Euroopa kohtu kohtujuristi 18. juuli 2013 ettepanek kohtuasjas C-176-12.
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 18. juulil 2013(1)
Kohtuasi C‑176/12
Association de médiation sociale
versus
Union locale des syndicats CGT,
Hichem Laboubi,
Union départementale CGT des Bouche-du-Rhône,
Confédération générale du travail (CGT)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))
Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 27 – Töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud – Direktiiv 2002/14/EÜ – Siseriiklik õigusnorm, mis välistab kindlaksmääratud töötajate kategooria õiguse olla ettevõttes esindatud – Põhiõiguste mõju eraõiguslike isikute vahelistes suhetes – Hartas sätestatud põhiõiguse käsitamine „põhimõttena” – Harta artikli 51 lõige 1 – Harta artikli 52 lõige 5 – Võimalus tugineda „põhimõttele” eraõiguslike isikute vahelises vaidluses – „Põhimõtet” olemuslikult ja vahetult sisustavad liidu aktid – Sisustamine direktiivi kaudu – Kasulik mõju – Siseriikliku kohtu kohustus jätta kohaldamata siseriiklikud õigusnormid, mis on vastuolus aktidega, mis „põhimõtet” olemuslikult ja vahetult sisustavad – Siseriikliku õiguse kooskõlaline tõlgendamine – Piirid
1. Kõige lihtsamini väljendudes on Cour de Cassation esitanud meile põhimõttelise küsimuse sellest, kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätetele on võimalik tugineda eraõiguslike isikute vahelistes suhetes, kui hartas sätestatut on direktiiviga sisustatud. Jaatava vastuse puhuks on eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud märksa spetsiifilisema küsimuse, mille kohta Euroopa Kohtul on juba olemas kohtupraktika, mis lihtsustab oluliselt kohtu ülesannet. Ent esiteks põhimõttelise küsimuse juurde.
2. Käesolev kohtuasi sai alguse Cour de cassation’i kahtlustest siseriikliku õigusnormi kooskõla osas töötajate õigusega olla informeeritud ja ära kuulatud, nii nagu seda on sisustatud direktiiviga 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses.(2) Nimelt kohaldati selle direktiiviga üksikasjalikult õigust, mille praegu näeb ette harta artikkel 27 ja mille puhul tuleb analüüsida, kas see on oma laadilt harta üldsätete (artikli 51 lõike 1 ja artikli 52 lõike 5) mõttes „õigus” või „põhimõte”. Lisaks olgu märgitud, et Cour de cassation’i kahtluste taustaks on kohtuvaidlus ametiühingu ja tööandja vahel, mis tekitab küsimuse, milline mõju on kõnealusel õigusel ja sellele direktiiviga 2002/14 antud sisul eraõiguslike isikute vaheliste suhete kontekstis.
3. Olles käesoleva kohtuasja põhijooned lühidalt välja toonud, on selge, et Euroopa Kohtul tuleb langetada otsus mitmete vaieldamatult põhiseaduslikku tähtsust omavate küsimuste üle.
4. Loogilises järjekorras võttes, on esimene nende hulgast äärmiselt üldine küsimus, mida hartas ei ole selgesõnaliselt käsitletud ja mis puudutab põhiõiguste mõju eraõiguslike isikute vahelistes suhetes („horisontaalne” mõju) ning nende võimalikku ulatust käesoleval juhul kõne all oleva õiguse puhul.
5. Sellest võiks saada esimene võimalus analüüsida üldjoontes ja konkreetselt küsimust, mida on vaevu täpsustatud hartas ja selle selgitustes, mis puudutavad harta artikli 51 lõikes 1 mainitud ja artikli 52 lõikes 5 kirjeldatud vahetegu „õiguste” ja „põhimõtete” vahel ja sellest tulenevaid eri käsitlusi.
6. Olgu kohe öeldud, et samuti võiks sellest saada juhus esmakordselt käsitleda viidatud harta artikli 52 äärmiselt keerulist lõiget 5. Nii tekib väga konkreetselt küsimus „põhimõtete” „rakendamisest” kui nende toime eeldusest. Samal ajal tekib küsimus nende „põhimõtete” kohtulikust tagatusest, nii nagu see on määratletud selle lõike teises lauses.
7. Lõpetuseks, kui minu järgnevalt välja pakutud arutluskäiguga nõustutakse, tuleb Euroopa Kohtul lahendada Cour de cassation’i taotluse ilmselt kõige tundlikum osa ehk küsimus, millised tagajärgi omab vaidluse eraõiguslike isikute vahel toimumise fakt juhul, kui „põhimõtet” vahetult kohaldav ja sisustav liidu akt on direktiiv. Viimatinimetatud küsimus toob uuesti arutluse alla direktiivide horisontaalse vahetu õigusmõju piirid, seades meid kõnesolevas kohtuasjas selle pika sissejuhatuse lõpetuseks muu hulgas vältimatult ka kohtulahendite Mangold ja Kücükdeveci kiiluvette.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
8. Harta artikkel 27 sätestab, nagu selle pealkirjas märgitud, töötajate õiguse olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud. Mainitud säte näeb ette järgmist:
„Töötajatele või nende esindajatele tuleb asjakohasel tasandil tagada, et nad saaksid õigel ajal informatsiooni ja et nendega konsulteeritaks liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud juhtudel ja tingimustel.
9. Harta artikli 51 lõikes 1 ja artikli 52 lõikes 5 on sätestatud vahetegu „õiguste” ja „põhimõtete” vahel järgmises sõnastuses:
„Artikkel 51
Reguleerimisala
1. Harta sätted on subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Seepärast austavad nad õigusi, järgivad põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt, võttes arvesse liidule aluslepingute muudes osades antud volituste piire.
[…]
Artikkel 52
Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine
5. Harta sätteid, mis sisaldavad põhimõtteid, võib rakendada liidu institutsioonide, organite ja asutuste õigustloovate- ja rakendusaktidega, samuti liikmesriikide õigusaktidega, mis on ette nähtud liidu õiguse kohaldamiseks nende volituste teostamisel. Neile sätetele võib [kohtus] tugineda ainult kõnealuste aktide tõlgendamisel ja otsuste tegemisel nende õiguspärasuse kohta. [täpsustatud tõlge]
10. Direktiiv 2002/14, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses, sätestab artiklis 2 rea definitsioone, mille hulgas on ka „töötaja” mõiste määratlus. Selle sätte punktis d on sätestatud järgmist:
„„töötaja” – isik, kes on asjaomases liikmesriigis töötajana kaitstud siseriikliku tööõiguse ja tava alusel.”
11. Direktiivi 2002/14 kohaldamisala on selle direktiivi artiklis 3 määratletud järgmiselt:
„Kohaldamisala
1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse vastavalt liikmesriikide valikule:
a) ettevõtete suhtes, mis annavad tööd vähemalt 50 töötajale ükskõik millises liikmesriigis, või
b) üksuste suhtes, mis annavad tööd vähemalt 20 töötajale ükskõik millises liikmesriigis.
Liikmesriigid määravad kindlaks meetodi, mille alusel arvutatakse töötavate töötajate arvu künnis.
2. Liikmesriigid võivad kooskõlas käesoleva direktiivi põhimõtete ja eesmärkidega kehtestada konkreetsed sätted, mida kohaldatakse ettevõtete või üksuste suhtes, kes tegelevad otseselt ja peamiselt poliitiliste, erialakorralduslike, usuliste, heategevuslike, hariduslike, teaduslike või kunstiliste eesmärkide, samuti teabe ja arvamuste avaldamisega seotud eesmärkide saavutamisega, tingimusel et käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeval on seda laadi sätted juba siseriiklikus õiguses olemas.
3. Liikmesriigid võivad teha erandi käesolevast direktiivist, kohaldades erisätteid avamerel sõitvate laevade meeskondade suhtes.”
12. Direktiiv 2002/14 jõustus 23. märtsil 2002. Direktiivi ülevõtmise tähtaeg möödus 23. juulil 2005.
B. Siseriiklik õigus
13. Tööseadustiku artikkel L. 1111-3 näeb ettevõtte töötajate arvu arvutamise osas ette järgmise erandi:
„Töötajate arvu arvutamisel ei tule arvesse järgmised kategooriad:
1º praktikandid,
2º artikli L. 5134-66 järgse lepingu kestuse ajal töötajad, kellega on sõlmitud tulundussektoris tööellu siirdumise leping (contrat initiative-emploi);
3. [kehtetu]
4. lepingu kestuse ajal töötajad, kellega on sõlmitud mittetulundussektoris tööellu siirdumise leping (contrat d’accompagnement dans l’emploi);
5. [kehtetu]
6. töötajad, kellega on sõlmitud kutseala omandamise leping (contrat de professionnalisation), kuni selles lepingus ettenähtud tähtajani, kui tegu on tähtajalise lepinguga, või kuni kutseala omandamise lõpuni, kui lepingu on sõlmitud tähtajatult.
Loetletud töötajatega arvestatakse sellegipoolest tööga seotud ohtude ja kutsehaigustega seotud maksete kindlaksmääramist reguleerivate õigusnormide kohaldamisel.”
II. Faktilised asjaolud ja menetlus siseriiklikus kohtus
14. Association de Médiation Sociale (edaspidi „AMS”) on Prantsuse 1901. aasta mittetulundusühingute seadusega reguleeritud eraõiguslik mittetulundusühing, mille põhieesmärk on kuritegevuse ennetamine Marseille’ linnastus. Selleks viib AMS ellu tegevusi, mis on kvalifitseeritavad kui sotsiaalne/tööalane vahendus, mille raames ta võtab noori tööle nn „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingute” alusel, et suunata neid järgnevalt stabiilsema tööalase või ühiskondliku tegevuse juurde. Nende lepingute abil tegeleb AMS seega iseäranis haavatavas olukorras olevate inimeste tööturule tagasitoomise ja sotsiaalse rehabilitatsiooniga. Käesoleva kohtuvaidluse algatamise hetkel oli AMS sõlminud „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepinguid” arvu, mis jäi 120 ja 170 vahele.
15. Kuna tegemist on eraõigusliku mittetulundusühinguga, nagu ka eelnevalt öeldud, siis on AMS‑i patrooniks mitmed regiooni ja kohaliku omavalitsusüksuse tasandi asutused; samuti toetavad AMS‑i muud eraõiguslikud kohaliku tasandi sotsiaalasutused.
16. Oma tegevuse elluviimiseks on AMS‑il oma töötajaskond – kokku kaheksa tähtajatute lepingute alusel töötavat töötajat. Hichem Laboubi on üks neist tähtajatu lepinguga töötajatest. Ta võeti tähtajatult tööle 28. novembril 2005 ja ta vastutab vahendustegevuse eest Marseille’s keskhariduse esimese tsükli õpet pakkuvate haridusasutuste osas.
17. Kuivõrd kategooria „mittetulundussektoris tööellu siirdumise leping” on Prantsuse tööseadustiku artikli L.1111-3 järgi välja arvatud, arvestab AMS oma töötajate arvu arvutamisel ainult oma kaheksa töötajaga, kes töötavad tähtajatu lepingu alusel. Sellisel arvestusel on tagajärjed kõnesolevas kohtuasjas asjassepuutuvas osas seoses töötajate esindamise korraga ettevõttes. Erinevalt tähtajalistest töölepingutest, mida võetakse arvesse proportsionaalselt nende kestusega, jäävad „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingud” kõnealuse arvestuse alt täiesti välja. Ehkki AMS‑il on „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingute” alusel töötavaid töötajaid umbes saja ringis pluss kaheksa tähtajatu töölepingu alusel töötajat, ei täida see ettevõtja siseriiklike õigusnormide tõttu minimaalset 50 töötaja künnist, millest alates kuuluksid kohaldamisele direktiivi 2002/14 sätted.
18. Eelnevast hoolimata tegi Union Locale des Syndicats CGT Quartiers Nord 4. juunil 2010 AMS‑i direktorile teatavaks, et mittetulundusühingu siseselt loodi ametiühingu CGT sektsioon ning H. Laboubi nimetati selle esindajaks. AMS vastas ametiühingu kirjale nii, et kuna mittetulundusühing ei täida 50 töötaja künnist, ei ole ta kohustatud töötajate esindamiseks meetmeid võtma.
19. AMS kutsus H. Laboubi 18. juunil 2010 koosolekule, kus viimasele tehti teatavaks töösuhte ajutine peatamine. Samal päeval pöördus AMS Tribunal d’instance de Marseille poole nõudega, et tuvastaks H. Laboubi ametiühingu CGT sektsiooni esindajaks nimetamise tühisus.
20. Tribunal d’instance’is toimunud menetluses esitas viimane Conseil constitutionnel’ile eelisjärjekorras lahendatava küsimuse põhiseadusele vastavuse kohta, olles seisukohal, et „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingute” välistamine ettevõtte töötajate arvu arvutamisest võib kahjustada põhiseaduslikku võrdsuse põhimõtet. Oma 29. aprilli 2011. aasta otsusega leidis Conseil constitutionnel, et kõnealune välistamine ei ole põhiseadusega vastuolus.
21. Kui põhiseaduslikkuse kontrolli menetlusetapp oli lõppenud, asus Tribunal d’instance de Marseille seisukohale, et Prantsuse tööseadustiku artiklis L.1111-3 on vastuolus liidu õigusega, eeskätt direktiiviga 2002/14, jättis siseriikliku õigusnormi kohaldamata ning sel alusel ka AMS‑i nõude rahuldamata.
22. Kohtuotsus kaevati edasi Cour de cassation’ile, kes otsustas kooskõlas ELTL artiklis 2676 sätestatuga esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsusetaotluse.
III. Eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
23. 16. aprillil 2012 registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis eelotsusetaotlus, milles esitatud küsimused on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 27 tunnustatud töötajate põhiõigusele olla informeeritud ja ära kuulatud, mida on täpsustatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivis 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses, võib tugineda üksikisikute vahelises kohtuvaidluses, et kontrollida direktiivi üle võtva siseriikliku meetme kooskõla [ühenduse õigusega]?
2. Kas jaatava vastuse korral tuleb neid samu sätteid tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt ei võeta ettevõtte töötajate arvu määramisel – mis toimub eelkõige eesmärgiga määrata kindlaks töötajate esindusorganisatsiooni loomiseks seaduses ette nähtud künnised – arvesse neid töötajaid, kellega on sõlmitud järgmised lepingud: praktikaleping, tulundussektoris tööellu siirdumise leping (contrat initiative-emploi), mittetulundussektoris tööellu siirdumise leping (contrat d’accompagnement dans l’emploi), kutseala omandamise leping (contrat de professionnalisation)?
24. Kirjalikus seisukohad esitasid põhikohtuasja vastustaja CGT, Prantsuse Vabariigi, Poola Vabariigi, Saksamaa Liitvabariigi ja Madalmaade Kuningriigi valitsus ning komisjon.
25. 23. aprillil 2013 toimus kohtuistung, kus osalesid CGT esindajad ning Prantsuse Vabariigi, Poola Vabariigi ning komisjoni esindajad.
IV. Analüüs
26. Cour de cassation esitab meile kaks väga erineva iseloomuga küsimust, kusjuures teine neist sõltub jaatavast vastusest esimesele. Esimeses püstitatakse põhiliselt põhimõttelisi küsimusi, nagu tõin välja ka käesoleva ettepaneku sissejuhatuses. Kokkuvõttes on küsimuse all see, kas hartas sätestatud põhiõigus, mida on täpsustatud teiseses õiguses, kujutab endast õigusemõistmise legitiimset parameetrit eraõiguslike isikute vahelise kohtuvaidluse konkreetsel juhtumil. Juhuks, kui peaksime vastama, et selline parameeter on kasutatav – ja üksnes selleks puhuks – esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus konkreetse ja spetsiifilise, talle samuti kahtlusi põhjustava küsimuse konkreetse siseriikliku õigusnormi (konkreetsel juhul Prantsuse tööseadustiku artikli L.111.3-4) kokkusobivusest liidu õigusega.
27. Kuivõrd on ülimalt oluline vältida mitmetimõistetavust, olgu öeldud, et eelnev tähendab, et Cour de cassation ei esita meile harjumuspäraseks saanud küsimust sellest, kas direktiivil võib olla eraõiguslike isikute vahelistes suhetes horisontaalne õigusmõju – eelotsusetaotluse järgi otsustades on Euroopa Kohtu selle valdkonna kohtupraktika Cour de cassation’ile hästi teada. See, mida meilt esimese võimalusena teada soovitakse, on midagi hoopis muud: st kas harta on – eeldusel, et esiteks vajab selle sisu sisustava akti vahendust ning teiseks, kui selline sisustamine on toimunud direktiivi vahendusel – lubatav kontrolli parameeter selleks, et siseriiklik kohus saaks langetada otsuse siseriikliku õigusnormi õiguspärasuse kohta. Kordan, et selle järel tulevad Cour de cassation’i kahtlused liidu õiguse ja siseriikliku õiguse vahelise vastavuse kohta.
A. Esimene eelotsuse küsimus
1. Harta ja selle mõju eraõiguslike isikute vahelistes suhetes
28. Enne vastuse väljapakkumist põhiõiguste horisontaalset õigusmõju puudutavale küsimusele pean vajalikuks peatuda minu arvates mitmetimõistetaval aspektil. Pean silmas teesi, mille kohaselt harta sisaldab mõju puudutavat sätet, või õigemini sätet, mis reguleerib põhiõiguste mõju puudumist eraõiguslike isikute vahelistes suhetes. Selle teesi kohaselt on nimetatud sätteks artikli 51 lõige 1, mille järgi „(h)arta sätted on […] ette nähtud liidu institutsioonidele […] ning liikmesriikidele […]”.
29. Sellest sättest lähtuva teesi kohaselt, millega ma ei nõustu, tuletatakse tagajärg a contrario (või incluso unius, kui soovite), mis annab tulemuseks, et kuna harta sätted on ette nähtud liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele, ei ole need ette nähtud eraõiguslikele isikutele.(3)
30. Pean sellist järeldust ilmselgelt ennatlikuks. Piisab tõdemusest, et traditsiooniliselt ei ole põhiõigusi ette nägevad (enamasti konstitutsioonilised) tekstid sisaldanud selgesõnalist viidet õiguste adressaadile või õiguse tagajatele – spontaanselt on asutud seisukohale, et tegemist on avaliku võimuga. Teisalt on eraõiguslike isikute selgesõnaline määratlemine võimaliku adressaadina selgelt marginaalne. See tähendab, et suuremal osal juhtumitest on põhiõiguste asjassepuutuvuse küsimus eraõiguslike suhete puhul tulnud lahendada tõlgendamise teel, ilma selgesõnalise põhiseadusliku normi abita ja üldjuhul kasuistlikult.(4)
31. Minu hinnangul on, ilma et oleks vaja asuda sätet ammendavalt tõlgendama, piisavalt selge, et küsimus, mida harta artikli 51 lõige 1 väidetavalt käsitleb, oli see, millises ulatuses seovad hartas ette nähtud põhiõigused esiteks liidu institsioone ja teiseks liikmesriike. Minu arvates ei ole sätte sõnastuses, ja kui ma ei eksi, siis ka ettevalmistavates materjalides ega ka harta selgitustes midagi, mis viiks mõttele, et selles sättes öelduga sooviti käsitleda väga keerulist küsimust põhiõiguste mõjust erõiguslike isikute vahelistes suhetes.(5)
32. Viimaseks olen seisukohal, et varasemat arutluskäiku ei lükka ümber harta artikli 51 lõike 1 teine lause, mis sätestab, et „nad” – st liit ja liikmesriigid – „[…] austavad […] õigusi, järgivad põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt, võttes arvesse liidule aluslepingute muudes osades antud volituste piire”. On selge, et selle lause mõte ei ole (isegi mitte kõrvalmõjuna) välistada hartas sätestatud põhiõiguste asjassepuutuvust eraõiguslikes suhetes. Selle lausega on soovitud esiteks ette näha summa divisio ehk üldine eristus „õiguste” ja „põhimõtete” vahel ja teiseks hoiatus (caveat) seoses harta jõustumisest tingitud võimaliku muudatusega aluslepingute järgses liidu pädevuste jaotuses.
33. Kui see on nii (ja ma arvan, et on) siis tähendab eelnev, et kõnesolevas küsimuses jõuab harta tõlgendaja sama, sageli pilvise horisondini, millega üldiselt seisavad silmitsi liikmesriikide põhiseaduste tõlgendajad.
34. Minnes nüüd küsimuse tuumani ja arvestades teatavaid selles osas avaldatud arvamusi võib paista, et horisontaalse õigusmõju idee oli liidu õiguses tundmatu suurus, millega tuli esmakordselt tegemist teha harta arvamise tõttu liidu esmase õiguse hulka. Ja idee, et põhilised liikumisvabadused(6) või teatavad põhimõtted (nt soolise diskrimineerimise keelu põhimõte)(7) puutuvad eraõiguslikes suhetes asjasse, on muidugi vana ja konsolideerunud. Seda arvestades tundub mõte, et hartas sätestatud põhiõigused, mis erinevad põhivabadustest või võrdsuse põhimõttest, võiksid kuuluda erineva korra alla ja et nad jääksid harta koosseisus olles n-ö halvemasse olukorda, äärmiselt problemaatiline.
35. Kokkuvõttes, nagu õigesti märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, oleks – arvestades, et põhiõiguste horisontaalne õigusmõju ei ole liidu õiguses just tundmatu suurus – paradoksaalne, kui just harta arvamine esmase õiguse hulka võiks kõnealust asjade seisu halvemuse poole kallutada.
36. Kasutades levinud saksakeelset mõistet, siis sageli „Drittwirkung”‑iks nimetatava nähtuse puhul ei ole probleem niivõrd selle idees, mõistes või siis selle esinemises meie konstitutsioonilises kultuuris, mida on keeruline küsimuse alla seada.(8) Probleem seisneb õiges arusaamises selle mõjust ja võimendub, sest see mõju on peaaegu et vajadusest tulenevalt muutlik selles mõttes, et sel on väga erinevaid avaldusmisvorme. Raskus seisneb seetõttu arusaamas, et eraõiguslike isikute kohustuse austada teiste õigusi ja vabadusi kehtestab tavaliselt koheselt ja vahetult avalik võim ise. Sellest vaatepunktist käsitatakse põhiõiguste puhul eraõiguslike isikute subjektsust sageli avaliku võimu poolse „kaitsekohustusena”.(9) See on ka seisukoht, mida on väljendanud Euroopa Inimõiguste Kohus, kes on neis küsimustes vaieldamatu autoriteet.(10)
37. Praktilisest küljest muutub põhiõiguste mõju eraõiguslike isikute vahelistes suhetes oluliseks, kui õiguskorras on ette nähtud spetsiifiline põhiõiguste tagaja, kelleks on sageli kohus. Niisugustel juhtudel pääseb põhiõigustele omane sisu eraõiguslikus käibes mõjule või lisandub selle riigiorgani tegevuse kaudu, kes suurimate volitustega põhiõiguste üle otsustab. Sellest vaatevinklist tähendab horisontaalse õigusmõju mõiste põhiõiguste kohtuliku tõlgendaja silmatorkavalt suurenenud kohalolu eraõiguslike suhete süsteemis. Selle mehhanismi kõige konkreetsem rakendusviis on põhiõiguste individuaalse kaitse ad hocmenetlused seal, kus need eksisteerivad.(11)
38. Lõpetuseks, põhiõiguste horisontaalne õigusmõju toimib iga õiguse osas, või, lihtsamini väljendudes, iga õiguste grupi osas eri viisil. On õigusi, mis neile omase struktuuri tõttu ei ole suunatud eraõiguslikele isikutele nii nagu on ka õigusi, mille asjassepuutuvust eraõiguslikes suhetes oleks võimatu eitada. See küsimus siinkohal pikemat analüüsi ei vaja ega ka võimalda. Piisab, kui koondada tähelepanu praegu kõne all olevale õigusele – töötajate õigusele olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud, mis on sätestatud harta artiklis 27.
39. Selles artiklis ette nähtud õigus on suurepärane näide eelmises punktis teisena viidatud õiguste grupist, st õigustest, mille puhul on asjassepuutuvust eraõiguslikes suhetes eitada enam kui riskantne. Nagu teame, sätestab see artikkel hiljem enam kui piisavalt käsitlemisele tulevas sõnastuses järgmist: „[t]öötajatele või nende esindajatele tuleb asjakohasel tasandil tagada, et nad saaksid õigel ajal informatsiooni ja et nendega konsulteeritaks liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud juhtudel ja tingimustel.”.
40. Selle artikli pealkiri on „Töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud”, kusjuures viimati rõhutatud täpsustus muudab vältimatuks tõdemuse, et mingil viisil moodustab „ettevõte” osa selle õiguse tõhususest. Loomulikult on töötajate nimetatud õiguse teostumise „tagamise” esmane ülesanne avaliku võimu (liidu ja liikmesriikide) kanda ja seda läbi asjakohaste normide vastuvõtmise ja rakendamise. Ent samuti on ettevõtjad need (siinkohal ei oma tähtsust, kas tegemist on avalik-õiguslike või eraõiguslike ettevõtjatega), kellel tuleb avaliku võimu kehtestatud norme austades igapäevaselt tagada töötajate informeerimine ja ärakuulamine asjakohasel tasandil.
41. Kõik eelnev viib mind vahejärelduseni, mille tingib ka järgnevalt öeldu, ja mille kohaselt artiklile 27 saab tugineda eraõiguslike vahelistes vaidlustes. Või teisisõnu: seda võimalust ei tule eitada, lähtudes teesist, et harta ei puutu artikli 51 lõikes 1 sätestatust lähtuvalt eraõiguslikes suhetes asjasse.
42. Probleem, mida tuleb järgmisena käsitlema asuda, seisneb selles, et harta sisaldab selle üldsätetes ette nähtu tähenduses nii „õigusi” kui ka „põhimõtteid”. Kui õigus olla informeeritud ja ära kuulatud on „põhimõte”, sisaldab harta artikli 52 lõige 5, nagu oli ka juba juhust märkida, väga spetsiifilisi norme piiratud võimaluse kohta „põhimõttele” kohtus tugineda. See asetab meid silmitsi ülesandega teha kindlaks, kas harta artikli 27 osas on tegemist „põhimõttega”.
2. Õigus teavitamisele ja nõustamisele kui „põhimõte” harta üldsätete tähenduses
43. Muude uuenduste hulgas tuuakse harta 2007. aasta redaktsioonis väga selgelt esile vahe „õiguste” ja „põhimõtete” vahel – nimetatud vahetegu on sisse toodud artikli 51 lõikes 1, sätestatud artikli 52 pealkirjas ning selle mõju, mis puudutab põhimõtteid, on täpsustatud artiklis 5. Siiski torkab silma, et harta ei jaga põhiõigusi nimetatud kahte gruppi nagu on võrdleva õiguse puhul tavapärane.(12) Selgitustes on piirdutud paari näite väljatoomisega mõlemas kategoorias, ent kahjuks meie käsitletavat õigust nende hulgas ei ole.(13) Käesoleva kohtuasja seisukohast tekitab see probleeme, nagu ka juba märkisin, ent siiski mitte ületamatuid.
44. Vaevalt on vajalik alustada meeldetuletusega, et harta ülesehituse mõttes üldine kategooria, mis on ära nimetatud ka pealkirjas ehk „põhiõigused” peab olema kasutatav kogu harta sisu suhtes. Teisiti öeldes ei saa ühtki osa harta sisust, mis puudutab materiaalõiguslikke sätteid, jätta „põhiõiguste” kategooriast välja. Olles selle välja toonud, tuleb ära märkida tõik, mis võib näida vähem ilmne, st et harta kindlaksmääratud materiaalõigusliku sisu kvalifitseeritus „õigusena” mõnes muus harta osas ei välista veel selle kuulumist „põhimõtte” kategooriasse artikli 52 lõike 5 mõttes.
45. Nii hartas endas kui ka liikmesriikide põhiseaduslikus traditsioonis kvalifitseeritakse sageli „õigusteks” või „sotsiaalseteks õigusteks” see ühiskondliku korra materiaalõiguslik sisu, mis toimib üksnes avaliku võimu eelneva vahenduse või sisustamise kaudu, sest neist endist ei saa tuleneda otse teostatavaid subjektiivseid õigusi. Need (sotsiaalsed) „õigused” on oma valdkondlikust kuuluvusest või sh oma laadist tulenevalt „õigused” ja toime osas „põhimõtted”.
46. Harta autorid on rohkem või vähem põhjendatult leidnud, et asjasse toob selgust, kui kasutada ühe kategooria mõjuga seoses verbi „austama” ja teise puhul „järgima”. See ei tundu mulle selge. Seevastu paistab minu jaoks väljenduslikum artikli 51 lõikes 1 antud volitus „edendada [põhimõtete] kohaldamist”. See volitus on tähtis ja väljenduslik just „põhimõtetele” olemusliku abstraktsuse seisukohast. Järgmisena püüan lühidalt selgitada, millist tähendust omab seda tüüpi sätte olemasolu liikmesriikide õiguste deklaratsioonides ja nüüd hartas ning esitan veel enne ettepanekut käsitada kõnesolevat õigust „põhimõttena” mõningaid viiteid nende sätete kujunemisloole.
a) „Õiguste” ja „põhimõtete” vahelise vaheteo kujunemislugu ja selle alusallikate võrdlus
47. Juba harta esimese redaktsiooni koostamise ülesande saanud konvent nägi „õiguste” ja „põhimõtete” vahelise vaheteo otstarbekust. Neid kategooriad ei olnud vaja mitte üksnes laiapõhjalise konsensuse saavutamiseks esimeses konvendis, vaid ka harta sätete praktikas rakendamise lihtsustamiseks.(14) Harta autorid võtsid aluseks mõnede liikmesriikide kogemuse, kus sarnane vahetegu oli võimaldanud täies mahus tugineda „õigustele” ja osaliselt või üldse mitte „põhimõtetele”.
48. Juba alates 1937. aastast on Iiri põhiseadus sisaldanud artiklis 45 ammendavat loetelu „sotsiaalpoliitika juhtpõhimõtetest” („directive principles of social policy”), mille sisu ei allu mingisugusele kohtupoolsele kontrollile, sest vaid seadusandja on volitatud nende täitmist tagama.(15) Mitmekümneid aastaid hiljem arendas Hispaania 1978. aasta põhiseadus seda küsimust nii kaugele, et tunnustas artikli 53 lõikes 3, et „põhimõtetel” võib igal juhul olla kohtupraktikat „kujundav” mõju.(16) Samas liinis arenguid toimus muudes liikmesriikides, kes tunnistasid „õigustega” sarnaseid, ent neist erinevaid kategooriaid, mis on põhiliselt suunatud seadusandjale, ent võivad omada tõlgenduslikku rolli kohtutes, sh seadusandlike aktide õiguspärasuse üle mingis vormis toimuva järelevalve käigus, riikides, kus seaduste kohtulik järelevalve on lubatud.(17) Sama rolli on muu hulgas täitnud Prantsuse konstitutsioonikohtu praktikas välja arendatud „põhiseadusliku väärtusega eesmärgid”,(18) „põhiseaduslikud eesmärgid” Austria põhiseaduses,(19) ning samaväärne kategooria Bonni põhiseaduses.(20) Näiteks sobib ka Poola põhiseadus, mille artikkel 81 piirab teatavate majanduslike ja sotsiaalsete õiguste ulatust, ehkki Poola konstitutsioonikohus on avanud võimaluse seaduste põhiseaduspärasuse piiratud järelevalveks neid õigusi arvestades.(21)
49. Kokkuvõttes on liikmesriigid, kes tunnevad niisugust eristust nagu harta artikli 52 lõikes 2 ettenähtu, loonud täiendava kategooria „õigusi”, mida iseloomustab võimetus tekitada subjektiivseid õigusi, millele saaks kohtus vahetult tugineda, ent millel on põhiseaduse tasandi õigusjõud, mis võimaldab teostada järelevalvet (põhiliselt seadusandlike) aktide üle.(22) See idee peegeldab ka harta koostamise eest vastutanud konvendi ja Euroopa Tuleviku konvendi kõhklusi. Mitmed liikmesriigid kartsid, et kindlaksmääratud majanduslike ja sotsiaalsete õiguste tunnustamine toob kaasa riikliku poliitika kohtuliku kujundamise – eriti eelarveliselt kaalukates küsimustes. Tegelikult kvalifitseeriti lõpuks „põhimõtte” nime saanu esialgsetes eelnõuversioonides kui „sotsiaalne põhimõte”.(23) Ehkki see omadussõna hiljem kadus, on ilmne, et harta autorite põhimure olid õigused hüvitisele ning õigused sotsiaal- ja tööõiguse kontekstis.(24)
b) Mõiste „põhimõte” harta tähenduses
50. Harta sõnastusest nähtub, et „põhimõtted” sisaldavad avaliku võimu esindajatele suunatud volitusi, erinedes seega „õigustest”, mille eesmärk on vahetult defineeritud individuaalse õigusliku olukorra kaitse, ehkki nende sisustamine õiguskorra madalamatel astmetel on samuti võimalik. Avaliku võimu esindajatel tuleb respekteerida „õigusega” tagatud individuaalset õiguslikku olukorda, ent „põhimõtte” juhtumil on volitus märksa üldisem: põhimõtte sõnastus ei identifitseeri individuaalset õiguslikku olukorda, vaid üldiselt valdkonnad ja tulemused, mis määravad kõigi avaliku võimu esindajate tegevuse. Teisisõnu on avaliku võimu esindajad – eelkõige seadusandja – kutsutud üles muutma „põhimõtte” tajutavaks õiguslikuks tegelikkuseks, austades sealjuures siiski objektiivset raamistikku (valdkond) ja finalistlikku laadi (tulemused), nii nagu need on määratletud harta sõnastuses, mis puudutab „põhimõtet”.(25)
51. Asjaolu, et „põhimõtteid” iseloomustab „volituse” mõiste, ilmneb samuti harta artikli 52 selgitustest, mille tõlgenduslikku väärtust on kinnitatud Euroopa Liidu lepingu enda artikli 6 lõike 1 kolmandas lõigus. Nimelt pakuvad selgitused mitmeid näiteid „põhimõtetest”, mis näivad olevat paika pandud volitustena, mis on suunatud „liidule” laias tähenduses, st hõlmavana kõiki institutsioone aga ka liikmesriike, kui nad kohaldavad liidu õigust.(26) Nii on selgitustes sõnaselgelt mainitud artiklis 25 sätestatud, et liit „tunnustab ja austab eakate õigust elada inimväärset ja iseseisvat elu ning osaleda sotsiaal- ja kultuurielus”. Artikli 26 kohaselt tuleb samamoodi austada puudega inimeste õigust „saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskonnaelus.”. Veel ilmneb liidu volitus artiklis 37, mis nõuab, et „kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamine tuleb integreerida liidu poliitikasse ning tagada säästva arengu põhimõtte kohaselt”.
52. Aga artikkel 27? Esiteks olgu öeldud, et asjaolu, et töötaja õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud on sätestatud jaotise „Solidaarsus” esimese artiklis, on kõike muud kui juhus. Nagu selgitustest tuleneb, peegeldab see sotsiaalne õigus Euroopa sotsiaalharta(27) artiklit 21 ja ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta punkte 17 ja 18. Veelgi enam: tegemist on õigusega, mis oli harta jõustumise ajal teisese õiguse aktides olemas (kusjuures mitte üksnes juba viidatud direktiivis 2002/14, vaid ka muudes liidu tööõigusaktides nagu nt direktiiv 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(28) või direktiiv 94/45, Euroopa töönõukogu kohta.(29)
53. Olles selle ära öelnud ja arvestades kõiki keerukusi, mida hõlmab harta sisu väljaselgitamine seal, kus hartas endas on sellest ülesande jätkamisest n‑ö loobutud, olen seisukohal, et harta artikli 27 materiaalõigusliku sisu „põhimõtte” kategooriasse arvamist toetavad argumendid on kaalukamad kui nende alternatiivid. Eeskätt on see struktuuriline põhjendus, mis kinnitab, et tegemist on avaliku võimu esindaja volitusega käesoleva ettepaneku punkti 50 mõttes.
54. Eraldiseisvalt õiguse kehtestamisest ja sellest tulenevast kohustusest see tagada, on sättega otseselt tagatud õiguse ulatus äärmiselt väike: „[…] liidu õiguses sätestatud juhtumid ja tingimused ning […] siseriiklikud õigusnormid ja praktika”. See kinnitab asjaolu, et sättega on loobutud individuaalse õigusliku olukorra defineerimisest ja on jäetud liidu ning siseriiklikule seadusandjale ülesanne täpsustada „põhimõttes” välja öeldud sisu ja eesmärke. On selge, et „informeerimine ja ärakuulamine” „tagatakse” konkreetsele õiguse kandjale ehk töötajale. Siiski ei ole täpsustatud informatsiooni tüüpi, ärakuulamise tingimusi, tasemeid ega ka seda, milliste esindajate vahendusel see toimub. Sisu on sellisel määral määratlemata, et seda on võimalik tõlgendada üksnes avaliku võimu esindajatele suunatud volitusena toimida, võttes õiguse tagamiseks vajalikud meetmed.(30) Sättes ei ole määratletud individuaalset õiguslikku olukorda, vaid kirjutatud avaliku võimu esindajatele ette objektiivse sisu kindlaksmääramine (töötajate informeerimine ja nende ärakuulamine) ning eesmärgid (informeerimise tegelik toimumine, esindatus eri tasanditel, tegutsemine piisavalt aegsasti).
55. Samuti on olemas süsteemne argument. Pealkirja „Solidaarsus” alla on peamiselt koondatud õigused, mida peetakse materiaalõiguslikus mõttes sotsiaalseteks ja mille sisu osas eelistatakse selliseid väljendeid, nagu on kasutatud artiklis 27. See tähendab, et eksisteerib tugev eeldus, et kõnealuses jaotises sisalduvad põhiõigused kuuluvad „põhimõtete” alla. On muidugi selge, et see asukoht harta ülesehituses ei saa olla muud kui eelduse rollis, ent artikli 27 puhul on tegemist juba varem loetetutele lisanduva teguriga.
56. Eelnevalt öeldust piisab, et põhistada minu vahejäreldusena esitatavat ettepanekut, et töötajate õigust olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud – nii nagu see on tagatud harta artiklis 27 – tuleb mõista „põhimõttena” harta artikli 51 lõike 1 ja artikli 52 lõike 5 tähenduses.
3. „Põhimõtted” vastavalt harta artikli 52 lõikele 5: võimalus tugineda kohtutes nn „rakendusaktidele”
57. Eelnevast tulenev loogiline järeldus oleks, et niisugune põhimõte nagu harta artiklis 27 sätestatud töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud, jääb sellele kohaldatava korra mõttes allutatuks harta artikli 52 lõikele 5, tagajärgedega, mida see toob kaasa sellele kohtus tuginemise võimaluse suhtes. Samas paistab, et artikli 52 lõige 5 on märkimisväärselt keerukas ning seetõttu tuleb iga selle lauset eraldi analüüsida. Alustuseks meenutan niisiis, et lõikel 5 on esimene lause, mille saab kvalifitseerida kui „põhimõtete” toimimise tingimused ja teine lause, milles piiritletakse neile tuginemise ulatus.
58. Esimese lausega tahetakse anda „põhimõttele” sisu – sätestades, et „harta sätteid, mis sisaldavad põhimõtteid, „võib rakendada” õigustloovate- ja rakendusaktidega”, mille on vastu võtnud liit või liikmesriigid liidu õiguse rakendamisel. Kvalifitseerin sätte selle aspekti kui „põhimõtte” „sisustamise”, mis toimub, kui „põhimõttele” antakse normatiivne kuju.
59. Teine lause sisaldab elemente, mille ülesanne on tagada, et „põhimõtted” toimiksid kohtutes, kuigi, nagu nimetatud sättes on täpsustatud, avalduvad tagajärjed ainult „kõnealuste aktide tõlgendamisel ja otsuste tegemisel nende õiguspärasuse kohta”. Nimetan selle teise aspekti „põhimõttele” „tuginemiseks”, mis toimub „põhimõtte” elukaare kohtulikus faasis.
a) „Põhimõtet” sisustavad nn „rakendusaktid” (harta artikli 52 lõige 5 esimene lause)
60. Liit ja liikmesriigid on kohustatud „edendama” hartas loetletud „põhimõtete” „kohaldamist” (artikli 51 lõige 1) ja selleks võtavad nad „rakendusmeetmeid”, mis on vajalikud, et selline edendamine oleks tõhus. Hoolimata verbi „võib” kasutamisest on ilmne, et tegemist ei ole absoluutse kaalutlusõigusega, vaid võimalusega, mis – nagu sai osutatud – on seatud sõltuvusse harta artikli 51 lõikes 1 sätestatud selgest volitusest, mis nõuab liidult ja liikmesriikidelt „põhimõtete” „edendamist”. On selge, et niisugune edendamine on võimalik üksnes järgnevalt artiklis 52 mainitud „rakendusaktide” abil.
61. Harta artikli 52 lõike 5 esimese lause üksikasjalik analüüs kinnitab samuti, et selles sättes on viidatud „põhimõtete” normatiivsetele rakendusmeetmetele, tagajärgedega, mida järgnevalt käsitlen.
62. Artikli 52 lõike 5 esimeses lauses on nimelt kinnitatud, et harta „põhimõtteid” võib „kohaldada” liidu ja liikmesriikide aktidega. Neid rakendusakte tuleb mõista aktidena, mida ei ole tarvis muuks, kui piisava sisu andmiseks „põhimõttele” nii et see võiks omandada autonoomse sisu ja lõpuks saada kohtu tunnustatavaks õiguseks. Öeldut ei saa mõista muud moodi, sest volitus ei ole suunatud üksnes täidesaatvale võimule, vaid ka seadusandjale. Järelikult, kui sättes on viidatud „kohaldamisele”, on ennekõike mõeldud spetsiifiliselt normatiivset rakendamist.
63. Astudes veel sammu edasi, olen seisukohal, et harta artikli 52 lõikes 5 viidatud normatiivsete rakendusaktide hulka tuleb arvata erisätted, kindlaksmääratud sätted, mille kohta võib öelda, et need „põhimõtet” olemuslikult ja vahetult sisustavad. See eristus on möödapääsmatu, sest muidu ei oleks „põhimõtte” „kohaldamine” nii laias valdkonnas nagu sotsiaalpoliitika, keskkond või tarbijakaitse midagi vähemat kui terve õigusharu, nt kogu sotsiaal‑, keskkonna‑ või tarbijaõigus. See tagajärg oleks liigne ja häiriv, sest muudaks võimatuks selle ülesande täitmise, mille harta omistab „põhimõtetele” kui tõlgendamise ja aktide õiguspärasuse kontrolli parameetrile.
64. Tehes niiviisi vahet „põhimõtet” olemuslikult ja vahetult sisustavate aktide ja muude nii normatiiv- kui neid üksikjuhtumitel rakendavate aktide vahel, tagatakse seega harta „põhimõtete” kasulik mõju ja artikli 52 lõike 5 eesmärk, mis ei ole muud kui tagada kas või tingimuslik kaitse normatiivset vahendust vajavatele harta sätetele.
65. Konkreetselt pakub direktiivi 2002/14 artikli 3 lõige 1 hea näite selle kohta, mille olen kvalifitseerinud kui „põhimõtet” olemuslikult ja vahetult sisustava akti. Viidatud artikkel käsitleb, nagu selle pealkirjast tuleneb, direktiivis 2002/14 määratletud õiguste „kohaldamisala”. Siinkohal puutub asjasse ka direktiivi 2002/14 pealkiri, sest selles on märgitud, et direktiivi eesmärk on „kehtesta[da] töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses”, mis kattub täpselt harta artiklis 27 sätestatuga.
66. Selles kontekstis pakub direktiivi 2002/14 artikli 3 lõige 1 „põhimõtte” sisu seisukohast olemusliku ja vahetu täpsustuse: õiguse olla informeeritud ja ära kuulatud isikuline kohaldamisala. On üleliigne mainidagi, et õigussubjekti staatuse kindlaksmääramine on selle õiguse teostamise olemuslik eeltingimus, millest lähtudes on võimalik identifitseerida hartaga tagatav spetsiifiline kaitse. Just selles tähenduses tuleb viidata direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikele 1 kui näitele harta artikli 27 olemuslikust ja vahetust sisustamisest ning seega moodustab see osa selle artikli sisust, millele on võimalik tugineda, nagu allpool selgitan.
b) „Põhimõttele” „tuginemise” aspekt (harta artikli 52 lõike 5 teine lause)
67. Harta paljutsiteeritud artikli 52 lõige 5 sätestab, et „põhimõtetele” võib [kohtus] tugineda ainult kõnealuste aktide tõlgendamisel ja otsuste tegemisel nende õiguspärasuse kohta”. Selles sättes on kaks aspekti, mida tuleb nüüd rõhutada, nimelt vaikiv ja sõnaselge, millest esimene ei põhjusta, erinevalt teisest, erilisi tõlgendamisraskusi.
68. Esimese osas jääb harta artikli 52 lõike 5 lugemisel silma, et selle sõnastuses on küll vaikimisi aga ilmselgelt välistatud võimalus „tugineda” vahetult „põhimõttele, et teostada sellel põhimõttel põhinevat subjektiivset õigust.(31) Harta piirab seega „põhimõtetele” tuginemist normide ja aktide järelevalve aspektiga, kui nii võib öelda, ja teeb seda parameetri alusel, mis hõlmab harta „põhimõttes” sõna-sõnalt sätestatut ja olemuslikult ja vahetult seda põhimõtet sisustavaid akte.
69. Sõnaselge ja tõlgendamise seisukohast tundlikum aspekt puudutab „akte”, millele säte viitab. Kui viide „nendele aktidele” oleks kohaldatav üksnes põhimõttele sisu andvate normatiivaktide kohaldamisele, oleksime „nõiaringis”: nende normatiivsete rakendusaktide üle teostataks järelevalvet põhimõtte alusel, mille sisu – nagu harta artiklis 27 on märgitud – ongi just määratletud nende normatiivsete rakendusaktidega.
70. Seega tuleb leida, et nende aktide kohaldamisala, mille tõlgendamist ja järelevalvet võimaldab harta artikli 52 lõike 5 teine lause, on erinev ja laiem kui normatiivsete rakendusaktide kohaldamisala. Kõik rakendusaktid, mis lähevad kaugemale „põhimõtte” olemuslikust ja vahetust sisustamisest, on konkreetselt need, millele võib tugineda kohtus koos kõigi muude rakendusaktidega. Vastupidisel juhul kaotaks oma kasuliku mõju nii artikkel 27 kui ka selle kohtulik garantii, mille näeb ette artikli 52 lõige 2.
71. Järelikult ja arvestades harta artikli 52 lõike 5 esimest ja teist lauset nende koostoimes, olen arvamusel, et funktsioon, mis on iseloomulik aktidele, mida nimetasin „põhimõtet” olemuslikult ja vahetult sisustavateks, on hõlmatus muude niisuguste aktide kehtivusparameetrites, millega kõnesolevat „põhimõtet” selle lause mõttes kohaldatakse. Muude rakendusaktide kehtivuse üle tulebki langetada otsus, arvestades seda parameetrit, mis koosneb „põhimõttes” ja seda olemuslikult ja vahetult sisustavates aktides sätestatust.
72. Üks näide aktist, mille seaduslikkuse üle võidakse teostada järelevalvet harta artikli 52 lõike 5 alusel, on Cour de Cassation’i teise küsimuse esemeks olev norm: Prantsuse tööseadustiku artikkel L.1111.3-4 ehk norm, mille alusel arvutatakse töötajate arv ettevõttes töötajate esindamise seisukohast. Niisugune esindamine toimub vahenduskanalina töötajate õiguse osas olla informeeritud ja ära kuulatud, sest tegemist on harta artiklis 27 sätestatud „põhimõtte” kujunduse ja praktikasse rakendamise olulise elemendiga. Normil, mis välistab töötajate arvu arvutamisest kindlaksmääratud kategooria töötajaid, on selgelt potentsiaali rikkuda „põhimõtte” sisu, sh muidugi ka olemuslikult ja vahetult sisustavates aktides määratletud sisu.
c) Asjaolu, et „põhimõtet” olemuslikult ja vahetult sisustav akt on laadilt direktiiv
73. Juhtumil, mille Cour de cassation on meile hinnatavaks esitanud, on töötajate õigus olla informeeritud ja ära kuulatud lisaks sisustatud direktiivis. Arvestades, et käesolevas asjas on kõne all eraõiguslike isikute vaheline vaidlus, tekib selle asjaolu tõttu küsimus, kas põhimõtet sisustava normi laad ja konkreetsemalt selle piiratud võimalused horisontaalseks õigusmõjuks, võivad kujutada endast täiesti ületamatut takistust kõige selle teel, mille olen eelnevalt välja pakkunud. Püüan näidata, et minu arvates ei ole asi nii.
74. Kuigi see harta säte nõuab liidu seadusandja poolset koostööd, ei tähenda see, et nimetatud koostöö tooks endaga kaasa piiramatu volituse seadusandlikule võimule, eriti olukorras, kus selline volitus võib võtta harta artikli 52 lõike 5 teiselt lauselt sisu. See oleks tagajärjeks juhul, kui seadusandja võtaks valikuga teostada oma seadusandlikku pädevust direktiivi kaudu, eraõiguslikelt isikutelt inter privatos toimuvates vaidlustes võimaluse kohtulikuks kehtivuse kontrolliks, mille neile tagab harta.
75. Sellest hoolimata ei saa eirata asjaolu, et see järeldus tuleb ühildada Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, mille kohaselt eraõiguslike isikute vaheliste vaidluste raames ei saa direktiividele kuidagi tugineda, välja arvatud tõlgenduslikel eesmärkidel.(32) Ma ei arva, et see oleks võimatu; samuti ei arva ma, et minu ettepaneku tagajärjed tekitaksid õiguskindlusetusetust, nagu Saksamaa Liitvabariik oma kirjalikes seisukohtades selle küsimuse kohta väitis.
76. Direktiivi sätteid, mis võivad hüpoteesi kohaselt olemuslikult ja vahetult „põhimõtte” sisustada, ei ole just palju, pigem vastupidi. Olen selles osas seisukohal, et on võimalik jõuda vägagi kitsa arusaamiseni niisugust tüüpi sätetest, nii et tulemus oleks selle normatiivse kategooria raames, kuhu nad paigutuvad, st direktiivide raames, täiesti vastuvõetav. Teisisõnu on harta sätte olemusliku ja vahetu sisustamise näol tegemist funktsiooniga, mida tuleb mõista kui juhtumipõhist ning igal juhul „üksikjuhtumit puudutavat”. Kvantitatiivses plaanis on niisugust ülesannet täitvad direktiivi sätted igal juhul vägagi üksikjuhtumeid puudutavad, nii et järjepidev ja väljakujunenud kohtupraktika selles tundlikus valdkonnas peab saama jääda puutumata praktiliselt kõigi olemasolevate ja tulevaste direktiivide sätete osas.
77. Lõpetuseks olen seisukohal, et minu ettepanek selles tundlikus küsimuses on kooskõlas Euroopa Kohtu praktika arenguga, mille käigus on tunnistatud siseriiklike õigusaktide üle väga spetsiifilises vormis ja direktiive arvestades teostatavat objektiivset õiguspärasuse kontrolli inter privatos toimuvates vaidlustes. Nägemata vajadust selles küsimuses kaugemale minna, paigutub minu pakutav lahendus – kaugel sellest, et eeldada suunamuutust Euroopa Kohtu praktikas – hoopis juba kohtulahenditega CIA Security, Mangold või Kücükdeveci(33) sissetallatud rajale, kui nimetada mõned olulisematest.(34)
78. Viimane oluline täpsustus: siinpakutud lahendus ei peaks viima olukorrani, kus valitseb õiguskindlusetus. Vastupidi, ebakindla olukorra võib kaasa tuua hoopis võimalus, et seadusandja mõjutab ühepoolselt harta üldsätete tõhusust. „Põhimõtete” sisustamise protsess moodustab osa harta konsolideerimise esimesest tsüklist – sellise protsessi toimumine konstitutsioonilisse korda kuuluva õiguste deklaratsiooni esimestel eluaastatel on täiesti loomulik. Aja möödudes see sisu konsolideerub ja piiritleb harta „põhimõtetele” tuginemise võimalused, osutades nii avaliku võimu esindajate kui ka kodanike jaoks, millist tüüpi kontrolli võivad kohtud teostada ja millistes piirides. See tulemus saab õiguskindluse tugevdamisele üksnes kaasa aidata, rakendades keskset liidu õiguse instrumenti, nt hartat ja eeskätt selle artikli 52 lõikes 5 sätestatud põhimõtteid.
79. Kõige eelöeldu järel on võimatu eitada, et eraõiguslike isikute vahelises vaidluses on vaatamata sellele, et kohus piirdub õigusvastase akti kehtetuks tunnistamise või kohaldamata jätmisega, alati üks pool, kellele pannakse kohustus, mille kandmisega ta algselt ei arvestanud. Sellest hoolimata, nagu väitis ka CGT esindaja kohtuistungil, saab eraisik, kes kannab kahju kohustuse ootamatu seadmise tõttu – kohustus, mis tekib liikmesriigi õigusvastase tegevuse tõttu – alati nõuda viimaselt selle kahju hüvitamist nimetatud õigusvastasusele tuginedes. On selge, et hagi liikmesriigi vastutuse tuvastamiseks liidu õiguse rikkumise eest oli algselt loodud nende kaitseks, kes tuginevad oma õigusele siseriiklikus kohtus.(35) Sellele vaatamata on niisugusel juhtumil nagu praegu kõne all olev, kus liidu norm on harta põhimõte, mille sisu on riivatud aktiga, mille õiguspärasus on eraõiguslike isikute vahelises vaidluses kahtluse alla seatud, mõistlik, et kahju hüvitamise hagi puhul langeks vastutus õigusvastasest toimingust kasu saanud poolele, mitte „põhimõtte” sisustamisel ilmnenud õiguse kandjale.
80. Seega olen harta artikli 52 lõikest 5 lähtudes lõppjäreldusena seisukohal, et harta artiklile 27, mis on olemuslikult ja vahetult sisustatud direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikes 1, saab tugineda erõiguslike isikute vahelises vaidluses, tagajärgedega, mida see siseriiklike normide kohaldamata jätmise küsimuses kaasa võib tuua.
B. Teine eelotsuse küsimus
81. Teise küsimusega, mis paigutub eelnevalt kirjeldatud tuginemise korra rakendamise konteksti, esitab Cour de cassation otseselt küsimuse Prantsuse tööseadustiku artiklis L.1111‑3 ettenähtu sarnase korra kooskõla kohta liidu õigusega, käesoleval juhul harta artikliga 27, nii nagu seda on sisustatud direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikes 1. Selle sätte kohaselt ei arvestata ettevõtte töötajate arvu arvutamisel, eriti töötajate esindusorganisatsioonide loomiseks vajaliku töötajate künnise kindlaksmääramisel, neid töötajaid, es on tööle võetud nn „tulundussektoris tööellu siirdumise lepingu”, „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingu” ja „kutseala omandamise lepingu” alusel.
82. Kuigi see küsimus puudutab üldiselt kolme välistatud kategooriat, tuleneb toimikust, et hageja, st AMS, on sõlminud „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepinguid” arvu, mis jääb 120 ja 170 vahele, ilma et oleks tuvastatud „tulundussektoris tööellu siirdumise lepinguid” või „kutseala omandamise lepinguid”. Välja arvatud juhul, kui kohus tuvastab vastupidise, peab antav vastus seega puudutama üksnes artikli L.1111-3 ette nähtud „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingute” välistamise kooskõla direktiiviga 2002/14.
83. Selles küsimuses väljendasid oma seisukohta üksnes Prantsuse Vabariik, CGT ja komisjon. Prantsuse Vabariigi arvates õigustab direktiiviga 2002/14 sisustatud harta artikli 27 ulatuse piiramist välistatud lepingute, sh „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingute” spetsiifiline laad. Kuna tegemist on tööellu siirdumise lepinguga, mitte tavapärase töösuhte raames töötajat siduva lepinguga, siis ei ole artikli 27 ja direktiivi 2002/14 eesmärgid selle välistamisega löögi alla seatud. Prantsuse Vabariik viitab harta artikli 52 lõikele 1, mille kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata, kui piirangud on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
84. CGT omalt poolt keskendub oma argumentides Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Confédération générale du travail jt (edaspidi „CGT”).(36) See otsus võimaldas Euroopa Kohtul langetada esmakordselt otsuse direktiivi 2002/14 kohta just Prantsusmaal alguse saanud kohtuasjas, milles oli küsimuse alla seatud ühe töötajate kategooria välistamine, kuni nad olid jõudnud teatavasse vanusesse. CGT‑i arvates kinnitab asjaolu, et Euroopa Kohus tunnistas selle välistamise direktiiviga 2002/14 vastuolus olevaks, et käesolevas kohtuasjas, kus on jällegi tegemist ühe töötajate kategooria välistamisega, on rikutud direktiivi 2002/14. Komisjon jagab CGT arvamust ja teeb samuti Euroopa Kohtule ettepaneku, et ta tõlgendaks direktiivi 2002/14 nii, et niisugused normid, nagu on põhikohtuasjas vaidluse all, on sellega vastuolus.
85. Nimelt, nagu õigesti kinnitavad CGT ja komisjon, on kohtuotsus CGT teisele eelotsuse küsimusele vastamise mõttes valgustuslik. Nimetatud kohtuasjas esitas CGT Prantsuse Conseil d’État’le kaebuse siseriiklike normide peale, millega ühe töötajate kategooria arvestamist ettevõtte töötajate arvu arvutamisel lükati nende töötajate kindlaksmääratud vanusesse jõudmiseni edasi. Euroopa Kohus lähtus kohtujurist Mengozzi ettepanekust ja lükkas tagasi argumendi, mille kohaselt viivitus vanusel põhinevas arvutuses on midagi muud kui arvutusest välistamine.(37) Prantsuse õigusnormid ei välistanud algselt küll töötajate rühma, vaid töötajad kuni teatavasse vanusesse jõudmiseni. Sellest hoolimata otsustas Euroopa Kohus (enne harta jõustumist), et niisugune viivitus võrdus välistamisega, sest sellega kaasnes direktiiviga 2002/14 tagatud õiguste „muutmine sisutühjaks” ning seega „direktiivi kasuliku mõju kahjustamine”.(38)
86. On selge, et direktiivi 2002/14 artikli 3 lõike 1 teine lõik sätestab, et liikmesriigid määravad kindlaks meetodi, mille alusel arvutatakse töötavate töötajate arvu künnis. Euroopa Kohus leidis siiski, et ühe töötajate kategooria välistamine ei olnud lihtsalt arvutus, vaid töötaja” mõiste ühepoolne tõlgendamine. Euroopa Kohus otsustas, et „nimetatud direktiiv [ei kirjuta] liikmesriikidele ette, mil viisil nad peavad töötavate töötajate arvu künnise arvutamisel arvesse võtma selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid töötajaid, kuid näeb siiski ette, et nad peavad neid arvesse võtma”.(39)
87. Harta artiklit 27, mida on olemuslikult ja vahetult sisustatud direktiivi 2002/14 artikli 3 lõike 1 teises lõigus, tuleb kohtuotsust CGT arvestades tõlgendada nii, et see võimaldab liikmesriikidel kehtestada meetodeid töötajate arvu arvutamiseks, ent ühelgi juhul ei võimalda see mõnd töötajat selles arvutusest välistada. Nii on see ka juhul, mis oli kõne all kohtuasjas CGT, kus välistamine ol üksnes ajutine.
88. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on siseriiklikud kohtud siseriikliku õiguse kohaldamisel kohustatud tõlgendama seda nii palju kui võimalik, kooskõlas direktiivis sätestatuga ja selle eesmärkidega, et saavutada direktiiviga taotletav tulemus. Samuti on teada, et sellel siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõttel on teatavad piirid.(40) Liikmesriigi kohtu kohustust viidata asjakohaste siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel direktiivile piiravad õiguse üldpõhimõtted, eelkõige õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte, ning see ei või olla aluseks siseriikliku õiguse contra legemtõlgendusele.(41)
89. Kas eksisteerib kooskõlalise tõlgendamise võimalus, on siiski ainult siseriikliku kohtu hinnata, sest see nõuab siseriikliku õiguse tõlgendamist kogu ulatuses, mis ilmselgelt ei ole Euroopa Kohtu ülesanne.
90. Samas on Cour de cassation esitanud Euroopa Kohtule küsimuse direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikega 1 sisustatud harta artiklile 27 tuginemise võimaluse kohta arusaamises, et kui peaks kinnitust leidma niisugune tõlgendus, nagu on välja pakutud käesoleva ettepaneku punktis 85, siis ei ole kooskõlaline tõlgendamine võimalik. Cour de cassation on sellest aspektist teadlik, sest tegemist ei ole esimese korraga, kui kõnesolev kõrge kohus selle küsimusega silmitsi seisab ning selle meile esitab. Ka ei oleks mõttekas esitada käesoleva kohtuasja asjaoludega sarnases olukorras küsimust viidatud liidu normidele tuginemise võimaluse kohta, kui Cour de cassation oleks veendunud, et kooskõlaline tõlgendamine on võimalik.
91. Samale järeledusele on jõudnud ka Prantsuse Vabariigi valitsus nii oma kirjalikes kui ka suulistes seisukohtades. Prantsuse valitsuse esindaja, kellele see küsimus sõnaselgelt esitati, tunnistas, et on võimatu jõuda Prantsuse õiguse tõlgenduseni, mis võiks tagada vastavuse liidu õigusele – tõlgendus, mille ma olen välja pakkunud käesoleva ettepaneku punktis 87 –, kusjuures see ei ole võimalik isegi, arvestades tööõiguse norme, mis võimaldavad erandjuhtudel teha seaduse sätetest erandeid kollektiivlepinguga.
92. Prantsuse valitsuse hinnangul oleks selleks, et tõlgendada artikli L.1111-3 lõiget 4 kokkusobivalt direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikega 1 sisustatud harta artikliga 27, vaja tugineda „erandile erandist”, mida käesoleval juhul ei eksisteeri. Kui nimetatud valitsuselt küsiti kohtuistungil, kas on võimalik, et nimetatud „erand erandist” võib olla olemas Prantsuse tööseadustiku artiklis L. 2251-1, siis vastas esindaja, et nimetatud sättes on viidatud üksnes kollektiivlepingus kokku lepitud meetmetele – juhtum, mis käesolevat kohtuasja ei puuduta.
93. Kõike eelnevat kokku võttes tuleb samuti meenutada, et kui siseriiklik kohus (mis on kõrgeim siseriiklikku õigust tõlgendav instants) ning sama liikmesriigi valitsus on mõlemad kinnitanud, et nende õiguskorras ei ole liidu õigusega kooskõlaline tõlgendamine võimalik, on Euroopa Kohus kohustatud lojaalse koostöö põhimõtte raames(42) selle hinnaguga nõustuma ning vastama talle esitatud spetsiifilisele küsimusele. Vastupidisel juhul ei seataks küsimuse alla mitte üksnes kohtute vahelist koostööd, mis on ELTL artikli 267 järgse eelotsusemenetluse aluseks, vaid ka selle menetluse kasuliku mõju.
94. Kõike eelnevat arvesse võttes ning kuna siseriiklikke norme ei ole võimalik tõlgendada kokkusobivalt direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikega 1 sisustatud harta artikliga 27, tuleb üksnes veel hinnata, kas artiklis 1111-3 sätestatud väljajätmised ja konkreetselt „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingut puudutav” on vastuolus direktiivi 2004/14 artikli 3 lõike 1 teise lõiguga.
95. Kui sellega seoses meenutada Euroopa Kohtu järeldust kohtuasjas CGT, siis kui kõnesolevaga sarnane ajaline välistamine rikkus direktiivi, tuleb a fortiori jõuda samale järeldusele täieliku ja piiramatu välistamise korral. Samuti ei sea asjaolu, et „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingu” eesmärk on tööturule toomine, kuidagi seda järeldust küsimuse alla, sest kordagi ei ole seatud küsimuse alla seda, et nimetatud töölepingu kohane töötaja on „töötaja” staatuses harta artikli 27 mõttes, nii nagu seda on sisustatud direktiiviga 2002/14.
96. Muus osas, mis puudutab Prantsuse Vabariigi argumenti „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingute” eriomase laadi ning õigustatuse kohta üldisest huvist lähtuvalt, siis on Euroopa Kohus vastanud sarnasele argumendile viidatud kohtuasjas CGT, leides, et erand ei sobi kokku nimetatud direktiivi artikli 11 lõikega 1, mis sätestab, et liikmesriigid on kohustatud astuma samme, mis võimaldaksid neil igal ajal tagada kõnealuse direktiiviga nõutud tulemused.(43) Keeruline oleks anda teistsugune vastus käesolevas kohtuasjas, kus lisaks on küsimus ühe töötajate kategooria täielik väljaarvamine ilma ajaliste piirideta.
97. Sellest tulenevalt, pakun vastusena teisele eelotsuse küsimusele, et Euroopa Kohtul tuleks, arvestades, et siseriikliku õiguse kooskõlaline tõlgendamine on võimatu, tõlgendada direktiivi 2002/14 artikli 3 lõikega 1 olemuslikult ja vahetult sisustatud harta artiklit 27 nii, et sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis välistab kindlaksmääratud kategooria töötajaid – konkreetsel juhtumil „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingu” alusel töötajad –töötavate töötajate arvu arvutamisest selle sätte tähenduses
V. Ettepanek
98. Esitatud argumentide põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de Cassation’i esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
1. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 27, mis on olemuslikult ja vahetult sisustatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/1/EÜ (millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses) artikli 3 lõikega 1, saab tugineda erõiguslike isikute vahelises vaidluses, tagajärgedega, mida see siseriiklike normide kohaldamata jätmise küsimuses kaasa võib tuua.
2. Harta artiklit 27, mis on olemuslikult ja vahetult sisustatud direktiivi 2002/12 artikli 3 lõikega 1 tuleb, arvestades, et siseriikliku õiguse kooskõlaline tõlgendamine on võimatu, tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis välistab kindlaksmääratud kategooria töötajaid – konkreetsel juhtumil „mittetulundussektoris tööellu siirdumise lepingu” alusel töötajad – töötavate töötajate arvu arvutamisest selle sätte tähenduses, kusjuures siseriiklik kohus on harta artikli 52 lõike 5 alusel pädev jätma kohaldamata siseriiklikud õigusnormid, mis on viidatud liidu õigusnormidega vastuolus.
1 – Algkeel: hispaania.
2 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiiv (ELT L 80, lk 29 ; ELT eriväljaanne 05/04, lk 219).
3 – Õiguskirjanduse osas vt mh De Mol, M., „Kücükdeveci: Mangold Revisited – Horizontal Direct Effect of a General Principle of EU Law”, European Constitutional Law Review, 2010, nrº6, lk 302; Hatje, A., EU‑Kommentar (koord. Jürgen Schwarze), 2. trükk, Baden‑Baden, 2009, artikkel 51, lk 2324, ääremärkus. Kingreen, T., EUV/EGV – Komentar, 3. trükk, München, 2007, artikkel 51 GRCh, lk 2713, ääremärkus 18 või Riesenhuber, K., Europäisches Arbeitsrecht,Hamburg, 2009, § 2, lk 45, ääremärkus. Selles küsimuses esitatud teistsuguste seisukohtade osas vt kohtujurist V. Trstenjaki hinnangut ettepanekus, mis esitati kohtuasjas Dominguez (24. jaanuari 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑282/10, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).
4 – Vt võrdlev analüüs Bilbao Ubillos, J.M., La eficacia de los derechos fundamentales frente a particulares, Centro de Estudios Políticos y Constitucionales, Madrid, 1997, lk 277 jj ning järeldused, mille teeb Seifert, A., „L’effet horizontal des droits fondamentaux”. Quelques réflexions de droit européen et de droit comparé», Revue trimestrielle de droit européen, Dalloz, 2013.
5 – Samas tähenduses vt Craig, P., EU Administrative Law, 2. trükk, Oxford University Press, Oxford, 2012, lk 465.
6 – Vt paljude hulgas 12. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 36/74: Walrave ja Koch (EKL 1974, lk 1405, punkt 17); 14. juuli 1976. aasta otsus kohtuasjas 13/76: Donà (EKL 1976, lk 1333, punkt 17); 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman (EKL 1995, lk I‑4921, punkt 82); 11. aprilli 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑51/96 ja C‑191/97: Deliège (EKL 2000, lk I‑2549, punkt 47); 6. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑281/98: Angonese (EKL 2000, lk I‑4139, punkt 31); 19. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑309/99: Wouters jt (EKL 2002, lk I‑1577, punkt 120) ja 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑438/05: International Transport Workers’ Federation ja Finnish Seamen’s Union, nn „Viking Line”’i kohtuotsus (EKL 2007, lk I‑10779, punkt 33).
7 – Vt eelkõige 15. juuni 1978. aasta otsus kohtuasjas 149/77: Defrenne (EKL 1978, lk 1365).
8 – Vt mh Böckenförde, E.-W., Staat, Gesellschaft, Freiheit, Suhrkamp, Frankfurt, 1976, lk 65 jj; Pace, A., Problematica delle liberà costituzionali, Parte Generale, 2. trükk, Cedam, Padua, 1990, Clapham, A., Human Rights Obligations of Non-State Actors, Oxford University Press, 2006 ning Kennedy, D., „The Stages of Decline of the Public/Private Distinction”, 130 University of Pennsylvania Law Review, 1982.
9 – Avaliku võimu kaitsekohustuse kohta vt Papier, H.-J., „Drittwirkung der Grundrechte”; Merten, D. ja Papier, H.-J. (toim.), Handbuch der Grundrechte in Deutschland und Europa, Osa II, ilm. C.F. Müller, Heidelberg, 2006, lk 1335 ja 1336 ning täpsemalt Calliess, C. kaastöö samas teoses, lk 963 jj; samuti vt Jaeckel, L., Schutzpflichten im deutschen und europäischen Recht, ilm. Beck, Múnich, 2001.
10 – „Riigi tegutsemiskohustuse” teooriale pandi alus 9. oktoobri 1979. aasta kohtuotsuses Airey vs. Iirimaa j asee leidis hiljem kinnitust pikas reas otsuste, mille hulgast tõusevad mh esile 9. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas Lopez Ostra vs. Hispaania ja 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus Ilascu jt vs. Moldaavia ja Venemaa, Kluwer, Haag, 2010, lk 18 jj. Vt selle kohta Sudre, F. jt analüüs, Les grands arrêts de la Cour européenne des Droits de l’Homme,6. trükk, Puf, Pariis, lk 18 jj.
11 – Nii on see nt Saksamaa Liitvabariigis ja Hispaanias, mille konstitutsioonikohtud on inimõiguste kaitse hagide kaudu arendanud välja kohtupraktika, milles põhiõiguste kohus asetseb kaitsekohustuse keskmes. Nii on Saksamaa juhtumil kohtu kui avaliku võimu sekkumise tulemuseks Liitvabariigi konstitutsioonikohtu praktika, mille alus on 15. jaanuari 1958. aasta otsus kohtuasjas Lüth (BverfGE 7, 198). Hispaanias otsustas Tribunal Constitucional 7. veebruaril ühes varastest lahenditest STC 18/1984: „olukord on selline, et ühelt poolt eksisteerivad õigused, mis on teostatavad üksnes suhetes avaliku võimuga (nt põhiseaduse artikkel 24 [tõhus kohtulik kaitse]) ja teiselt poolt väljendub avaliku võimu esindajate allutatus põhiseadusele (artikli 9 lõige 1) nende kohustuses toimida nii, et need õigused teostuvad tõhusalt, mis puudutab nende järgimist ühiskondlikus elus; nimetatud kohustuspuudutab seadusandjat, täidesaatvat võimu ning kohtuid ja kohtunikke, nende vastavate ülesannete raamistikus (õiguslik alus nr 6).
12 – Vt selle kohta Seifert, A., „L’effet horizontal des droits fondamentaux… ” cit., Kluwer, Haag, 2010, lk 804 jj.
13 – Selgituste kohaselt: „[s]elgitusena võib märkida, et hartas tunnustatud põhimõtete näideteks on nt artiklid 25, 26 ja 37. Mõningatel juhtudel võivad harta artiklis sisalduda nii õiguse kui ka põhimõtte elemendid: nt artiklites 23, 33 ja 34.”
14 – Guy Braibant, kes oli esimese konvendi liige, käsitleb oma teoses La Charte des droits fondamentaux de l’Union européenne, Seuil, Pariis, 2001, lk 44‑46 „õiguste” ja „põhimõtete” vahelise vaheteo tähtsust laiapõhjalise konsensuse saavutamisel, mille tulemusel hõlmataks harta sotsiaalküsimuste peatükk.
15 – Iirimaa põhiseaduse artikli 45 ja Iiri Supreme Court’i praktika kohta vt Kelly, J.M., The Irish Constitution, 4. trükk., LexisNexis/Butterworths, Dublin, lk 2077 jj.
16 – „Majandus- ja sotsiaalpoliitika juhtpõhimõtete” kohta Hispaania põhiseaduses vt véase Jiménez Campo, J., Derechos fundamentales. Conceptos y garantías, Trotta, Madrid, 1999, lk 122 jj, ning Rodríguez de Santiago, J.M., „La forma de vincular de los preceptos del capítulo tercero del título primero de la Constitución española”, ilm. Casas Baamonde, M.E. ja Rodríguez-Piñero ja Bravo-Ferrer, M., Comentarios a la Constitución española, Wolters Kluwer, Madrid, 2008, lk 1187 jj.
17 – Kõigi osas vt võrdlev analüüs Ladenburger, C., „Artikel 52 Abs. 5”, Tettinger, P.J. ja Stern, K., Europäische Grundrechte – Charta, Beck, München, 2004, lk 803 jj.
18 – Vt Conseil Constitutionnel 19. jaanuari 1995. aasta lahend, punkt 7. Vt selle kohta Burgorgue-Larsen, L., „Article II-112”, ilm. teoses Burgorgue-Larsen, L., Levade, A. ja Picod, F., Traité établissant une Constitution pour l’Europe,kd 2, Bruylant, Brüssel, 2005, lk 684.
19 – Vt nt artikli 8 lõige 2, artikli 7 lõiked 1 ja 2 ning artikkel 9 ja Austria föderaalse konstitutsioonilise seaduse artikkel 9ª. Vt selle kohta Schäffer, H., „Zur Problematik sozialer Grundrechte”, ilm teoses Merten, D. ja Papier, H.-J. (toimetajad), Handbuch der Grundrechte in Deutschland und Europa, kd VII/1, ilm. C.F. Müller, Heidelberg, 2006, lk 473 jj.
20 – Vt kõigi osas Sommemann, K.-P., Staatsziele und Staatszielbestimmungen, Mohr Siebeck, Tübingen, 1997.
21 – Kõigis neis küsimustes vt Sadurski, W., Rights Before Courts. A Study of Constitutional Courts in Postcommunist States of Central and Eastern Europe, Springer, Dordrecht, 2005, lk 178 jj.
22 – Selles küsimuses on üldine ülevaade antud teoses Iliopoulos-Strangas, J. (toim.), Soziale Grundrechte in Europa nach Lissabon. Eds. Nomos/Sakkoulas/Bruylant/Facultas, Baden-Baden, Ateena, Brüssel, Viin, 2010.
23 – Braibant, G., La Charte […], op. cit., lk 252.
24 – Vt selle kohta juba etteruttavalt Grimm, D., „Soziale Grundrechte für Europa”, nüüd teoses Die Verfassung und die Politik. Einsprüche in Störfällen, ilm. Beck, München, 2001, lk 275 jj.
25 – Selles osas, vt analüüs „põhimõtete” kui finalistliku volituse kohta Borowsky, M., „Artikel 52”, Mayer, J., Charta der Grundrechte der Europäischen Union, 3. kd, Nomos, Baden-Baden, 2010, lk 697‑699, Burgorgue-Larsen, L., „Article II-112”, cit., lk 686 jj, ning Mayer, F., „Artikel 6 EUV”, Grabitz/Hilf/Nettesheim, Das Recht der Europäischen Union – Kommentar, Beck, München, 2010, punkt 65 jj.
26 – Selgitustes harta artikli 52 lõike 2 kohta on käesoleval hetkel asjassepuutuvas öeldud järgmist: „[…] Põhimõtteid võib ellu viia seadusandlike- või rakendusaktidega (mis on liidu poolt vastu võetud vastavalt tema pädevusele ning liikmesriikide poolt ainult juhul, kui nad rakendavad liidu õigust); seega muutuvad need kohtute jaoks olulisteks ainult kõnealuste aktide tõlgendamisel või läbivaatamisel. Siiski ei anna need alust nõuda, et liidu institutsioonid või liikmesriikide asutused võtaksid meetmeid. See on kooskõlas nii Euroopa Kohtu kohtupraktikaga […] kui ka liikmesriikide põhiseaduslikes süsteemides sätestatud „põhimõtetega” eelkõige sotsiaalõiguse valdkonnas.
27 – Euroopa sotsiaalharta – kokkulepe, mis avati Euroopa Nõukogu osalisriikidele allakirjastamiseks 18. oktoobril 1961 Torinos ja mis jõustus 26. veebrauril 1965.
28 – Nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiv 98/59/EÜ, kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 225, lk 16; ELT eriväljaanne 05/03, lk 327).
29 – Nõukogu 22. septembri 1994. aasta direktiiv 94/45, Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamis- ja nõustamiskorra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides (EÜT L 254, lk 64; ELT eriväljaanne 05/02, lk 232).
30 – Teisalt on tegemist volitusega, millele kuju andmine riikideülesel tasandil põhjustab arvestatavaid raskusi. Vt selle kohta Cruz Villalón, J., “La información y la consulta a los trabajadores en las empresas de dimensión comunitaria”, La Ley, 1994, kd 2 ning Insa Ponce de León, F. L., Los derechos de implicación de los trabajadores en las sociedades anónimas europeas, ilm. Tirant lo Blanch, Valencia, 2010.
31 – Selles osas kinnitavad harta ettevalmistavad materjalid, et konvendi liikmed ei välistanud kunagi aktidele tuginemise võimalust põhimõtete valguses, ent seda mõeldi alati nii, et kohtulik kontroll oleks aktide üle teostatav abstraktne kontroll, mitte õiguste tagatis; nii selgitab seda Braibant, G., La Charte…, op. cit., lk 46, ja tiene konvendi liige Lord Goldsmith, „A Charter of Rights, Freedoms and Principles”, Common Market Law Review, 38 2001, lk 1212 ja 1213. Ettevalmistustööde ja artikli 52 lõikes 5 sätestatud alusel kaitseb objektiivse kontrolli funktsiooni ka Ladenburger, C., „Protection of Fundamental Rights post-Lisbon – The interaction between the Charter of Fundamental Rights, the European Convention of Human Rights and National Constitutions” - Institutional Report, FIDE 2012, lk 33: „only one point is clear: Article 52 (5) 2nd sentence does not exclude any justiciability of principles”.
32 – Mh vt peamiselt 26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasja 152/84: Marshall (EKL 1986, lk 723); 12. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑188/89: Foster jt (EKL 1990, lk I‑3313); 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑91/92: Faccini Dori (EKL 1994, lk I‑3325); 7. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑192/94: El Corte Inglés (EKL 1996, lk I‑1281); 14. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑343/98: Collino ja Chiappero (EKL 2000, lk I‑6659); 5. oktoobri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑397/01‑C‑403/01: Pfeiffer jt (EKL 2004, lk I‑8835) eespool viidatud kohtutosus Dominguez. Selle kohtupraktika kujunemise kohta vt mh De Witte, B. „Direct effect, primacy and the nature of the legal order”, teoses Craig, P. ja De Búrca, G., The Evolution of EU Law, 2. trükk, Oxford University Press, Oxford, 2011, lk 329‑340; Simon, D., „L’invocabilité des directives dans les litiges horizontaux: confirmation ou infléchissement?”, Europe nrº3, märts 2010 ja Dougan, M., „When Worlds Collide: Competing Visions of the Relationship Between Direct Effect and Supremacy”, 44 Common Market Law Review, 2007.
33 – 30. aprilli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑194/94: CIA Security Internacional (EKL 1996, lk I‑2201); 22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑144/04: Mangold (EKL 2005, lk I‑9981) ja 19. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑555/07: Kücükdeveci (EKL 2010, lk I‑365).
34 – Selles punktis viitan kohtujurist Bot’i ettepanekule eespool viidatud kohtuasjas Kücükdeveci, konkreetselt punktile 68 jj.
35 – Vt mh 19. novembri 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑6/90 ja C‑9/90: Francovich jt (EKL 1991, lk I‑5357, punkt 35); 5. märtsi 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑46/93 ja C‑48/93: Brasserie du pêcheur ja Factortame (EKL 196, lk I‑1029, punkt 31); 26. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑392/93: British Telecommunications (EKL 1996, lk I‑1631, punkt 38); 23. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑5/94: Hedley Lomas (EKL 1996, lk I‑2553, punkt 24), 8. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑178/94, C‑179/94 ja C‑188/94‑C‑190/94: Dillenkofer jt (EKL 1996, lk I‑4845, punkt 20) ning 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑127/95: Norbrook Laboratorios (EKL 1998, lk I‑1531, punkt 106).
36 – 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑385/05 (EKL 2007, lk I‑611).
37 – Eespool viidatud kohtuotsus CGT, punkt 38, viitega ettepanekule, mille kohtujurist selles kohtuasjas esitas – eelkõige selle ettepaneku punktile 28.
38 – Kohtuotsus CGT, punkt 38.
39 – Eespool viidatud kohtuotsus CGT, punkt 34, kohtujuristi kursiiv.
40 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Pfeiffer jt, punkt 114; 23. aprilli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑378/07‑C‑380/07: Angelidaki jt (EKL 2009, lk I‑3071, punktid 197 ja 198); eespool viidatud kohtuotsus Kücükdeveci, punkt 48, ning eespool viidatud kohtuotsus Dominguez, punkt 24.
41 – Vt 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑268/06: Impact (EKL 2008, lk I‑2483, punkt 100) ning eespool viidatud kohtuotsus Angelidaki jt, punkt 199.
42 – ELL artiklis 4 sätestatud põhimõte, mis on kohustuslik nii liikmesriikide kui ka liidu jaoks (vt liidu lojaalse koostöö kohta liikmesriikidega 10. veebruari 1983. aasta otsus kohtuasjas 230/81: Luksemburg vs. Parlament (EKL 1983, lk 255, punkt 38), 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑94/00: Roquette Frères (EKL 2002, lk I‑9011, punkt 31 ning 13. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑2/88 Imm: Zwartveld jt (EKL 1990, lk I-3365, punkt 17).
43 – Eespool viidatud kohtuotsus CGT, punkt 40.
Hea külastaja!
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi