Konsultatsioon

Artikkel: Tarkus tarviline vara.

Õppimine pole enam ammu ainuüksi noorte pärusmaa, elukestev õpe kogub tuure. Tööandjale võib see aga parajat peamurdmist valmistada, sest ta peab koolipinki ihkavale töötajale võimaldama õppepuhkust.

HELI RAIDVE HELI RAIDVE TÖÖÕIGUSABI AS-I JUHATAJA KRISTINE KUUSIK SOTSIAAL-HUMANITAARINSTITUUDI ÕIGUSTEADUSE ERIALA ÜLIÕPILANE

Elukestev õpe hakkab meie ühiskonnas tasapisi juuri ajama – iga päevaga lisandub erinevaid koolitusi ja enesetäiendamise võimalusi. Tööandja konkurentsivõimelise majandustegevuse aluseks on haritud ja kompetentsed töötajad, kes pidevalt täiendavad oma teadmisi ja õpivad juurde uusi oskusi. Paljud inimesed on praegust majandusseisu arvestades jõudnud järeldusele,
et just nüüd on parim aeg tuleviku kindlustamiseks uus eriala omandada või kunagi katkenud õpingud lõpetada.

Üldjuhul ei saa inimene saavutada häid tulemusi kahes kohas korraga: täita hästi töölepingust tulenevaid töökohustusi ja läbida edukalt (taseme)koolitust või õpinguid. Sellisteks puhkudeks ongi töötajatele seadusega ette nähtud õppepuhkus.

Töölepingu seaduse kohaselt on töötajal õigus saada õppepuhkust täiskasvanute koolituse seaduses ettenähtud tingimustel ja korras. Täiskasvanute koolituse seadus reguleerib koolituse aluseid ja õiguslikke tagatisi. Täiskasvanute koolitus jaguneb kolmeks:

• tasemekoolituseks,
• tööalaseks koolituseks,
• vabahariduslikuks koolituseks.

Õppepuhkuse andmise tingimused on erinevad – seega on oluline teada, millisest koolitusest töötaja osa võtab.

TASEMEKOOLITUS

Tasemekoolitus võimaldab töötajal õhtuses õppevormis, kaugõppes või eksternina omandada põhiharidust ja üldkeskharidust, läbida osakoormusega kutseõpet või kutsekeskharidusõpet ning osakoormusega või eksternina omandada kõrgharidust. Tasemekoolituse läbimist tõendab tavaliselt diplom või tunnistus.

Tasemekoolituse puhul ei pea töötaja õppima sama eriala, millel ta töötab.

Tööandja on kohustatud lubama õppe- puhkusele kõiki, kes tasemekoolitusel osalevad, olenemata sellest, mida nad õpivad ja kas õpitav eriala on töökohal üldse vajalik. Seega – kui õigusbüroo jurist õpib muusikaakadeemias saksofoni, peab õigusbüroo üldjuhul võimaldama talle õppepuhkust ja selle eest ka tasuma.

Lisaks õhtuses õppevormis ja kaugõppes ning eksternina õppijatele saavad  õppepuhkust need, kes õpivad tasemekoolituse päevases õppevormis ja täiskoormusega õppes. Kuigi tasemekoolituse mõiste on jäänud samaks, annab päevases õppevormis ja täiskoormusega õppijatele õppepuhkuse saamise õiguse alates 1. juulist 2009 täiskasvanute koolituse seaduse §-i 8 lisatud lõige 5.

Kas teadsid? Kui tasemekoolituse kulud kannab tööandja, võivad pooled sõlmida siduvusajaga koolituskokkuleppe. Siduvusaja jooksul peab töötaja nn koolituskulude tagasitöötamiseks tööandja juures töötama ning enne tähtaega lahkumisel koolituskulud proportsionaalselt väljatöötamata ajaga tagasi maksma. Üldine reegel on, et siduvusaeg peab olema koolituskuludega mõistlikus proportsioonis ning mingil juhul ei tohi ületada kolme aastat (vt lähemalt
töölepingu seaduse § 34).

TÖÖALANE KOOLITUS

Tööalane koolitus võimaldab kutse-, ameti- ja/või erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamist ning täiendamist, samuti ümberõpet kas töökohas või koolitusasutuses. Tööalase koolituse läbimist tõendab tavaliselt tunnistus või tõend ning tööalane koolitus on otseselt või kaudselt seotud erialaste teadmiste ja oskuste arendamisega.

Tööalase koolitamise kohustus tuleneb otseselt töölepingu seaduse § 28 lõike 1 punktist 5, mille kohaselt on tööandja kohustatud tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse, kandma sellise koolituse kulud ning maksma koolituse ajal keskmist töötasu.

Kõige suuremat segadust tekitabki tööalane koolitus. Töölepingu seaduse kohaselt on koolitusel osalemine töötaja töökohustus ja tööandja peab maksma tööalase koolituse läbimise aja ehk koolitusel oldud tööpäevade eest keskmist töötasu (ajaline piirang puudub). Täiskasvanute koolituse seaduse kohaselt võib töötaja tööalase koolituse läbimiseks võtta kuni 30 kalendripäeva õppepuhkust. Sel ajal töötaja töökohustusi täitma ei pea ja ta saab kuni 20 kalendripäeva
eest keskmist töötasu.

Kas teadsid? Praktikas lahendatakse segadust tekitav olukord tavaliselt koolitusele minekuks algatusvõimet näidanud poole tuvastamise kaudu. Kui tööalasele koolitusele minek on tööandja korraldus, on töötaja jaoks tegemist
töölepingu seaduses sätestatud töökohustusega ja koolituskulud kannab
tööandja, kes maksab koolituse aja eest ka keskmist töötasu. Kui tööandja tööalast koolitust vajalikuks ei pea, kuid koolitusele mineku initsiatiiv (nt erialaste teadmiste täiendamiseks) tuleb töötajalt, kannab töötaja koolituskulud ise ja saab võtta koolitusel osalemiseks kuni 30 kalendripäeva õppepuhkust, sealjuures 20 kalendripäeva tasustab täiskasvanute koolituse seaduse alusel tööandja.

Samal ajal tuleb märkida, et tegemist on lihtsustatud näitega ja teoreetiliselt võib tööandja poolt tööalasele koolitusele suunatud töötaja võtta selle läbimiseks ka õppepuhkust.

Kui tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi, võrreldes tema koolitamiseks tehtud mõistlike kulutustega, võivad pooled täiendavalt sõlmida koolituskulude hüvitamise kokkuleppe (vt lähemalt töölepingu seaduse § 34).

VABAHARIDUSLIK KOOLITUS

See koolituse liik hõlmab isiksuse, tema loovuse, annete, algatusvõime ja sotsiaalse vastutustunde arengut ning elus vajalike teadmiste, oskuste ja võimete lisandumist. Õpe toimub eelkõige õppijale sobival kujul – kursuse, õpiringi või õpitoa vormis. Vabahariduslik koolitus on enamasti seotud inimese enda huvide ja harrastustega. Piiri vabaharidusliku ja tööalase koolituse vahele tõmmata on väga raske.

Ühel juhul võib hobi olla inimese igapäevatöö, teisalt on vabahariduslikud koolitused üldharidusliku iseloomuga ja aitavad toime tulla olmeprobleemidega, mis töötaja igapäevatöös ette tulevad.

Kas teadsid? Üldjuhul lähtutakse selles keerulises olukorras objektiivsest eristamisest – ei hinnata, kas konkreetsele inimesele on koolituse läbimine tööalaselt vajalik või mitte, vaid tehakse kindlaks, kas õppekava on oma sisult tööalase või vabaharidusliku iseloomuga. Analoogselt tasemekoolitusega ei ole ka vabaharidusliku koolituse puhul oluline, et see haakuks töötaja erialaga.

ÕPPEPUHKUSE SAAMISE AVALDUS

Õppepuhkuse ajal ei pea töötaja ega teenistuja oma tööülesandeid täitma. Õppepuhkuse eesmärk on anda isikule vaba aega õppimiseks ja sellest tulenevate kohustuste täitmiseks. Õppepuhkuse kasutamine on eelkõige töötaja õigus, mitte kohustus ning õppepuhkusele minek toimub töötaja algatusel, mitte tööandja sunnil.

Kas teadsid? Ka praegu on tööandjal õigus õppepuhkuse andmist edasi lükata, kui töökollektiivist viibib juba õppepuhkusel üle 10% töötajatest. Heas usus käituval tööandjal tuleb töötajat õppepuhkuse edasilükkamisest teavitada esimesel võimalusel.

Töötaja õigusele kasutada õppepuhkust vastab tööandja õigus küsida andmeid selle kohta, kas õppepuhkust kasutatakse eesmärgipäraselt. Praegu puudub selge seisukoht küsimuses, kas töötaja saab õppepuhkust kasutada ainult õppesessiooni ajal või mis tahes ajal kalendriaasta jooksul.

Seadusest ei selgu, kas töötaja saab õppepuhkust võtta üksikute päevade kaupa või ühe osana. Täiskasvanute koolituse seadus ei nõua, et õppepuhkust tuleb kasutada ainult eksamisessiooni ajal ja kooli poolt esitatava tõendi sisule ei ole nõudeid kehtestatud. Seaduse sõnastusest “õppepuhkust
saab kalendriaasta jooksul” võib järeldada, et õppepuhkus ei ole seotud eksamiperioodiga.

Samuti ei reguleeri seadus, kui pikalt peab töötaja õppepuhkuse saamise soovist
tööandjale ette teatama. Et seaduses puudub selge regulatsioon, tuleb nendes küsimustes lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.

Oleme seisukohal, et õppepuhkuse kasutamine ei pea olema seotud  eksamisessiooniga. Õppepuhkuse kasutamise aja valib töötaja, kes võib õppepuhkust võtta mis tahes ajal kalendriaasta kestel ja kas või ühe päeva kaupa. Kooli tõendist peab nähtuma, et töötaja selles koolis õpib.  Eksmatrikuleerimise võimaluse tõttu peaks töötaja igal kalendriaastal esitama uue tõendi, millest selgub, et ta õpib koolis edasi ja tal on seega õigus saada õppepuhkust.

Õppepuhkuse avalduse peaks heas usus käituv töötaja esitama tööandjale esimesel võimalusel – soovitatavalt esimeses kvartalis,
kui koostatakse puhkuste ajakava. Kui töötaja ei tea puhkuste ajakava koostamise ajal, millal ta õppepuhkust vajab, peaks ta lähtuvalt hea usu põhimõttest ja seaduse analoogiast esitama õppepuhkuse avalduse kaks nädalat ette.

Kuigi seadus seda ei reguleeri, oleks autorite arvates mõistlik kaaluda õppepuhkuse arvestamist kalendriaastas proportsionaalselt õppeajaga.

Seega saaks 1. septembril 2010 õppima asuv töötaja 2010. aastal õppepuhkust proportsionaalselt ehk 10 kalendripäeva, mitte maksimummääras ehk 30 kalendripäeva.

Käsitletud küsimustes puudub siiski selge seisukoht ja tegemist on üksnes artikli autorite arvamusega. Loodetavasti kujundavad töövaidlusorganid ja asjakohased riigiasutused lähiajal õppepuhkuse andmise kohta ühtse seisukoha.

Materjali tellimiseks sisesta oma e-mail:

E-post:

TasutaTellin materjalid