Harju maakohtu 14. juuni 2011 otsus kohtuasjas 2-09-63411
K O H T U O T S U S
EESTI VABARIIGI NIMEL
EESTI VABARIIGI NIMEL
Kohus
Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Ann Meriluht
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
14. juunil 2011.a. kell 16.00 tsiviilkantselei kaudu
Kentmanni 13, Tallinnas
Tsiviilasja number
2-09-63411
Tsiviilasi
MT hagi OÜ HH vastu distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, soolise diskrimineerimise tuvastamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 958,67 eurot
Tsiviilasja hind
4 148,67 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: MT (isikukood XXX, elukoht XXX); Hageja lepinguline esindaja Reimo Mets (Advokaadibüroo Veso & Partnerid, Rävala pst 8, 10143 Tallinn; e- post: reimo@veso.ee)
Kostja: OÜ HH (registrikood XXX, asukoht XXX); Kostja lepinguline esindaja Thea Rohtla (Tööõigusbüroo Labour Consulting OÜ, Tõnismägi 3a, 10119 Tallinn; e- post: thea.rohtla@labour.ee).
Kohtuistungi toimumise aeg
16. mai 2011.a.
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja MT, Hageja lepinguline esindaja Reimo Mets,
Kostja seaduslik esindaja IN, Kostja lepinguline esindaja Thea Rohtla.
RESOLUTSIOON
1. Lõpetada menetlus MTnõudes OÜ HHvastu ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks.
2. Hagi rahuldada osaliselt.
3. Tühistada MT’le 30.03.2009.a. käskkirjaga nr. P-1-2009 määratud distsiplinaarkaristus.
4. Tuvastada sooline diskrimineerimine OÜ HHpoolt 30.03.2009.a. MT’le distsiplinaarkaristuse nr. P-1-2009 määramisel.
5. Välja mõista OÜ-lt HHMTkasuks hüvitis 395,68 eurot.
6. Välja mõista OÜ-lt HHriigilõiv 479,34 eurot Eesti Vabariigi kasuks.
7. Välja mõista OÜ-lt HHmenetluskulu viivist menetluskulult (479,34 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 järgi alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni Eesti Vabariigi kasuks.
8. OÜ-l HHtuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 AS-is SEB Pank, arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank AS-is või arveldusarvele nr 333416110002
Danske Bank AS Eesti filiaal, viitenumber 2900078444. Maksekorralduse selgituse reale märkida: Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja, tsiviilasi nr 2-09-63411 ja kui maksja ei ole kostja, siis ka kostja nimi.
9. Jätta rahuldamata MTtaotlus tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus
10. Jätta poolte menetluskulud OÜ HHkanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,
alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1. MTja OÜ HHsõlmisid Kiili vallas 08.04.2008.a. töölepingu nr. 38. Tööandja karistas MT't
30.03.2009.a. käskkirjaga nr P-1-2009 tööülesannete ebarahuldava täitmise eest distsiplinaarkorras noomitusega. 05.06.2009.a. töövaidluskomisjonile esitatud avalduses palus hageja tunnistada ebaseaduslikuks ja kehtetuks distsiplinaarkaristus, tuvastada ebavõrdne kohtlemine ja sooliselt ebavõrdne kohtlemine, tunnistada tööandja katset lõpetada tööleping ebaseaduslikult, lugeda töötaja ametinimetuseks aednik-klienditeenindaja. Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (edaspidi TVK) 13.10.2009.a. otsusega töövaidlusasjas nr. 9.4-2/32412/09 tunnistati ebaseaduslikuks OÜ HHpoolt 30.03.2009.a. välja antud distsiplinaarkaristuse käskkiri nr P-1-2009, millega karistati MT't noomitusega ja kohustati tööandjat nimetatu tühistama. Samuti tuvastati sooline diskrimineerimine OÜ HHpoolt 30.03.2009.a. MT'le distsiplinaarkaristuse nr P-1-2009 määramisel. Ülejäänud nõuete osas jäeti MTavaldus rahuldamata. 27.11.2009.a. kohtule esitatud taotluses palus kostja vaadata läbi töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagimenetluse korras hagina.
2. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt palub hageja tunnistada ebaseaduslikuks distsiplinaarkaristus, mis määrati 30.03.2009.a. käskkirja P-1-2009 alusel, tuvastada sooline diskrimineerimine OÜ HHpoolt 30.03.2009.a. MT'le distsiplinaarkaristuse nr P-1-2009 määramisel, tuvastada kostja tegevuses ebavõrdne kohtlemine hageja suhtes võrreldes teiste OÜ HHtöötajatega ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 958,67 eurot mittevaralise kahju katteks. MTja OÜ HHsõlmisid Kiili vallas 08.04.2008.a. töölepingu nr. 38 vastavalt määratud tähtajaks. 30.09.2009.a. muutsid pooled hageja töölepingut ning leping loeti sõlmituks määramata tähtajaks. Töölepingu kohaselt asus hageja tööle tehnik-klienditeenindaja ametikohale täistööajaga graafiku alusel. Pärast töölepingu muutmist hakkas kostja andma hagejale täiendavaid tööülesandeid, milles tööleasumisel ei olnud kokkulepitud. Kostja juhatuse liige kutsus 18.02.2009.a. hageja enda juurde ja tegi hagejale ettepaneku töölt lahkuda ning pakkus kompensatsiooniks ühe kuu töötasu. Hageja ei nõustunud kostja ettepanekuga. 23.02.2009.a. toimus hagejal arenguvestlus kaupluse juhatajaga, kus hageja avaldas nördimust ebamääraste tööülesannete üle. Vaidlusalusel päeval so 02.03.2009.a. sai hageja kaupluse juhatajalt korralduse tegeleda lume rookimisega. Kuna õues puudus valgustus ja töö sai otsa, tuli hageja siseruumidesse sooja tööpäeva lõpuni ja oli valmis edasisteks korraldusteks oma otsese juhi poolt. Kaupluse juhataja ei andnud hagejale töökorraldusi peale õuetöö lõpetamist. Tööandja aga jälgis teda turvakaamera vahendusel ja kutsus pool tundi enne tööpäeva lõppu hageja enda juurde ning esitas etteheite kauplusse sisenenud klientide mitteteenindamises. Hageja sellega ei nõustunud ja vestluse käigus ründas kostja esindaja hagejat. Hageja kirjutas toimunu kohta avalduse politseile. Kostja nõudis hagejalt seletuskirja ning hakkas hagejale avaldama survet, et hageja lahkuks töölt omal soovil. Kostja keelas hagejal osaleda koolitustel, mis olid kõikide töötajate jaoks kohustuslikud, samuti ei lubanud kostja hagejal osaleda iganädalastel koosolekutel vaid saatis hageja eraldi tööülesandeid täitma, kuigi kõik teised töötajad osalesid koosolekutel või koolitustel. Igapäevase surve ja töökorra halvenemise tõttu oli hageja sunnitud minema töövõimetuslehele alates 27.03.2009.a. kuni 30.04.2009.a. Hageja naasis tööle alles 01.05.2009.a. Tööandja oli vahepeal asunud positsioonile, et hageja 02.03.2009.a. üleastumine oli raske ja määras 30.03.2009.a. käskkirjaga nr P-1-2009 hagejale distsiplinaarkaristusena noomituse. Käskkirjaga tutvus hageja alles 05.05.2009.a. Kuivõrd käskkirja aluseks olevas sündmuses osales ka naistöötaja, keda sama teo eest ei karistatud, siis leiab hageja, et tema suhtes on toimunud sooline diskrimineerimine. Kostja kehtestas 23.03.2009.a. uued töökorraldusreeglid ning muutis ära hageja tööaja. Teistele töötajatele kostja kompenseeris transpordikulutused, kuid hagejale keelduti sõidukompensatsiooni maksmast. Kohtuistungil hageja loobus nõudest tuvastada kostja tegevuses ebavõrdne kohtlemine hageja suhtes võrreldes teiste OÜ HHtöötajatega, ülejäänud osas jäi hageja oma hagi juurde. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja palus kohtuistungil tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks TsMS § 467 lg 1 alusel.
Kostja vastuväited ja põhjendused
3. Kostja vaidleb hagile vastu. 02.03.2009.a. turvakaamerat jälgides tuvastas tööandja, et
klienditeenindajad MTja LUajasid omavahel aktiivselt juttu, panemata tähele kauplusesse sisenenud kliente. Avaldaja keeras end veel seljaga klientide poole ning pani käed taskusse. Töötajaid jälgiti 25 minuti vältel ning kutsuti siis kontorisse selgitusi andma. LUsai aru oma eksimusest ja tunnistas klienditeenindusreeglite-vastast käitumist, kuid avaldaja mitte ja veel õigustas ennast. Töötaja kirjutatud seletuskirjas eitab ta igasugust rikkumist ning väidab, et tal ei peagi olema klienditeeninduse oskust, vajadust ega ka nende rakendamist. Kostja leidis, et oma ametikohast tulenevalt pidi töötaja kogu oma tööpäeva lõpuni täitma talle antud tööülesandeid – kas väljas lund koristama või kui ta viibis siseruumides, siis teenindama kliente. Et ta seda nõuetekohaselt ei teinud, määrati talle 30.03.2009.a. käskkirjaga P-1-2009 distsiplinaarkaristuseks noomitus. Et töötaja oli 27.03.-30.04.2009.a. haiguslehel, tutvustati talle karistusdokumenti 05.05.2009.a. Töötaja keeldus tutvumise kohta allkirja andmast, mida kinnitasid oma allkirjadega 2 tunnistajat. Alusetu ja ebaõige on töötaja väide, nagu kohelnuks tööandja teda distsiplinaarkorras karistades teise klienditeenindajaga võrreldes ebavõrdselt tema soost tulenevalt. Müügisaalis ajasid juttu (ei täitnud töökohustusi nõuetekohaselt) tõepoolest kaks klienditeenindajat, kellest üks oli hageja ja teine - LU. Kontorisse kutsuti nad mõlemad ja mõlemad kirjutasid ühtemoodi seletuskirjad. LU’ile ei määratud tõepoolest distsiplinaarkaristust analoogse rikkumise eest, kuid mitte selle tõttu, et ta naisterahvas on, vaid seetõttu, et ta tunnistas oma ebakohast käitumist, sai aru, mida ta tegi valesti. Kostja leiab, et hagejat pole kuidagi transpordiga seonduvalt ebavõrdselt koheldud. Tema töölepingus ei ole kokkulepet, mis kohustaks töötajale sõidukompensatsiooni maksma. Ühistransport töötas selliselt, et avaldajal oli võimalik sellega tööle ja tagasi sõita nii hommikul kui õhtul. Ühegi seadusega ei saa kohustada tööandjat kompenseerima tööle ja tagasi sõidu kulud; selle eest pole ühelegi kostja töötajale ka kompensatsiooni makstud. Kohtuistungil jäi kostja vastuväidete juurde ja palus hagi jätta rahuldamata, menetluskulud jätta hageja kanda.
Kohtu põhjendused
4. Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja seisukohad, hageja ning kostja seadusliku esindaja vande all
antud seletused, tunnistaja ütlused ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagiavaldus on osaliselt põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi lahendab kohus tsiviilasja poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 25 kohaselt töövaidluskomisjoni otsus jõustub, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse. Töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Töötaja MTei ole TVK otsust rahuldamata jäänud osas vaidlustanud. Hageja esitas kohtule täiendava nõude kostja vastu hüvitise 958,67 euro väljamõistmiseks.
5. Kohtule esitatud kirjalike tõenditega leidis kohtuistungil tõendamist, et pooled sõlmisid
08.04.2008.a. töölepingu nr. 38, mille kohaselt asus hageja kostja juures tööle tehnik – klienditeenindajana (TVK toimik t/l 23-24). Nimetatud lepingut on muudetud 30.09.2008.a., millise kohaselt on leping sõlmitud määramata tähtajaks (TVK t/l 26). Hagejat karistati 30.03.2009.a. käskkirjaga P-1-2009 tööülesannete ebarahuldava täitmise eest distsiplinaarkorras noomitusega, kuivõrd tööandja hinnangul rikkus töötaja oma käitumisega TLS § 50 p 1 ja 4 sätestatud kohustusi, samuti töölepingu p.2.1 ja p.2.2 (TVK t/l 29). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hagejat karistanud ebaseaduslikult. Samuti on poolte vahel vaidlus selles, kas kostja on antud juhul käitunud viisil, mis annab hagejale õiguse nõuda hüvitist SoVS § 13 lg 2 alusel.
6. Hageja loobus oma nõudest kostja vastu tuvastada kostja tegevuses ebavõrdne kohtlemine võrreldes teiste OÜ HHtöötajatega. Seega tuleb nimetatud nõudes menetlus lõpetada vastavalt TsMS § 428 lg 1 p 3.
7. Kohus käsitleb esmalt hageja nõuet talle määratud distsiplinaarkaristuse ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning seejärel analüüsib hageja nõuet soolise diskrimineerimise tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg 1 järgi võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. TDVS § 12 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast. TDVS § 12 lg 2 kohaselt karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja viibis haiguslehel 28.03.-30.04.2009.a. Seega on antud juhul karistus määratud 05.05.2009.a. (TVK t/l 29-30).
8. Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS, 02.03.2009 kehtinud redaktsioon) § 50 p 1 ja 4 kohaselt on töötaja kohustatud tegema kokkulepitud tööd ning täitma ilma erikorralduseta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust ning hoiduma tööandja juures tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustuste täitmist või kahjustavad teiste töötajate või kolmandate isikute vara. Poolte vahel 08.04.2008.a. sõlmitud töölepingu p.2.1 ning 2.2 järgi asus töötaja tööle tehnik- klienditeenindaja ametikohale ja tema tööülesanneteks olid jooksvad tööd aianduskeskuses (TVK t/l 23). Sama lepingu p. 2.3 järgi tööülesandeid annab ja nende täitmist kontrollib OÜ HHRohelise Kaubamaja juhataja (TVK t/l 23).
9. TDVS § 2 p 1 järgi on distsiplinaarsüüteod töölepingu seaduse § 48 ja 50 nimetatud kohustuse töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mitte nõuetekohane täitmine, samuti tööl joobnuna viibimine. Seega on karistamise aluseks töötaja distsiplinaarsüütegu. Töökohustuste rikkumise tuvastamine põhineb töötaja süüteo asjaolude hinnangul. Töötaja karistamiseks peab tööandja tuvastama töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Töötaja süüteo raskuse määravad töökohustuste rikkumise tagajärjed, töötaja suhtumine süüteosse ja selle tagajärgesesse. Süüteo toimepanemise asjaoludena tuleb arvestada samuti olukorda, milles süütegu toime pandi. Karistuse kohaldamine peab põhinema töötaja süüteo kõigi asjaolude hinnangul kogumis (Riigikohtu 27.05.2002.a. kohtuotsus tsiviilasjas nr. 3-2-1-48-02). Kohus asub seisukohale, et kostja
30.03.2009.a. käskkiri nr. P-1-2009 on vastuolus TDVS § 2 ja § 11 lg 2 sätestatuga, kuivõrd ei ole hinnatud töötaja süüd tema väidetavate töökohustuste rikkumise osas ega ole välja toodud kõiki rikkumise asjaolusid. Kohus leiab, et kostja viide eelpool nimetatud käskkirjas TLS § 50 p 1 ja 4 rikkumistele on liiga üldsõnaline ega võimalda tuvastada töötaja teo sisulist külge. Seda enam, et antud juhul pidi hageja töölepingu p. 2.2 järgi täitma jooksvaid töid aianduskeskuses. Samuti ei tulene nimetatud käskkirjast, et hageja oleks keeldunud kokkulepitud töid tegemast või toime pannud tegusid, mis takistasid teistel töötajatel kohustuste täitmist. TDVS § 23 lg 2 järgi kohus tühistab määratud distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele ilmselt mitte vastava karistusega. Eelpooltoodu alusel on kohus seisukohal, et 30.03.2009.a. käskkiri nr. P-1-2009 hagejale distsiplinaarkarituse määramise kohta on ebaseaduslik ning tuleb tühistada.
10. Järgnevalt käsitleb kohus hageja väljatoodud asjaolu, et hagejat on koheldud ebasoodsamalt võrreldes samalaadses olukorras olnud vastassoost töötajaga. Vastavalt Soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) (01.01.2009 - 23.10.2009 redaktsioon) § 3 lg 1 p 1 järgi on sooline võrdõiguslikkus naiste ja meeste võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus, hariduse omandamisel ning teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel. SoVS § 3 lg 1 p 3 kohaselt otsene sooline diskrimineerimine leiab aset, kui ühte isikut koheldakse tema soo tõttu halvemini, kui koheldakse, on koheldud või koheldaks teist isikut samalaadses olukorras. SoVS § 6 lg 7 sätestab, et tööandja tegevust loetakse diskrimineerivaks ka siis, kui ta karistab töötajat distsiplinaarkorras, viib töötaja üle teisele tööle, lõpetab töösuhte või soodustab selle lõppemist soolise kuuluvusega seotud põhjustel.
11. Kohtuotsuse tegemisel käesolevas tsiviilvaidluses juhindub kohus SoVS § 13 lg 1, mille kohaselt käesoleva seaduse §-des 6 ja 8 sätestatud diskrimineerimiskeelu rikkumise korral võib kannatanud isik nõuda kahju hüvitamist ning kahju tekitava käitumise lõpetamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju tekitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. SoVS § 13 lg 2 ja 3 kohaselt võib kannatanu nõuda, et lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule makstaks talle rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma ja hüvitise suurust kindlaks määrates arvestab kohus või töövaidluskomisjon muu hulgas diskrimineerimise ulatust, kestust ja laadi. Vastavalt SoVS § 14 käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud nõue aegub ühe aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanud isik kahju tekkimisest teada sai või pidi teada saama.
12. Kohtuistungil leidis tõendamist hageja ja kostja seadusliku esindaja vande all antud seletustega, et
02.03.2009.a. kella 18.00 paiku pärast õues töötamist tuli hageja kaupluse ruumidesse, kus ajas juttu kaastöötaja LUiga (t/l 115). Umbes pool tundi enne kaupluse sulgemist kutsuti mõlemad töötajad juhataja juurde ning paluti selgitust omavahelise vestluse ja klientide mitteteenindamise kohta (t/l 115, 119, TVK t/l 31). Samuti võeti mõlemalt töötajalt seletuskirjad (TVK t/l 31, t/l 104). Hagejale määrati distsiplinaarkaristuseks tööülesannete ebarahuldava täitmise eest distsiplinaarkorras noomitus (TVK t/l27). Teisele töötajale LUile karistust ei määratud. Mõlemaid töötajaid eelnevalt distsiplinaarkorras karistatud ei ole. Põhiseaduse (PS) § 12 sätestab igaühe õiguse võrdsele kohtlemisele. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Ebavõrdsuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda järgnevast: 1) tuleb moodustada võrreldavad grupid – keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kahe võrreldava (s.t. konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras oleva) isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne; 2) tuleb hinnata, kas erinevaks kohtlemiseks on mõistlik põhjus – meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Seega tuleb kohtul antud juhul selgitamiseks, kas erinevus kohtlemises kujutab endast diskrimineerimist, lähtuda kahest kriteeriumist: sarnase ehk võrreldava olukorra ning põhjendatuse kriteeriumist. Oluline on tuvastada, kas asjasse puutuvad olukorrad on analoogsed või vähemalt oma olulises osas üksteisega sarnased ning ebavõrdseks kohtlemiseks peab olema mõistlik õigustus.
13. Pooled ei vaidle selle üle, et nii hageja kui ka kostja teine töötaja LUajasid töö ajal aianduskeskuse müügisaalis omavahel juttu ning samal ajal viibisid kaupluses ka kliendid. Tunnistaja Helina Sepper’i ütluste kohaselt eelpool nimetatud töötajad klientidest välja ei teinud (t/l 121). Nii hageja kui ka kostja eelpool nimetatud töötaja töötasid vastavalt tehnik-klienditeenindaja ja aednik-konsultandi ametikohal (TVK t/l 23, t/l 53). Kuigi TVK-le esitatud hageja ametijuhend ei sisalda kuupäeva ega allkirja ning sellest ei tulene hageja otsest kohustust kliente teenindada erinevalt LU’i ametijuhendist võib nimetatuid isikuid pidada võrreldavateks klientide teenindamise ülesande osas (TVK t/l 33-34, t/l 53). Seega asub kohus seisukohale, et esimene kriteerium, s.o. sarnase olukorra olemasolu on täidetud ning hageja ning kostja teine eelpool nimetatud töötaja on asjakohased võrdlusisikud.
14. Järgmisena analüüsib kohus ebavõrdse kohtlemise põhjendusi. Kostja vastuväidetel määrati hagejale distsiplinaarkaristus seetõttu, et hageja erinevalt LU’ist ei leidnud, et ta oleks midagi valesti teinud, pigem otsis õigustusi oma käitumisele ning seetõttu otsustatigi teda noomitusega karistada. LUtunnistas oma süüd, mistõttu tema puhul piirdutigi suulise hoiatusega. Kostja väidetel on nimetatuga objektiivselt põhjendatud hagejale distsiplinaarkaristusena noomituse määramine ning see ei ole seotud asjaoludega, et üks töötaja on naissoost ja teine meessoost. Kohus ei nõustu käesoleval juhul kostja vastuväidetega, kuivõrd pole vajalik tuvastada diskrimineerija eesmärk isikut ebavõrdselt kohelda, vaid oluline on tuvastada, et tegevuse tagajärjeks on ebavõrdne kohtlemine.
15. Diskrimineerimine soo alusel on aset leidnud, kui tegevuse tagajärjena on ühe soo esindajat ebamõistlikult halvemini koheldud kui analoogses olukorras olevat teise soo esindajat, olenemata selle tegevuse tegelikust eesmärgist. Kohtule esitatud 30.03.2009.a. käskkirja P-1-2009 kohaselt määrati hagejale TLS § 50 p 1 ja 4 ning töölepingu p. 2.1 ja 2.2. rikkumiste eest distsiplinaarkorras noomitus (TVK t/l 27). Kohtule esitatud hageja kolleegi 26.03.2009.a. seletuskirjast kostjale nähtub, et isik ajas hagejaga juttu ja klient jäi tähelepanuta, kui sisenes ning hageja kaastöötaja lubas, et seda enam ei juhtu (t/l 104) ning 10.03.2009.a. hageja seletuskirjast kostjale ilmneb, et hageja oli valmis kliente teenindama, kõik kliendid, kes pöördusid nende poole või ilmselgelt vajasid abi, said teenindatud, kuna kell oli hiline ning pood oli poole tunni pärast sulgemas, viimased kliendid olid üsna konkreetsed ja teadsid, mille järgi tuldi (TVK t/l 31). Seletuskirjadest nähtub, et hagejalt küsiti koheselt selgitust, kuid tema kolleegilt vahetult enne hagejale karistuse määramist. Ka nimetatus nähtub tööandja erinev suhtumine töötajatesse. Seega pole hageja karistamine tööandja põhjendusel (eksimuse mittetunnistamine) antud juhul mõistlik. Seda enam, et mõlemaid töötajaid eelnevalt distsiplinaarkorras karistatud ei ole. Ka kohtule esitatud soolise võrdõiguslikkuse voliniku
16.08.2010.a. arvamuse nr. 15 kohaselt on kostja eksinud naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtte vastu (t/l 50-56). Kohus käsitleb viidatut asjatundja arvamusena. Kuivõrd asja kohtulikul arutamisel ei leidnud tuvastamist, et kostjal oleks olnud ebavõrdse kohtlemise põhjendamiseks mõistlikku ja sisult vastuvõetavat põhjust, siis asub kohus seisukohale, et antud juhul on hagejat koheldud halvemini kui hageja naissoost kolleegi.
16. Vastavalt SoVS § 13 lg 2 võib kannatanu nõuda, et lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule makstaks talle rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Kuna hageja on nõudnud kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist, siis tuleb kohtul hinnata kas antud juhul esinevad alused mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Hageja on mittevaralise kahju hüvitamise põhjenduseks välja toonud asjaolu, et hageja pöördus SA Põhja Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse ning talle määrati diagnoos mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomitega. Pärast haiguslehelt naasmist läks hageja igapäevaselt tööle hirmu ja ärevustundega, vältides kontakti omanikuga, sest õhkkond oli ebasõbralik ja tekitas igal sammul pingeid. Kui töösuhe lõppes, sai hageja üle ka teda tabanud psühholoogilisest pingest, mis oli ilmselgelt põhjustatud tööandja poolsest diskrimineerivast ja rõhuvast käitumisest. Kohus nõustub hagejaga selles, et mittevaralise kahjuna kuulub hüvitamisele ebavõrdse kohtlemise negatiivsed tagajärjed. Hageja ei pea tõendama mittevaralise kahju hüvitamise suurust, küll aga tuleb välja tuua nõude aluseks olevad asjaolud. Kohtule esitatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 16.02.2011.a. tõendiga nr. 2-3.1/54 leidis kohtuistungil tõendamist, et hageja on pöördunud nimetatud raviasutusse esmakordselt 03.04.2009.a. (s.o. kostja juures töötamise ajal) ning hagejal on diagnoositud mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomitega ning talle on määratud ravimid hommikul ja õhtul (t/l 89). Seega on hageja välja toonud ebavõrdse kohtlemise negatiivsed tagajärjed, milledeks olid hagejapoolsed hingelised üleelamised.
17. Kohus arvestab käesoleval juhul kahju hüvitise määramisel rikkumise laadi ja ulatust, rikkuja süüd, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt. asjaolusid. Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis, mis vastab hageja poolele (½) ühe kuu töötasule. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et hageja keskmine töötasu moodustas 12 382 krooni ehk 791,35 eurot, siis tuleb kostjalt vastavalt välja mõista 395,68 eurot.
18. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
19. Hageja taotles kohtuistungil kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist TsMS § 476 lg 1 alusel (t/l 122). Kohus asub seisukohale, et antud juhul puuduvad alused kohtuotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks tunnistamiseks, seega tuleb jätta hageja taotlus rahuldamata.
Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
20. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on
tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 132 lg 1 sätestab, et mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 1 595 eurot. TsMS § 134 lg 1 kohaselt hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Tulenevalt eeltoodust on käesoleva tsiviilasja hinnaks 4 148,67 eurot (1 595 + 1 595 + 958,67 =4 148,67).
Menetluskulude jaotamine
21. Juhindudes TsMS § 163 lg 1 sätestatust peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud käesoleval juhul kostja kanda.
22. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
23. Hageja esitas hüvitise kostjalt väljamõistmise nõude alles kohtus ning on sellelt tasunud riigilõivu summas 191,73 eurot. Kostja riigilõivu antud juhul tasunud ei ole. ITLS § 24 lg 4 järgi kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. Avalduselt tuleb tasuda riigilõivu summas, mille hageja oleks pidanud tasuma hagi esitamise korral. Taotluse kohtule esitamise ajal moodustas riigilõiv hagihinnalt kuni 50 000 krooni 7 500 krooni. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seega tuleb kostjalt riigituludesse välja mõista riigilõiv summas 479,34 eurot Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034796011 AS SEB Pank, nr. 221023778606 Swedbank AS, nr. 333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaal, viitenumber 2900078444.
24. TsMS § 179 lg 5 kohaselt kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Vastavalt TsMS § 179 lg 9 käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis.
Ann Meriluht
Kohtunik
Hea külastaja!
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi