Konsultatsioon

Artikkel: Töölähetus - mõiste ja hüvitamine

Töölähetus tähendab tööülesannete täitmist väljaspool töö tegemise kohta. Kuidas reguleerib seda seadus ning millistel alustel tuleks töölähetuse eest maksta?

HELI RAIDVE HELI RAIDVE TÖÖÕIGUSABI AS-I JUHATAJA, MAGISTER IURIS KRISTINE KUUSIK SOTSIAAL-HUMANITAARINSTITUUDI ÕIGUSTEADUSE ERIALA ÜLIÕPILANE

Töölepingu seaduse (TLS) § 5 lõige 1 punkti 8 kohaselt peab töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma muu hulgas töö tegemise koht. Seaduse kohaselt on töötaja kohustatud tegema tööd kokkulepitud kohas (TLS § 15 lg 2 p 2). TLS-i § 20 kehtestab kaks põhimõtet töö tegemise koha määratlemiseks:
• esiteks eeldus, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega;
• teiseks, kui töölepingus pole töö tegemise kohta kindlaks määratud, peab töötaja täitma tööülesandeid tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud. Seadusest nähtub, et eelkõige tuleks töö tegemise koht leppida kokku kohaliku omavalitsuse täpsusega.

Optimaalne töökoha määratlus on vajalik nii töötaja kui ka tööandja kaitseks. Kui töö tegemise koht on töölepingus kokku lepitud, peavad pooled selle muutmiseks saavutama uue kokkuleppe ja vormistama vastavasisulise töölepingu muudatuse.

Optimaalne töökoha määratlus on kohaliku omavalitsuse üksus ehk linn või vald. Samas ei piira TLS poolte kokkuleppevabadust, pooled võivad töö tegemise koha kokku leppida ka teisiti, st kitsamalt või laiemalt. Töö tegemise koha kokku leppimisel peab lähtuma tehtava töö iseloomust, poolte vastastikusest huvist ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest.

Puudega isikuga töölepingu sõlmimisel võib töö tegemise koha kokku leppida konkreetsel aadressil asuva hoonena või isegi selles hoones asuva konkreetse kabinetina, mis on kohandatud puudega isiku tööks. Liikuva iseloomuga tööde tegemiseks on otstarbekas kokku leppida nt maakond või mitu maakonda, kus töötaja tööd teeb (nt müügiesindajad, kaubaveo autojuhid, reisisaatjad). Kui töötaja töötab äriühingu toodete tutvustajana ja töö iseloomust tulenevalt teeb oma tööd kogu Eesti territooriumil või Mandri-Eesti territooriumil, võib töö tegemise koha ka vastavalt kokku leppida. Seadus ei keela isegi sellist kokkulepet, mille kohaselt on töö tegemise kohaks nt Põhjamaad või Euroopa Liit vms. Viimasel juhul peavad pooled arvestama, et selle töötaja puhul ei ole nt Euroopa Liidu erinevate riikide ja Eesti vahel liikumise puhul tegemist töölähetusega, vaid töö tegemisega selle tavapärases kokkulepitud kohas.

Tavalise kontoris või tehases töötava isiku puhul peaks arvestama, et ebapiisav töökoha määratlus (liiga lai piirkond, nt Euroopa Liit, või liiga kitsas, nt konkreetsel aadressil asuv kabinet) toob endaga tavaliselt kaasa vaidlused. Kui tegelikult kontoris töötava isiku töölepingus on töö tegemise kohaks Eesti, võib töötaja kontorist puudumisel väita, et viibis siiski töökohal, st Eestis. Liiga täpse töö tegemise koha, nt konkreetsel aadressil asuva kabineti puhul võib osutuda raskeks töölepingu muutmine, kui tööandja peab mingil põhjusel teisele aadressile kolima.

Seaduse mõtte kohaselt peaks kokkulepitud töö tegemise koht olema reaalne koht või piirkond, kus töötaja oma tööülesandeid täitma hakkab.

Tööandjad peaksid enne töö tegemise koha kokku leppimist järele mõtlema, kas töötaja töökohustused võivad lähiaastate jooksul muutuda ning kas äriühingu kolimine mujale (nt teise maakonda) võib osutuda vajalikuks. Eriti puudutab see Tallinna linna. Mõned aastad tagasi tekkisid vaidlused: töötajad, kelle töölepingus oli töö tegemise asukohaks Tallinn, keeldusid asumast tööle uutesse ruumidesse Tänassilma tehnopargis, kuigi need asusid Tallinna piirist vaid mõnekümne meetri kaugusel. Juriidiliselt oli tegemist Harjumaaga.

TÖÖLÄHETUSE MÕISTE JA KESTUS

Töölähetus on töötajapoolne tööülesannete täitmine väljaspool töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta.

Kui töölepingu kirjalik dokument puudub ja töö tegemise koht pole mis tahes viisil kokku lepitud, loetakse töölähetuseks tööülesannete täitmist väljaspool tööandja tegevuskohta, mis on töösuhtega kõige enam seotud (TLS § 20 ja 21). Kui töö tegemise koht on Tallinn, on töölähetus tööülesannete täitmine väljaspool Tallinna linna. Mandri-Eesti puhul on töölähetus töötaja saatmine saartele või väljapoole Eestit.

Kuni 30 järjestikuseks kalendripäevaks võib töötajat lähetusse saata kohustuslikult, tööandja ühepoolse korraldusega. Lähetusse saatmiseks on vaja töötaja nõusolekut, kui lähetus kestab üle 30 järjestikuse kalendripäeva. Üle ühekuulise välislähetuse puhul tuleb arvestada TLS-i § 6 lõikes 8 sätestatuga ehk siis tööandja peab enne ärasõitu tegema töötajale teatavaks teises riigis töötamise aja, töötasu maksmise vääringu, riigis viibimisega seotud hüved ja riigist tagasipöördumise tingimused. Mõistlik oleks kõik loetletud tingimused vormistada kahepoolse kokkuleppega.

Uue TLS-i kohaselt võib töötaja nõusolekul lähetusse saata ka rasedat või isikut, kes kasvatab alla kolmeaastast või puudega last. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS § 111 lg 1) kohaselt on hilisem heakskiit võrdsustatud eelneva nõusolekuga. TLS-i § 21 lõige 4 näeb alaealiste puhul sellest TsÜS-i üldnormist ette erisuse, nimelt on alaealise töölähetusse saatmiseks vajalik tema seadusliku esindaja eelnev nõusolek.

Seadus ei sätesta lähetuste sagedust ega vaheaja kestust kahe järjestikuse lähetuse vahel. Nende määratlemisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse
põhimõttest ning arvestada mõistlikult töötaja õigusega perekonna ja eraelu
puutumatusele.

Lähetuskorralduse võib anda või lähetusse mineku kokkuleppe sõlmida nii kirjalikult kui ka suuliselt. Autorite arvates oleks vaidluste vältimiseks soovitatav sõlmida lähetust korraldav dokumentatsioon kirjalikult.

TÖÖLÄHETUSE KULUD

Töötaja võib tööandjalt nõuda töötegemisega seotud kulude, sealhulgas ka töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist (TLS § 40). Hüvitamine toimub võlaõigusseaduse § 628 lõigete 2–4 järgi. Nimetatud VÕS-i paragrahv reguleerib kulude hüvitamist käsunduslepingu alusel. TLS ei sisalda lähetuskulude kinnist loetelu, nendeks võivad olla lisaks tavapärastele lähetuskuludele (sõidu- ja majutuskulu) ka lähetuses töö tegemiseks vajalikud töömaterjalid (näiteks paber või pliiats), taksosõidu arve vms.

Töölähetuse kulude hüvitamist ja välislähetuse päevaraha maksmist reguleerib
Vabariigi Valitsuse 25.09.2009 määrus nr 110, mille kohaselt hüvitatakse kõik
töölähetusega seotud kulud kulu tõendava dokumendi alusel. Kulude hüvitamiseks ja päevaraha maksmiseks teeb tööandja kirja likult väljendatud otsustuse. Lähetuskulude väljamaksmise aluseks olevas dokumendis näidatakse töölähetuse sihtkoht, kestus ja ülesanne ning hüvitatavate lähetuskulude ja välislähetuse päevaraha määrad.

1. jaanuarist 2011 kehtivate muudatus te kohaselt arvestatakse lähetuskulude
hüvitamisel välisvaluutas tehtud kulutused Eestis käibel olevasse rahasse välislähetusest saabumise päevale järgnenud tööpäeval kehtinud Euroopa Keskpanga päevakursi alusel. Välislähetuse päevaraha alammäär on 22,37 eurot, mida võib vähendada kuni 70%, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine.

Maksustamisele ei kuulu tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punktis 1 ja § 9 lõike
3 punktis 10 nimetatud isikutele:
• töölähetusega kaasneva kulu hüvitis;
• makstav majutuskulu hüvitis riigisisesel lähetusel kuni 77 eurot ööpäevas ning
välislähetusel kuni 128 eurot ööpäevas;
• makstav välislähetuse päevaraha kuni 32 eurot ööpäevas.

PROBLEEMID LÄHETUSSE SÕITMISE AJAGA

Nii nüüdseks kehtivuse kaotanud kui ka kehtiva töölepingu seaduse ajal on tekkinud küsimus, kuidas käsitleda aega, mil töötaja sõidab lähetusse või naaseb sealt koju, st teel oldud aega. Kui lähetusse minek ja sealt tagasitulek mahub tavapärase tööaja raamidesse, probleemi ei teki. Varasemas seaduses olnud kohustust maksta töötajale lähetuse aja eest keskmist töötasu kehtivas seaduses ei ole. Seega makstakse töötajale sellisel juhul tavapärane kokkulepitud töötasu.

Probleem tekib juhul, kui töötaja peab õigeks ajaks lähetusse jõudmiseks asuma teele enne tavapärase tööaja algust ja naaseb lähetusest pärast tööpäeva lõppu, nt hilisõhtul. Teel oldud aega ei saa pidada töötaja vabaks ajaks, kuna ta ei ole vaba realiseerima oma perekonna- ja eraelu, seega tekib küsimus, kas lähetusse
sõitmise ja sealt naasmise aeg tuleks hüvitada. Töövaidluskomisjon on asunud seisukohale, et lähetusega seoses teel oldud aeg ei ole tööaeg ja seega tööandja seda hüvitama ei pea.

Töövaidluskomisjoni viidatud otsus on kindlasti tööandjatele kasulik, kuid seisukoht tekitab küsimusi. Õigusnormi tõlgendus peaks olema ühesugune nii suurte kui ka väikeste vahemaade, numbrite jms korral. Ei ole mõistlik, kui Austraaliasse lähetusse saadetud töötajale makstakse töötasu ainult Austraalias kohapeal tööülesannete täitmise aja eest, kuid sinna ja tagasi sõidule kulunud aega tööajana ei arvestata.

Autorid on seisukohal, et töölähetusse sõitmise ja sealt naasmise aeg ei ole tavapärane vaba aeg, mistõttu tuleks see töötajale hüvitada. Ilmselt ei ole mõistlik hüvitamine töötasuga võrdses ulatuses, sest teel olles töötaja tööd ei tee, saab lennukis magada jms. Seejuures tuleks kaaluda teel oldud aja hüvitamist vähemalt valveajaga sarnases (10% kokkulepitud töötasust) või muus mõistlikus ja õiglases määras. Ühtselt selge seisukoha või kohtupraktika tekkimiseni soovitavad autorid tööandjatel vähemalt kaugemate lähetuste puhul töötajaga (kirjalikult) kokku leppida, kuidas ja millisel määral teel oldud aeg töötajale hüvitatakse.

Materjali tellimiseks sisesta oma e-mail:

E-post:

TasutaTellin materjalid