna D rühma kuuluvates korpustes või viieaastane teenistusstaaž pärast erikursuse läbimist Andaluusia Avaliku Halduse Instituudis. Lõpuks said katsetel osalejad asutusesisesest edutamisest osa võtta üksnes alates rühmast, mis allub vahetult rühmale, mille jaoks konkurss korraldatakse, ning kui nad tõendavad, et neil on nimetatud rühmas vähemalt kaheaastane teenistusstaaž.

21 Konkursiteates täpsustati, et „arvesse ei võeta teenistusstaaži, mis on omandatud ajutise või koosseisuvälise teenistujana mõnes muus ametiasutuses või muud sarnast varasemat teenistustaaži”.

22 Põhikohtuasja kaebaja, kes osales valikumenetluse katsetel Junta de Andalucía D rühma alalise ametnikuna ning kellel oli täitunud enam kui kaheaastane teenistusstaaž, oli alguses sisekonkursi edukalt läbinute lõplikus nimekirjas, mis avaldati 12. novembril 2008.

23 Pärast seda, kui 2. veebruaril 2009 avaldati vabade töökohtade nimekiri ja F. Rosado Santana oli esitanud nõutud dokumendid, tühistas Consejería peasekretär oma 25. märtsi 2009. aasta otsusega (edaspidi „põhikohtuasjas kõne all olev otsus”) otsuse, mis puudutas asjaomase isiku konkursile lubamist ja tema nimetamist C rühma alaliseks ametnikuks põhjendusel, et tal ei ole vajalikku teaduskraadi ega teise võimalusena kümneaastast teenistusstaaži alalise ametnikuna.

24 Põhikohtuasja kaebaja esitas 8. juunil 2009 põhikohtuasjas kõne all oleva otsuse peale kaebuse, tuginedes Hispaania põhiseaduse artiklile 14, mis sätestab seaduse ees võrdsuse põhimõtte, ning seaduse 70/1978 artiklile 1. Lisaks väitis ta, et Consejería peasekretär, kes võttis arvesse üksnes alates 2005. aastast alalise ametnikuna täitunud teenistusstaaži ning jättis arvestamata enne seda ajutise teenistujana täitunud teenistusstaaži, rikkus oma otsusega raamkokkuleppe klauslis 4 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

25 Eelotsusetaotluse esitanud kohtus väitis Consejería, et seadust 70/1978 ei saa konkursil osalemiseks vajaliku kvalifikatsiooni kindlaksmääramise suhtes kohaldada, ajutiste teenistujate puhul saab eelnevat teenistusstaaži arvestada üksnes majanduslikel eesmärkidel. Vastupidisel juhul koheldakse ametnikku, kellel on ajutise teenistujana teenistusstaaž täitunud, soodsamalt kui seda ametnikku, kellel ei ole. Selline käitumine on diskrimineeriv, kuna võttes arvesse ajutise teenistuja poolt tehtud töö tegelikku laadi, mis ei ole alalise iseloomuga ning mis ei ole avalikule teenistusele omaselt stabiilne, peaks alalise ametniku teenistusstaaž olema alati suurema kaaluga kui ajutise teenistujana täitunud teenistustaažist saadav kasu.

26 Eelotsusetaotluses uurib Juzgado de lo Contencioso Administrativo nº 12 de Sevilla, millised on Tribunal Constitucionali (põhiseaduslikkuse järelevalve kohus) lahendite tagajärjed, mille kohaselt on lubatud alaliste ametnike ja samu ülesandeid täitvate ajutiste teenistujate erinev kohtlemine. Eelotsusetaotluse esitanud kohus nendib siiski, et need otsused on osaliselt vastuolus teiste Tribunal Constitucionali otsustega.

27 Eelotsusetaotluse esitanud kohus nendib ka, et väga paljud Hispaania kohtud järgivad teatavat õigusteooria suunda, mille kohaselt käsitatakse avaliku teenistuse konkursi teadete puhul, kus avaldatakse kandidaatide vastuvõtu ja hindamistingimused, neid konkursi „seadusena”, ja kui asjaomane isik ei ole neid põhitingimusi ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud, siis ei saa ta hiljem enda saavutatud tulemuse vaidlustamiseks väita, et need tingimused olid ebaseaduslikud.

28 Nimetatud kohtu sõnul on põhikohtuasjas tekkiv peamine küsimus see, kas siseriiklikud õigusnormid, mis võttes võrdluseks kaks alalist ametnikku, välistavad ühe puhul nendest täitunud teenistusstaaži arvessevõtmise üksnes põhjusel, et ta oli selle kestel ajutine teenistuja, on vastuolus raamkokkuleppe klausliga 4.

29 Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo Contencioso-Administrativo nº 12 de Sevilla menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas […] direktiivi [1999/70] tuleb tõlgendada selliselt, et arvestades, et [Euroopa L]iidu ühe liikmesriigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus on otsustanud, et selle riigi koosseisuvälistele teenistujatele ja ametnikele erinevate õiguste kehtestamine ei pruugi olla tema põhiseaduse vastane, välistab see tingimata selle direktiivi kohaldamise selle riigi avalikus teenistuses?
2. Kas seda direktiivi tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus tõlgendab võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid nii, et see jätab üldiselt nende põhimõtete kohaldamisalast välja koosseisuväliste teenistujate ja ametnike võrdse kohtlemise?
3. Kas [raamkokkuleppe] klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui ametnikuks saamisel ja konkreetsemalt tasustamisel, teenistusastme määramisel või edutamisel ei võeta omandatud teenistusstaažina arvesse koosseisuvälise teenistujana töötamist?
4. Kas [raamkokkuleppe] klausel 4 kohustab tõlgendama siseriiklikke õigusnorme nii, et need ei jäta ametnike teenistusaja arvestusest välja nende ajutise teenistuse aega?
5. Kas [raamkokkuleppe] klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et kuigi avaliku konkursikutse tingimused on avaldatud ja asjaomane isik ei ole neid vaidlustanud, on siseriiklik kohus kohustatud kontrollima, kas need on [liidu] õigusnormidega vastuolus, ja kui ta on selleks kohustatud, siis kas ta peab sel juhul jätma need tingimused või nende aluseks oleva siseriikliku õigusnormi kohaldamata, kuivõrd need on nimetatud klausliga vastuolus?”

Hagi vastuvõetavus

30 Consejería leiab, et eelotsusetaotlus üldiselt ja eelkõige selle esimene, teine ja viies küsimus ei ole vastavuses Euroopa Kohtu praktikaga kehtestatud eelotsusetaotluste vastuvõetavuse nõuetega. Nimelt ei ole selles viidatud põhikohtuasjas kohaldatavatele siseriiklikele õigusnormidele ega siseriiklikule õigussüsteemile, kuhu need kuuluvad. Lisaks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud põhjuseid, miks küsimus puudutab direktiivi 1999/70, ega ole tõendanud selle seost direktiivi ja kõnealuste siseriiklike õigusnormidega.

31 Lisaks väidab ta, et eelotsuse küsimused tuvastavad raamkokkuleppe klausli 4 kohaldamisala vääralt ning on sel põhjusel vastuvõetamatud.

32 Seoses sellega tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelise koostöö raames on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud otsuse langetama (vt eelkõige 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C 415/93: Bosman, EKL 1995, lk I 4921, punkt 59, ja 12. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C 45/09: Rosenbladt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 32).

33 Lisaks on siseriiklike kohtute ülesanne esitada Euroopa Kohtule kõik eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud (14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C 249/97: Gruber, EKL 1999, lk I 5295, punkt 19).

34 Käesoleval juhul tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldas piisavalt selgelt nii põhikohtuasjas kohaldatavaid Hispaania õiguse sätteid kui siseriiklikku õiguslikku raamistikku, kuhu need kuuluvad. Lisaks nähtuvad eelotsusetaotlusest selgelt põhjused, mis tingisid eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt direktiivi 1999/70 tõlgendamist puudutavate küsimuste esitamise.

35 Seoses Consejería argumentidega raamlepingu klausli 4 punkti 1 väära kohaldamisala tuvastamise kohta piisab, kui nentida, et selline küsimus puudutab mitte eelotsusetaotluse vastuvõetavust, vaid selle põhjendatust.

36 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotlus on täies ulatuses vastuvõetav.

Eelotsuse küsimused

Sissejuhatavad märkused seoses direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe kohaldatavusega

37 Hispaania valitsuse ja Euroopa Komisjoni sõnul ei ole direktiiv 1999/70 ja selle lisas esinev raamleping põhikohtuasjas kohaldatavad.

38 Hispaania valitsus nendib, et ajal, mil põhikohtuasja kaebaja osales asutusesiseses edutamismenetluses, millest võisid vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele osa võtta üksnes alalised ametnikud, oli ta ka ise alates 2005. aastast alaline ametnik. Niisiis puudutab erinev kohtlemine, millele viimane tugineb, erinevat kohtlemist võrreldes teiste alaliste ametnikega, kes samuti sellest menetlusest osa võtsid ning kellel oli kas nõutav teaduskraad või kes said tugineda kümneaastasele teenistusajale alalise ametnikuna. Nii Hispaania valitsus kui ka komisjon väidavad, et raamkokkulepe ei käsitle tähtajatu töölepinguga töötajate – kelle seast mõni on kindlasti minevikus tähtajalise töölepingu alusel töötanud – omavahelist võrdset kohtlemist.

39 Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt raamlepingu klausli 2 punktile 1 kohaldatakse seda tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas.

40 Euroopa Kohus on juba otsustanud, et direktiivi 1999/70 ja raamkokkulepet kohaldatakse kõigile töötajatele, kes teevad tasu eest tööd tähtajalise töösuhte raames, mis seob neid nende tööandjaga (13. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C 307/05: Del Cerro Alonso, EKL 2007, lk I 7109, punkt 28).

41 Üksnes asjaolu, et põhikohtuasja kaebaja sai alaliseks ametnikuks ning et tema osalemine asutusesiseses valikumenetluses on seatud sellest staatusest sõltuvusse, ei välista tema võimalust teatud asjaoludel raamkokkuleppe klauslis 4 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõttele tugineda.

42 Nimelt tugineb põhikohtuasjas kaebaja peamiselt oma alalise ametniku staatusele, et põhjendada erinevat kohtlemist täitunud teenistusstaaži ja kutsealase kogemuse arvessevõtmisel asutusesiseses valikumenetluses. Kuigi alalise ametnikuna täitunud teenistusperioode võetakse arvesse, siis ajutise teenistujana täitunud teenistusperioode ei võeta ning seda tema sõnul ilma, et kontrollitaks täidetud tööülesannete eripära või nende iseloomu. Kuna diskrimineerimine, mis on vastuolus raamkokkuleppe klausliga 4 ning mille puhul põhikohtuasja kaebaja heidab ette, et teda on vastavalt diskrimineeritud, puudutab ajutise teenistujana täitunud teenistusperioode, siis asjaolu, et viimane on saanud vahepeal alaliseks ametnikuks, ei oma mingit tähtsust.

43 Lisaks tuleb märkida, et raamkokkuleppe klausel 4 sätestab oma punktis 4, et eriliste töötingimustega seotud teenistusaega käsitlevad nõuded on tähtajaliste töötajate ja alatiste töötajate jaoks ühesugused, välja arvatud juhul, kui eri pikkusega teenistusaega käsitlevatel nõuetel on objektiivsed põhjused. Selle sätte sõnastusest ega kontekstist ei nähtu, et see säte ei ole hetkest, mil asjaomane töötaja saab alaliseks töötajaks, enam kohaldatav. Nimelt kaitsevad direktiivi 1999/70 ja raamlepinguga taotletavad eesmärgid, milleks on nii diskrimineerimise keelamine kui ka järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamisest tulenevate kuritarvituste ärahoidmine, vastupidist ideed.

44 Esiteks, kui välistada raamkokkuleppe kohaldamine sellise olukorra suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas – nagu tõstavad esile Hispaania valitsus ja komisjon –, vähendaks see vastupidi sellele, milline peaks olema nimetatud klausli 4 eesmärk, asjassepuutuvatele töötajatele diskrimineerimise vastu tagatud kaitse ulatust ning tooks kaasa selle klausli põhjendamatult kitsendatud tõlgendamise, mis on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Del Cerro Alonso, punktid 37 ja 38, ning 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C 268/06: Impact, EKL 2008, I 2483, punktid 114 ja 115).

45 Consejería väidab omalt poolt, et raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, kuna alalise ametniku teenistusaega käsitlev nõue on tööle saamise tingimus, mis on vajalik valikumenetluses osalemiseks, mitte töötingimus selle klausli tähenduses.

46 Euroopa Kohus on juba märkinud, et siseriiklikud eeskirjad kõrgemale teenistusastmele saamiseks nõutava teenistusaja kohta või eeskirjad nõutud teenistusaja arvutamise kohta iga aastase hindamisaruande koostamiseks ning sellest tulenevalt selliseks kutsealaseks edutamiseks, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kujutavad endast töötingimusi (vt analoogia alusel mees ja naistöötajate võrdse kohtlemise valdkonnas 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C 136/95: Thibault, EKL 1998, lk I 2011, punkt 27, ja 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C 284/02: Sass, EKL 2004, lk I 11143, punktid 31 ja 34).

47 Sellest tuleneb, et raamkokkuleppe klausli 4 lõikes 1 osutatud töötingimuste mõiste hõlmab ka sellist tingimust, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis käsitleb asutusesisese valikumenetluse raames avalike teenistujate edutamiseks eelnevalt ajutise ametnikuna täitunud teenistusperioodide arvessevõtmist.

48 Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb märkida, et vastupidi Consejería, Hispaania valitsuse ja komisjoni pakutud tõlgendusele ei takista miski direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe klausli 4 kohaldamist põhikohtuasjas.

Esimene ja teine eelotsuse küsimus
49 Oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liikmesriigi kohtud, sealhulgas põhiseaduslikkuse järelevalve kohus, võivad direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe klauslis 4 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõtet tõlgendada selliselt, et nad välistavad nende liidu õigusaktide kohaldamise asjaomase liikmesriigi avaliku teenistuse suhtes ning üldiselt viimase ajutiste teenistujate ja alaliste ametnike vahelise erineva kohtlemise suhtes.

50 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et direktiivi kohaselt on iga selle adressaadiks olev liikmesriik kohustatud täiel määral võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada selle direktiivi täielik mõju vastavalt selles sätestatud eesmärkidele (vt 10. aprilli 1984. aasta otsus kohtuasjas 14/83: von Colson ja Kamann, EKL 1984, lk 1891, punkt 15, ning eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 40).

51 Direktiivist tulenev liikmesriigi kohustus saavutada vastavas direktiivis ette nähtud eesmärgid ning ELL artikli 4 lõikest 3 tulenev kohustus võtta kõik vajalikud üld või erimeetmed, et tagada selle kohustuse täitmine, on siduv kõigile liikmesriigi võimuorganitele, kaasa arvatud kohtutele vastavalt nende pädevusele (eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 41).

52 Nimelt on isikute liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse ning liidu õiguse täieulatuslik rakendamine eelkõige siseriiklike kohtute ülesanne (eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 42).

53 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad siseriiklikud kohtud ja haldusorganid juhtudel, kui neil pole võimalik siseriiklikke õigusnorme tõlgendada või kohaldada vastavalt liidu õigusest tulenevatele nõuetele, kohaldama liidu õigust tervikuna ja kaitsma õigusi, mida see üksikisikutele annab, ning jätma vajaduse korral kohaldamata iga sellega vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi (vt selle kohta 22. juuni 1989. aasta otsus kohtuasjas 103/88: Costanzo, EKL 1989, lk 1839, punkt 33; 11. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C 208/05: ITC, EKL 2007, lk I 181, punktid 68 ja 69, ning 25. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C 429/09: Fuß, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 40).

54 Raamkokkuleppe ellurakendamine, mille sõlmimise aluseks on olnud tööturu osapoolte vahel EÜ artikli 139 lõike 1 alusel liidu tasandil toimunud dialoog, toimub sama artikli lõike 2 kohaselt Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga, mille lahutamatuks osaks nad saavad (eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 58).

55 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on raamkokkuleppes sätestatud normid mõeldud kohaldamiseks ka tähtajalistele töölepingutele ja töösuhetele, mis on sõlmitud riigiasutuste ja teiste avaliku sektori üksustega (4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C 212/04: Adeneler jt, EKL 2006, lk I 6057, punkt 54, ning 22. detsembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C 444/09 ja C 456/09: Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 38).

56 Raamkokkuleppe klausel 4, millel on vahetu õigusmõju, keelab kohelda tähtajalisi töötajaid töötingimuste ja töötingimustega seotud eelnevalt täitunud teenistusstaaži osas vähem soodsalt kui võrreldavaid alalisi töötajaid üksnes seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe (eespool viidatud kohtuotsus Impact, punktid 59 ja 68).

57 Loomulikult on kõnealuse sättega selles väljendatud mittediskrimineerimise põhimõtet arvestades jäetud võimalus teha objektiivsete aluste olemasolul erandeid.

58 Siiski ei anna täpsustatud asjaoludel ning objektiivsete põhjuste olemasolul ajutiste töötajate ja alaliste töötajate erinev kohtlemine mingil moel õigust välistada direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe kohaldamine liikmesriigi avaliku teenistuse töötajate suhtes.

59 Hispaania valitsus väidab omalt poolt, et eeldus, millele esimene küsimus tugineb, on väär, kuna Tribunal Constitucional ei keeldunud direktiivi 1999/70 Hispaania ajutiste teenistujate suhtes kohaldamast ning pealegi ei tunnustanud ta viimaste ja alaliste ametnike vahelist üldiselt põhjendamatut erinevat kohtlemist.

60 Sellega seoses piisab, kui meenutada, et Euroopa Kohus ei saa teha otsust siseriiklike õigusnormide tõlgendamise kohta, kuna nende tõlgendamine kuulub liikmesriigi kohtute ainupädevusse (8. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C 409/06: Winner Wetten, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 35) ning Euroopa Kohus ei saa asendada eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangut nimetatud kohtute tegevusest tuleneva praktika arengu kohta omaenda hinnanguga.

61 Olukorras, kus siseriiklik kohus, sealhulgas põhiseaduslikkuse järelevalve kohus, välistab direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe kohaldamise liikmesriigi avalikus teenistuses töötavate isikute suhtes ja/või lubab ajutiste teenistujate ja alaliste ametnike vahelist erinevat kohtlemist ilma, et selleks esineksid objektiivsed põhjused selle raamkokkuleppe artikli 4 punkti 1 tähenduses, tuleb järeldada, et selline kohtupraktika on vastuolus liidu õigusaktide sätetega ja rikub liikmesriigi kohtutele, kelle ülesanne on isikute nimetatud õiguse sätetest tulenevate õiguste kohtulik kaitse ning liidu õiguse täieulatuslik rakendamine, nende pädevuse raames tulenevaid kohustusi.

62 Neil asjaoludel tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 1999/70 ja selle lisas esinevat raamkokkulepet tuleb tõlgendada nii, et esiteks kohalduvad need tähtajalistele töölepingutele ja töösuhetele, mis on sõlmitud riigiasutuste ja teiste avaliku sektori üksustega, ning teiseks kohustavad need hoidumast igasugusest erinevast kohtlemisest liikmesriigi alaliste ametnike ja võrreldavate ajutiste teenistujate vahel üksnes seetõttu, et viimastel on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused nimetatud raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses.

Kolmas ja neljas eelotsuse küsimus
63 Oma kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamkokkuleppe klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui ametniku teenistusperioode, mis on täitunud ametiasutuse ajutise teenistujana, ei võeta arvesse asutusesisesel edutamisel, milles võivad osaleda üksnes alalised ametnikud, kuigi isik on vahepeal saanud alaliseks ametnikuks.

64 Nagu kahele esimesele küsimusele antud vastusest nähtub, sätestab raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1 keelu kohelda töötingimuste osas tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alalisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused. Selle klausli punkt 4 sätestab sama keelu eriliste töötingimustega seotud teenistusaega käsitlevate nõuete osas.

65 Tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei tohi diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaselt sarnaseid olukordi kohelda erinevalt ning erinevaid olukordi sarnaselt, välja arvatud siis, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt eelkõige 11. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C 313/04: Franz Egenberger, EKL 2006, lk I 6331, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

66 Hindamaks, kas asjaomased isikud teevad sama või samalaadset tööd raamkokkuleppe tähenduses, tuleb vastavalt selle klausli 3 punktile 2 ja klausli 4 punktile 1 uurida, kas kõiki faktoreid, nagu töö iseloomu, väljaõppe ja töötingimusi arvesse võttes võib nende isikute olukordi pidada samalaadseks (18. märtsi 2011. aasta määrus kohtuasjas C 273/10: Montoya Medina, punkt 37).

67 Põhimõtteliselt on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne teha kindlaks, kas põhikohtuasja kaebaja olukorda ajutise teenistujana saab pidada samalaadseks alaliste ametnike olukorraga, kes on kõne all oleva valikumenetluse raames tõendanud, et neil on kümneaastane teenistusstaaž D rühma ametnikuna.

68 Kui ilmneb, et põhikohtuasja kaebaja tööülesanded ajutise teenistujana ei ole samad kui D rühma alalise ametniku omad, nagu konkursiteates on nõutud, siis tuleneb sellest, et asjaomase isiku olukord ei ole asutusesisese edutamissüsteemi raames samalaadne alalisest ametnikust kandidaadi olukorraga, kellel on nõutavad teenistusperioodid nimetatud korpustes täitunud.

69 Nimelt ei ole nende tööülesannete iseloom, mida põhikohtuasja kaebaja täitis ajal, mil ta oli ajutise teenistujana Junta de Andalucía teenistuses, ning töökogemus, mille ta seeläbi omandas, ainus tegur, millest lähtuvalt saab objektiivselt õigustada erinevat kohtlemist võrreldes alaliste ametnikega. Esineb veel mitu kriteeriumi, mis võimaldavad kontrollida, kas asjaomase isiku olukord on samalaadne alaliste ametnike olukorraga.

70 Seevastu kui põhikohtuasja kaebajal oleks ajutise teenistujana täitunud kümneaastane teenistusstaaž D rühma ametnikuna või muu korpuse ametnikuna, kelle ülesanded vastavad nimetatud rühma kuuluva alalise ametniku tööülesannetele, siis oleks ainus asjaolu, mis eristaks kõne all olevas valikumenetluses tema olukorda kandidaadi omast, kes on alaline ametnik, tema töösuhte ajutine iseloom, mis sidus teda tema tööandjaga teenistusstaaži täitumise ajal ajutise teenistujana.

71 Sellisel juhul tuleb seega teha kindlaks, kas esineb objektiivne põhjus, mis õigustab kõne all oleva valikumenetluse raames nimetatud teenistusaja arvesse võtmata jätmist.

72 Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb mõistet „objektiivsed põhjused” raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses mõista selliselt, et see ei võimalda õigustada tähtajaliste töötajate ja alaliste töötajate erinevat kohtlemist asjaoluga, et erinev kohtlemine on ette nähtud üldise ja abstraktse siseriikliku normiga, nagu seadus või kollektiivleping (eespool viidatud kohtuotsus Del Cerro Alonso, punkt 57; eespool viidatud kohtuotsus Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres, punkt 54, ning eespool viidatud määrus Montoya Medina, punkt 40).

73 Nimetatud mõiste nõuab, et asjaomane ebavõrdne kohtlemine oleks õigustatud täpsete ja konkreetsete asjaoludega, mis iseloomustavad asjassepuutuvat töötingimust konkreetses olukorras, millega seoses see esineb, ning objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, mis võimaldaksid kontrollida, kas see ebavõrdne kohtlemine on tingitud tegelikust vajadusest ja kas see on sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ning selleks vajalik. Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige tööülesannete eripärast, mille täitmiseks tähtajalised lepingud on sõlmitud, nimetatud tööülesannete iseloomust või – kui see on asjakohane – liikmesriigi sotsiaalpoliitika legitiimse eesmärgi täitmise vajadustest (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Del Cerro Alonso, punkt 53 ja 58, ning eespool viidatud kohtuotsus Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres, punkt 55).

74 Tuginemine üksnes ametiasutuse teenistuja teenistussuhte ajutisele iseloomule ei ole seevastu nende nõuetega kooskõlas ega kujuta endast üksi objektiivset põhjust raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses. Kui tunnistada, et üksnes ajutise iseloomuga töösuhe on tähtajalise lepinguga ja tähtajatu lepinguga töötajate erineva kohtlemise õigustamiseks piisav, siis muudaks see direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe eesmärgid mõttetuks ning tooks endaga kaasa tähtajalise lepinguga töötajate ebasoodsa olukorra säilimise (eespool viidatud kohtuotsus Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres, punktid 56 ja 57, ning eespool viidatud määrus Montoya Medina, punkt 42 ja 43).

75 Hispaania valitsus osutab mitmele erinevusele alaliste ametnike ja ajutiste teenistujate vahel, mis võivad kõne all olevat erinevat kohtlemist õigustada. Viimastega seoses rõhutab ta esiteks, et nende teenistusse võtmise ning sobivuse ja võimekuse tõendamise suhtes esitatavad nõuded on vähem ranged. Järgmiseks osutab ta ajutiste teenistujate liikuvuse puudumisele, kuna nad on seotud selle ametikohaga, kuhu nad on ajutiselt teenitusse võetud, mistõttu on nende tegevus alaliste ametnike omast erinev ja teistsuguse väärtusega. Lisaks meenutab ta, et teatud ülesandeid saavad täita üksnes alalised ametnikud, mis osutab sellele, et kogemuse ja väljaõppe osas esineb kvalitatiivne erinevus. Lõpuks rõhutab see valitsus asjaolu, et ajutiste teenistujate teenistussuhe võib tulenevalt nende ametisse määramise põhjuse äralangemisest lõppeda.

76 Arvestades liikmesriikide kaalutlusõigust seoses oma haldusorganite korraldusega, võivad nad põhimõtteliselt ilma, et see läheks vastuollu direktiiviga 1999/70 või raamkokkuleppega, sätestada teatud ametikohtadele teenistusaja nõuded, nii et asutusesisesel edutamisel saavad osaleda üksnes alalised ametnikud, ning nõuda nimetatud ametnikelt, et nad tõendaksid oma kutsealast kogemust tasemel, mis jääb vahetult kraad allapoole valikumenetluses kõne all olevast kraadist.

77 Hoolimata sellest kaalutlusõigusest, tuleb siiski liikmesriikide poolt kehtestatud hindamiskriteeriume rakendada läbipaistvalt ning need peavad olema kontrollitavad, et vältida tähtajaliste töötajate väljajätmist üksnes tulenevalt nende lepingute kestusest või töösuhetest, mis õigustavad nende tööstaaži ja kutsealast kogemust.

78 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 62–65 märkis, võivad teatud Hispaania valitsuse välja toodud erinevused, mis puudutavad ajutiste teenistujate ja alaliste ametnike teenistusse võtmist, nõutud kvalifikatsiooni ning nende vastutusel olevate ülesannete iseloomu, põhimõtteliselt õigustada erinevat kohtlemist nende töötingimuste osas.

79 Kui valikumenetluse puhul tuleneb selline erinev kohtlemine vajadusest võtta arvesse objektiivseid nõudeid, mis on selle menetluse puhul ametikoha täitmiseks ette nähtud ning mis ei ole omased tähtajalisele töösuhtele, mis seob ajutise teenistuja tema tööandjaga, on see erinev kohtlemine õigustatav raamkokkuleppe klausli 4 punktiga 1 ja/või punktiga 4.

80 Seevastu üldine ja abstraktne tingimus, mille kohaselt peab teenistusstaaž olema täitunud täielikult alalise ametnikuna, võtmata arvesse eelkõige tööülesannete eripära ja nende olemuslikke jooni, ei vasta raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 käsitleva sellise kohtupraktika nõuetele, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 72–74.

81 Isegi kui põhikohtuasja kaebaja vastab selgelt tingimusele, mis käsitleb täitunud kahte teenistusaastat alalise ametnikuna ametnike rühmas, mis on vahetult üks aste madalam kui see rühm, kuhu töölevõtmist konkurss puudutab, siis ei nähtu Euroopa Kohtule esitatud toimikust, milliseid tööülesandeid kaebaja ajutise teenistujana töötamise aastate jooksul täitis ning millisel ametiastmel ta seda tegi ning milline oli tema ülesannete ja D rühma kuuluvate ametnike ülesannete omavaheline suhe.

82 Seega ei nähtu Euroopa Kohtule esitatud toimikust, kas ajutiste teenistujate teenistusstaaži arvesse võtmata jätmist õigustatakse üksnes nende lepingu kestusega või esineb ka teisi valikumenetluses kõne all olevale ametikohale esitatavate objektiivsete nõuetega seotud õigustusi, mille võiks kvalifitseerida „objektiivseteks põhjusteks” raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses.

83 Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seega esiteks kontrollima, kas põhikohtuasja kaebaja olukord ajutise teenistujana täitunud teenistusperioodide osas on võrreldav teiste Junta de Andalucía teenistujate olukorraga, kelle teenistusperioodid möödusid alalise ametnikuna, ning teiseks hindama lähtuvalt käesoleva kohtuotsuse punktides 72–74 meenutatud kohtupraktikast, kas Consejería poolt temale esitatud argumendid kujutavad endast objektiivseid põhjuseid raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses.

84 Eelnevatest kaalutlustest lähtuvalt tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et raamkokkuleppe klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui asutusesisesel edutamisel, milles võivad osaleda üksnes alalised ametnikud, ei võeta arvesse vahepeal alaliseks ametnikuks saanud isiku ametiasutuses ajutise teenistujana täitunud teenistusperioode tingimusel, et sellist arvestamata jätmist ei õigusta objektiivsed põhjused raamkokkuleppe selle klausli punkti 1 tähenduses. Üksnes asjaolu, et ajutisel teenistujal täitusid nimetatud teenistusperioodid tähtajalise lepingu või töösuhte alusel, ei kujuta endast objektiivset põhjust.

Viies eelotsuse küsimus
85 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Hispaania valitsuse esitatud teabest lähtuvalt tuleb viiendat küsimust mõista nii, et sellega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu esmast õigust, direktiivi 1999/70 ja raamkokkulepet tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad, et alalise ametniku kaebus otsuse peale, millega lükatakse tagasi tema taotlus konkursil kandideerida ning mis tugineb asjaolule, et edutamismenetlus on vastuolus raamkokkuleppe klausliga 4, tuleb esitada kahekuulise vaidlustamise tähtaja jooksul alates konkursiteate avaldamisest.

86 Hispaania valitsus nendib, et vastavalt 13. juuli 1998. aasta halduskohtumenetluse seaduse 29/1998 (Ley 29/1998 reguladora de la Jurisdicción Contencioso administrativa) (BOE nr 167, 14.7.1998, lk 23516) artikli 46 lõike 1 sätetele oleks saanud kaebuse esitada kahe kuu jooksul konkursiteate avaldamisest, st 17. detsembril 2007. Vastavalt Hispaania õigusele oleks põhikohtuasja kaebaja pidanud esitama kaebuse kas vahetult konkursiteates sätestatud tingimuste suhtes ette nähtud tähtaja jooksul või esitama kaebuse konkursitulemuste vaidlustamiseks juhul, kui need tingimused ise ei olnud tühised, kuid viga, mis tõi kaasa väidetava tühisuse, tulenes pädeva ametiasutuse käitumisest konkursil osalemiseks esitatud tingimuste kohaldamisel. Põhikohtuasja kaebaja ei saa seevastu väljaspool ettenähtud tähtaega kaudselt vaidlustada avaliku teenistuse konkursil osalemise tingimusi sellega, et esitab kaebuse vahetult selle tulemuse suhtes.

87 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb teatud valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras määrata liikmesriigi menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikute liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 44, ja 23. aprilli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C 378/07 C 380/07: Angelidaki jt, EKL 2009, lk I 3071, punkt 173).

88 Sellegipoolest vastutavad liikmesriigid selle eest, et nende õiguste tegelik kaitse oleks igal üksikjuhtumil tagatud (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

89 Selleks ei tohi, nagu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, menetlusnormid, mis on kehtestatud nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike kaebuste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

90 Mis puutub võrdväärsuse põhimõtte järgimisse, siis eeldab see, et vaidlusalune siseriiklik õigusnorm oleks ühtemoodi kohaldatav nii liidu kui siseriikliku õiguse eiramisest tulenevate hagide puhul, kui neil hagidel on sarnane ese ja alus. Võrdväärsuse põhimõttest kinnipidamise kontrollimisel hindab siseriiklik kohus, kellele ainsana on vahetult teada siseriiklikul õigusel põhinevate hagide suhtes kohaldatavad menetlusnormid, nii seda, kas menetlusnormid, mis tagavad siseriiklikus õiguses isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, on kooskõlas nimetatud põhimõttega, kui ka väidetavalt sarnaste siseriiklikul õigusel põhinevate hagide eset ja olulisi tunnuseid. Selleks peab siseriiklik kohus hindama asjaomaste hagide sarnasust, võttes arvesse nende eset, alust ja olulisi tunnuseid. Siseriiklik kohus peab siseriikliku menetlusnormi võrdväärsuse üle otsustamisel võtma arvesse nende seisundit menetluses tervikuna, selle menetluse kulgemist ning menetlusnormide eripära (8. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C 246/06: Bulicke, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 26–29, ning 18. jaanuari 2011. aasta määrus kohtuasjas C 272/10: Berkizi Nikolakaki, punktid 40 ja 41).

91 Käesoleval juhul ei nähtu Euroopa Kohtule esitatud teabest, et põhikohtuasjas kõne all olev kahekuuline aegumistähtaeg oleks võrdväärsuse põhimõttega vastuolus. Nagu Hispaania valitsus väitis, on see tähtaeg üldine aegumistähtaeg kõigi haldusaktide või nende sätete suhtes esitatavatele kaebustele. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas põhikohtuasjas on sellise juhtumiga tegemist.

92 Mis puudutab tõhususe põhimõtet, siis nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et iga niisuguse juhtumi analüüsimisel, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab liidu õigusest isikutele tulenevate õigsute tegeliku kasutamise võimatuks või ülemäära raskeks, samuti tuleb arvestada selle sätte rolli menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes. Seda silmas pidades tuleb vajaduse korral arvestada siseriikliku õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, nagu kaitseõiguse tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane läbiviimine (eespool viidatud kohtuotsus Bulicke, punkt 35, ja eespool viidatud määrus Berkizi Nikolakaki, punkt 48).

93 Euroopa Kohus on niisiis tunnustanud liidu õigusega kooskõla, kui õiguskindluse huvides määratakse mõistlik kaebuse esitamise õigust lõpetav tähtaeg, kuid need tähtajad ei tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Mis puudutab aegumistähtaegasid, siis on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et liikmesriikide ülesanne on kindlaks määrata liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates siseriiklikes õigusnormides kasutatavad tähtajad, võttes arvesse eelkõige vastuvõetavate otsuste olulisust nende adressaatidele, menetluste ja kohaldatavate õigusnormide keerukust, asjassepuutuvate isikute võimalikku arvu ja muid avalikke või erahuvisid, millega tuleb arvestada (eespool viidatud kohtuotsus Bulicke, punkt 36, ja eespool viidatud määrus Berkizi Nikolakaki, punkt 49).

94 Käesoleval juhul väidab Hispaania valitsus, et kahekuuline tähtaeg tugineb õiguskindluse põhimõttele ning selle eesmärk on põhimõtteliselt teiste kandidaatide kaitsmine valikumenetlustes, mille raames on esiteks ametikohtade arv piiratud ning teiseks kohustaks konkursil kohaldatavate tingimuste tühistamine konkurssi uuesti alustama ning jätaks kandidaadid, kes on konkursi edukalt läbinud, ilma õigustest, mille nad arvavad olevat juba omandanud.

95 Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba asunud seisukohale, et tema lahendada olnud kohtuasjade kontekstis ei tundu kahekuulise aegumistähtaja kehtestamine muutvat liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (vt eespool viidatud kohtuotsus Bulicke, punkt 39, ja eespool viidatud määrus Berkizi Nikolakaki, punkt 58). Ta nentis, et selline kaebuse esitamise tähtaeg kehtib eelkõige üldiselt kohaldatavate õigusaktide suhtes, mis sätestavad keerulise menetluse ning mis puudutavad suurt arvu isikuid (vt selle kohta eespool viidatud määrus Berkizi Nikolakaki, punktid 56–58).

96 Neil tingimustel tuleb nentida, et selline aegumistähtaeg, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei näi põhimõtteliselt olevat selline, et see muudaks raamkokkuleppest tulenevate õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.

97 Seetõttu tuleb märkida, et nagu eelotsusetaotlusest nähtub, lubati põhikohtuasja kaebajal osaleda Consejería korraldatud konkursil ja ta läbis edukalt selle katsed ning kuni Consejería peasekretäri põhikohtuasjas kõne all oleva otsuse vastuvõtmiseni, mis avaldati 12. novembril 2008, oli ta kantud konkursi läbinute lõplikku nimekirja. Neil asjaoludel ei saa välistada, et Hispaania õigusega kehtestatud kahekuuline tähtaeg, mis hakkas kulgema konkursiteate avaldamisest, mis toimus 17. detsembril 2007, võiks muuta raamkokkuleppest tulenevate õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.

98 Nimelt, kui arvestada tema lubamist konkursikatsetele ning eelkõige asjaolu, et põhikohtuasja kaebaja kanti konkursi läbinute lõplikku nimekirja ning seda kuni ajani, mil Consejería peasekretär tühistas põhikohtuasjas kõne all oleva otsusega 25. märtsil 2009 asjaomase isiku kui C rühma alalise ametniku lubamise konkursile ning tema ametissemääramise, siis sellest tuleneb, et konkursiteadet kohaldati viisil, mis võis kahjustada raamkokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist.

99 Neil asjaoludel ja võttes arvesse Euroopa Kohtule esitatud toimikus esinevaid ebaselgusi, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne teostada vajalikud kontrollimised tõhususe põhimõtte järgimise osas ning teha kindlaks, kas olukorras, kus kahekuuline kaebuse esitamise tähtaeg sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, hakkab kulgema üksnes alates nimetatud otsusest teavitamisest, on põhikohtuasja kaebaja oma kaebuse esitanud siiski tähtaegselt.

100 Eelnevast lähtudes tuleb viiendale küsimusele vastata, et liidu esmast õigust, direktiivi 1999/70 ja raamkokkulepet, tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole põhimõtteliselt vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad, et alalise ametniku kaebus otsuse peale, millega lükatakse tagasi tema taotlus konkursil kandideerida ning mis tugineb asjaolule, et edutamismenetlus on vastuolus raamkokkuleppe klausliga 4, tuleb esitada kahekuulise tähtaja jooksul alates konkursiteate avaldamisest. Siiski ei saa aga sellist tähtaega määrata alalisele ametnikule, kes on selle konkursi kandidaat, kes lubati katsetele ning kelle nimi esines nimetatud konkursi läbinute lõplikus nimekirjas, kui see muudaks raamkokkuleppest tulenevate õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Sellistel asjaoludel saab kahekuuline tähtaeg hakata kulgema alates otsuse avaldamisest, millega tühistati tema lubamine nimetatud konkursile ja tema nimetamine kõrgema rühma alaliseks ametnikuks.

Kohtukulud
101 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

1. Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, tuleb tõlgendada nii, et esiteks kohalduvad need tähtajalistele töölepingutele ja töösuhetele, mis on sõlmitud riigiasutuste ja teiste avaliku sektori üksustega, ning teiseks kohustavad need hoidumast igasugusest erinevast kohtlemisest liikmesriigi alaliste ametnike ja võrreldavate ajutiste teenistujate vahel üksnes seetõttu, et viimastel on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused nimetatud raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses.

2. Nimetatud raamkokkuleppe (tähtajalise töö kohta) klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui asutusesisesel edutamisel, milles võivad osaleda üksnes alalised ametnikud, ei võeta arvesse vahepeal alaliseks ametnikuks saanud isiku ametiasutuses ajutise teenistujana täitunud teenistusperioode tingimusel, et sellist arvestamata jätmist ei õigusta objektiivsed põhjused raamkokkuleppe selle klausli punkti 1 tähenduses. Üksnes asjaolu, et ajutisel teenistujal täitusid nimetatud teenistusperioodid tähtajalise lepingu või töösuhte alusel, ei kujuta endast objektiivset põhjust.

3. Liidu esmast õigust, direktiivi 1999/70 ja raamkokkulepet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole põhimõtteliselt vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad, et alalise ametniku kaebus otsuse peale, millega lükatakse tagasi tema taotlus konkursil kandideerida ning mis tugineb asjaolule, et edutamismenetlus on vastuolus raamkokkuleppe klausliga 4, tuleb esitada kahekuulise tähtaja jooksul alates konkursiteate avaldamisest. Siiski ei saa aga sellist tähtaega määrata alalisele ametnikule, kes on selle konkursi kandidaat, kes lubati katsetele ning kelle nimi esines nimetatud konkursi läbinute lõplikus nimekirjas, kui see muudaks raamkokkuleppest tulenevate õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Sellistel asjaoludel saab kahekuuline tähtaeg hakata kulgema alates otsuse avaldamisest, millega tühistati tema lubamine nimetatud konkursile ja tema nimetamine kõrgema rühma alaliseks ametnikuks.
Allkirjad

Allikas: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX%3A62010CJ0177%3AET%3AHTML

Materjali tellimiseks sisesta oma e-mail:

E-post:

TasutaTellin materjalid