Riigikohtu 19. märts 2014 otsus kohtuasjas 3-2-1-196-13.
RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number 3-2-1-196-13
Otsuse kuupäev Tartu, 19. märts 2014. a
Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi L OSAÜHINGU hagi AÕ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja 325 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 26. augusti 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-28727
Kaebuse esitaja ja
kaebuse liik AÕ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus 325 eurot
Menetlusosalised ja nende
esindajad Riigikohtus Hageja L OSAÜHING (registrikood XXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen
Kostja AÕ, esindaja vandeadvokaat Mare Lust
Asja läbivaatamise kuupäev 17. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. augustil 2013 tsiviilasjas nr 2-12-28727 tehtud otsus ja Harju Maakohtu samas tsiviilasjas 25. märtsil 2013 tehtud otsus.
2. Teha järgmise sisuga uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt:
2.1. Tuvastada, et AÕ TLS § 91 lg 2 p 3 alusel tehtud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ja et tööleping on lõppenud TLS § 91 lg 3 alusel alates 16. märtsist 2012.
2.2. Jätta rahuldamata L OSAÜHINGU nõue mõista AÕ välja hüvitis 325 eurot.
2.3. Mõista AÕ Eesti Vabariigi kasuks välja tunnistajatasult makstav sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse 6 eurot 12 senti, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi pangakontole, märkides viitenumbri 2800049777 ja selgituseks tsiviilasja numbri 2-12-28727. Selles punktis märgitud summalt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni summa tasumiseni.
2.4. Jätta ülejäänud osas menetluskulud poolte endi kanda.
3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4. Jätta apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.
5. Tagastada AÕ kassatsioonkaebuselt 3. novembril 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. L OSAÜHING (hageja) esitas Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile AÕ (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada, et kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p 3 alusel on tühine, lugeda tööleping lõppenuks TLS § 91 lg 3 alusel alates 16. märtsist 2012 ning mõista kostjalt välja hüvitis TLS § 109 lg 4 alusel. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja avalduse 21. juuni 2012. a otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/773 (töövaidlusasi nr 1) osaliselt, tuvastas, et kostja erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 1 alusel on tühine, luges töölepingu lõppenuks TLS § 85 alusel kostja algatusel ja mõistis temalt hageja kasuks välja hüvitise 325 eurot.
Kostja esitas Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile hageja vastu avalduse, milles palus tuvastada, et töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 3 alusel on kehtiv, ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel. Töövaidluskomisjon jättis 21. juuni 2012. a otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/972 (töövaidlusasi nr 2) kostja avalduse rahuldamata, tuvastas, et töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 3 ja lg 3 alusel on tühine, ning luges töölepingu lõppenuks TLS § 85 alusel kostja algatusel.
2. Kostja esitas 23. juulil 2012 Harju Maakohtule avalduse töövaidlusasja nr 1 läbivaatamiseks hagimenetluse korras.
Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures alates 8. juunist 2009 tekstiilihooldajana. Kostja saatis 15. märtsil 2012 hagejale avalduse töölepingu ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 3 ja lg 3 alusel alates 16. märtsist 2012. Kostja soovis töösuhte lõpetada, kuna hageja oli tema arvates rikkunud poolte 2011. a-l sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt lubatakse kostjal tervisliku seisundi tõttu töötada väiksema töökoormusega. Kostjal ei olnud alust töölepingut TLS § 91 lg 2 p 3 alusel üles öelda, kuna hageja ei rikkunud töölepingut. Kostja läbis igal aastal tervisekontrolli töötervishoiu arsti juures, ilma et oleks esitanud arstile kaebusi töökeskkonna ja oma tervise kohta. Kostja ei teavitanud varem ka hagejat oma tervislikust seisundist. 26. oktoobril 2011 saatis kostja oma allüksuse juhile lühisõnumi teatega, et ta peab päevasest tööst loobuma ja töötama õhtul, öösel või nädalavahetustel, kuna tal ei ole oma last kuhugi panna. Hageja ei nõustunud sellise tööaja korraldusega. 9. veebruaril 2012 sai hageja töötervishoiu arstilt töötaja tervisekontrolli otsuse, mille kohaselt võis kostja töötada tekstiilihooldajana piiratud füüsilise koormusega. Arst märkis, et tuleb vältida külma ja niisket töökeskkonda ning üle 5 kg suuruste raskuste tõstmist.
Hagejal ei ole võimalik pakkuda kostjale tööd, kus ei tule tõsta üle 5 kg suurusi raskusi. Sellest tulenevalt tekkis kostjal õigus öelda tööleping üles kostja tervise tõttu TLS § 91 lg 3 alusel. Hageja soovis kostjaga selle üle läbi rääkida, kuid kostja jäi alates 10. veebruarist 2012 haiguslehele ja ei ilmunud pärast seda enam tööle. Hageja nõustus töölepingu lõpetamisega TLS § 91 lg 3 alusel ega vaidlustanud selles osas ülesütlemisavaldust.
3. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.
Kostja arvates tuleb hagi jätta läbi vaatamata, sest hagejal ei olnud vaja kostja erakorralist töölepingu ülesütlemise avaldust vaidlustada. Hagejal oli võimalus lõpetada tööleping TLS § 91 lg 3 alusel. Seega ei ole hageja õiguste rikkumine üldse võimalik.
Hageja rikkus kohustust tagada kostjale ohutud töötingimused. Kostjalt nõutud töö erines oluliselt tööjuhendis sätestatust, kostja tegi pidevalt mitme inimese tööd, tal ei olnud võimalik teha tööpause ning hageja nõudis ületunnitöö tegemist ilma selle eest tasu maksmata. Samuti nõudis hageja korduvalt kostjalt ravi katkestamist ja tööle naasmist. 2011. a-l leppisid pooled kokku, et kostja tervise tõttu lubab hageja töötada tal osalise koormusega. Tegelikult pidi kostja töötama mitme inimese eest ja tegema ületunde, mistõttu ta haigestus uuesti. Hageja teadis kostja rasket tervislikku seisundit, sest kostja oli andnud talle põhjaliku ülevaate, ning hageja nägi mitu korda, et kostja ei olnud haiguse tõttu töövõimeline. Hageja pöördus ise mitmel korral kostja raviarstide ja sugulaste poole, tegemaks kindlaks kostja tervislikku seisundit. Suure töökoormuse tõttu halvenes kostja tervis oluliselt ja 21. juunil 2012 diagnoositi tal tööst tingitud haigestumine.
4. Harju Maakohus tegi 4. veebruaril 2013 määruse, millega jättis mh rahuldamata kostja taotluse jätta hagi läbi vaatamata.
5. Harju Maakohus tegi 25. märtsil 2013 otsuse, millega rahuldas hagi. Maakohus tuvastas, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 3 alusel on tühine, ning mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 4 alusel välja hüvitise 325 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt riigi kasuks välja tunnistajatasult makstava sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakse 6 eurot 12 senti.
Maakohtu otsuse kohaselt tugines kostja töölepingu ülesütlemise avalduses sellele, et hageja rikkus poolte kokkulepet, millega vähendati kostja töökoormust. Poolte selline kokkulepe ei ole tõendatud. Järelikult ei ole tõendatud ka see, et hageja rikkus töölepingut ülesütlemisavalduses märgitud viisil.
Kostja ei ole tõendanud ka seda, et hageja nõudis temalt ületunnitöö tegemist ja täiendavate tööülesannete täitmist. Tööaja graafikutest nähtuvalt oli iga päev tööl mitu töötajat, kellel olid erinevad tööülesanded. Kostja tööaeg vastas töölepingule ja seadusele. Tõendatud on, et hageja oli korraldanud töö tegemise mõistlikult ja töötajate tervist kaitsvalt ning et hageja ei ole töölepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Kostja tööle sobimatus tuvastati alles töötervishoiuarsti 2. veebruari 2012. a otsusega. Pärast arsti selle otsuse saamist ei töötanud kostja enam hageja juures, mistõttu ei olnud hagejal võimalust kostja tööd arsti juhiste järgi korraldada. Asjaolu, et hagejal ei olnud kostjale pakkuda arsti ettekirjutusele vastavat tööd, ei ole töölepingu rikkumine.
Kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles kahel alusel. Hageja ei vaidlustanud töölepingu TLS § 91 lg 3 alusel ülesütlemist, mistõttu on tööleping sel alusel kehtivalt üles öeldud ja tööleping lõppes alates 16. märtsist 2012. Kuna töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 3 alusel on tühine, on hagejal õigus nõuda kostjalt TLS § 109 lg 4 alusel mõistlikku hüvitist poole kuu töötasu ulatuses vaatamata sellele, et töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 3 alusel on kehtiv.
6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, jätta hagi läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Juhuks, kui ringkonnakohus ei jäta hagi läbi vaatamata, palus kostja anda täiendava tähtaja apellatsioonkaebuse põhjendamiseks.
Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse normi. Kostja taotles hagi läbi vaatamata jätmist ja hageja nõustus sellega. Seega oleks maakohus pidanud jätma hagi läbi vaatamata.
7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 1, mille alusel kohus võib jätta hagi läbi vaatamata, aga ei pea seda tegema. Maakohus leidis 4. veebruari 2013. a määruses õigesti, et kostja taotlus jätta hagi läbi vaatamata ei ole põhjendatud ja hageja nõue tuleb lahendada sisuliselt. Seda ei muuda asjaolu, et hageja ei vaielnud kostja taotlusele vastu.
Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamist hagimenetluse korras hagina individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 4 alusel soovis töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustunud kostja. Kui kostja ei soovinud enam asja menetlemist, oleks ta võinud ITVS § 24 lg 8 järgi avaldusest loobuda samadel alustel ja korras nagu hagist loobumisel. Maakohus pidi asja lahendama, sest kostja ei loobunud avaldusest ja hageja ei loobunud hagist. Nii avaldusest loobumise kui ka hagi läbi vaatamata jätmise korral oleks töövaidluskomisjoni 21. juuni 2012. a otsus jõustunud. See otsus ei erinenud lõppjärelduses maakohtu otsusest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata või saata asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.
Maakohus oleks pidanud jätma TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel hagi kostja taotlusel läbi vaatamata, sest hageja nõustus kostja taotlusega. Kui kohus oleks jätnud hagi läbi vaatamata, ei oleks töövaidluskomisjoni otsus vaidlustatud osas jõustunud. Ringkonnakohus ei lahendanud kostja taotlust anda täiendav tähtaeg apellatsioonkaebuse põhjendamiseks.
10. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata või läbi vaatamata.
Tegemist on lihtmenetluse asjaga, milles ettenähtud kaebeõiguse piirang kohaldub ka Riigikohtu menetluses. Ainuüksi ühel menetluslikul väitel põhineva kassatsioonkaebuse alusel ei ole võimalik alama astme kohtute otsuseid tühistada. Maakohus jättis kostja hagi läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata 4. veebruari 2013. a määrusega. See määrus ei ole vaidlustatav.
Kuna kostja esitas kohtule avalduse vaadata töövaidlus läbi hagimenetluses, ei saanud hageja hagiavaldust tagasi võtta ega sellest loobuda. Kostja taotlus võib olla käsitatav avaldusest loobumisena. Seetõttu toetas hageja kostja taotlust. Maakohtul ei olnud alust jätta hagi läbi vaatamata. Kui hagi oleks jäetud läbi vaatamata, oleks töövaidluskomisjoni otsus jõustunud. Kostja ei ole esitanud mõjuvat põhjust, miks tal ei olnud võimalik esitada kõik oma seisukohad apellatsioonkaebuses.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ja § 692 lg 5 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium teeb TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt, tuvastades töölepingu ülesütlemise tühisuse, lugedes töölepingu lõppenuks TLS § 91 lg 3 alusel ja jättes hageja hüvitisenõude rahuldamata. Kolleegium mõistab uue otsusega kostjalt riigi kasuks välja tunnistajatasult makstava sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakse ning jätab menetluskulud ülejäänud osas kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
12. Ebaõige on hageja seisukoht, et kostjal ei ole õigust kassatsioonkaebust esitada, sest tegemist on lihtmenetluse asjaga. Kolleegium selgitab, et lihtmenetluse sätted ei piira kassatsioonkaebuse esitamist ja Riigikohtu õigust võtta kassatsioonkaebus menetlusse. Praegusel juhul võis maakohus TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleda hagi lihtmenetluses, kuna hagihind ei ületa 2000 eurot (vt TsMS § 134 lg 3). Ringkonnakohus võis kostja apellatsioonkaebuse menetlemisest keelduda, kuid ei pidanud seda tegema (vt TsMS § 637 lg 21). Kuna ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse menetlusse ja tegi selle kohta otsuse, oli pooltel õigus esitada selle otsuse peale kassatsioonkaebus.
13. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et maakohus ei pidanud jätma hagi läbi vaatamata. TsMS § 423 lg 2 p-d 1 ja 2 üksnes annavad kohtule õiguse, mitte ei pane kohustust jätta hagi läbi vaatamata.
Kui kostja ei soovinud enam asja menetlemist, oli tal võimalus loobuda oma taotlusest vaadata hageja avaldus läbi hagimenetluses (vt ITVS § 24 lg-d 4 ja 8). Kuna kostja ei loobunud oma taotlusest ja hageja ei loobunud hagist ning maakohus ei pidanud õigeks jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p-de 1 või 2 alusel, pidi maakohus asja lahendama sisuliselt.
Kuigi maakohtu 4. veebruari 2013. a määrus, millega maakohus jättis kostja hagi läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata, ei ole määruskaebemenetluse korras vaidlustatav, sai hageja TsMS § 660 lg-st 2 tulenevalt esitada selle määruse kohta vastuväited apellatsioonkaebuses. Hageja ei ole apellatsioonkaebust esitanud.
14. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ütles hagejale töölepingu 15. märtsil 2012 erakorraliselt üles kahel alusel: hageja rikkumise (TLS § 91 lg 2 p 3) ja kostja tervisliku seisundi tõttu (TLS § 91 lg 3). Hageja vaidlustas töölepingu ülesütlemise, esitades töövaidlusasjas nr 1 töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tuvastada, et töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 3 alusel on tühine, lugeda leping lõppenuks TLS § 91 lg 3 alusel ning mõista kostjalt TLS § 109 lg 4 alusel hageja kasuks välja kostja ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Ka kostja pöördus avaldusega töövaidluskomisjoni (töövaidlusasi nr 2), paludes tuvastada, et ta on töölepingu TLS § 91 lg 2 p 3 alusel kehtivalt üles öelnud, ning mõista hagejalt välja hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel.
Töövaidluskomisjon liitis poolte avaldused üheks töövaidlusasjaks, kuid tegi 21. juunil 2012 kummagi avalduse kohta eraldi otsuse. Töövaidlusasjas nr 1 rahuldas töövaidluskomisjon hageja avalduse osaliselt, tuvastas, et töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 1 alusel on tühine, luges töölepingu lõppenuks TLS § 85 alusel kostja algatusel ning mõistis TLS § 109 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 325 eurot. Töövaidlusasjas nr 2 jättis töövaidluskomisjon kostja avalduse rahuldamata, tuvastades, et töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 3 ja lg 3 alusel on tühine, ning luges töölepingu lõppenuks TLS § 85 alusel kostja algatusel. Kostja palus hagimenetluses läbi vaadata töövaidlusasja nr 1. Seega ei ole ITVS § 25 lg 1 järgi selles töövaidlusasjas tehtud töövaidluskomisjoni otsus jõustunud.
Kolleegiumi arvates tuleb lugeda samas kohtuasjas kohtu menetluses olevaks töövaidlusasi nr 2, sest kahes töövaidlusasjas on sama vaidlus töölepingu ülesütlemise kehtivuse ja töölepingu ülesütlemise aluse üle. Seega on kostja kooskõlas ITVS § 24 lg-ga 3 vaidlustanud ka töövaidlusasjas nr 2 tehtud töövaidluskomisjoni otsuse ning ka töövaidlusasjas nr 2 tehtud töövaidluskomisjoni otsus ei ole ITVS § 25 lg 1 järgi jõustunud. Vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus sama töölepingu ülesütlemise kehtivuse ja töölepingu ülesütlemise aluse kohta jõustub mitu erineva sisuga töövaidlusorgani otsust.
Praegusel juhul on töövaidluskomisjon lugenud mõlemas töövaidlusasjas töölepingu lõppenuks TLS § 85 järgi, kuid maakohus on töövaidlusasja nr 1 kohta tehtud otsuse põhjendustes leidnud, et tööleping lõppes kostja ülesütlemisega TLS § 91 lg 3 alusel (vt käesoleva otsuse p 15). See maakohtu otsuse põhjendus kehtib kolleegiumi arvates ka töövaidlusasja nr 2 kohta.
15. Maakohus märkis oma otsuse resolutsioonis, et hagi rahuldatakse, tuvastas, et töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 3 alusel on tühine, ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 325 eurot. Maakohus ei märkinud otsuse resolutsiooni, mis alusel ja ajast on tööleping lõppenud. Küll aga leidis maakohus oma otsuse põhjendustes, et kuna hageja ei vaidlustanud töölepingu TLS § 91 lg 3 alusel ülesütlemist, on ülesütlemine sel alusel kehtiv ja tõi kaasa töölepingu lõppemise alates 16. märtsist 2012.
Eeltoodust nähtuvalt on maakohtu otsuse resolutsioon ebaselge. Selline ebaselgus võib viia mh vaidluseni selle üle, kas kostjal on õigus saada töötuskindlustushüvitist. Kolleegium leiab, et kuna töövaidluskomisjonile esitatud avalduses, mis on ITVS § 24 lg 5 järgi käsitatav hagina, palus hageja lugeda töölepingu lõppenuks TLS § 91 lg 3 alusel, oleks maakohus pidanud võtma selle nõude kohta seisukoha ka kohtuotsuse resolutsioonis. Maakohus on jätnud hageja taotluse tähelepanuta ning on rikkunud TsMS § 442 lg-t 5, mille kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga poolte nõuded selgelt ja ühemõtteliselt ning teeb kohtuotsuse resolutsiooni, mis on selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumist kõrvaldanud.
Kuna pooled ei vaidle, et hageja on töölepingu TLS § 91 lg 3 alusel alates 16. märtsist 2012 kehtivalt üles öelnud, ei ole kohtutel vaja tuvastada faktilisi asjaolusid. Sellises olukorras saab kolleegium menetlusökonoomia põhimõtet (TsMS § 2) arvestades puuduse ise kõrvaldada, märkides kohtuotsuse resolutsiooni töölepingu ülesütlemise aluse ja aja.
16. Maakohus leidis ekslikult, et kostjal on õigus nõuda hagejalt hüvitist TLS § 109 lg 4 alusel. Ringkonnakohus on samuti TLS § 109 lg-t 4 valesti kohaldanud.
Maakohus tuvastas, et töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 3 alusel ei ole kehtiv, kuid tööleping on lõppenud kostja ülesütlemisega TLS § 91 lg 3 alusel. Ringkonnakohus on maakohtu järeldusega nõustunud. Seega lõppes tööleping ülesütlemisega.
TLS § 109 lg 4 annab tööandjale õiguse nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist, kui töötaja on öelnud töölepingu üles õigusvastaselt ning kohus on lõpetanud töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi tööandja taotluse alusel. Praegusel juhul ei ole maakohus viimati nimetatud sätet kohaldanud. Töölepingu seaduse ühestki sättest ei tulene, et tööandjal on õigus nõuda töötajalt hüvitist, kui leping on TLS § 91 lg 3 või muul alusel kehtivalt üles öeldud. Tööandjal võis olla õigus nõuda hüvitist ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest (TLS § 100 lg 5, § 98 lg 2). Sellist hüvitist ei ole hageja kostjalt nõudnud. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõue saada TLS § 109 lg 4 alusel hüvitist.
17. Maakohus jättis hagi rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohus jättis mõlema kohtuastme menetluskulud kostja kanda. Kuna kolleegium jätab hagi osaliselt rahuldamata, tuleb kooskõlas TsMS § 173 lg 3 esimeses lauses sätestatuga muuta menetluskulude jaotust. Kolleegium leiab TsMS § 162 lg 4 alusel, et õiglane on kostjalt riigi kasuks välja mõista tunnistajatasult makstav sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse ning jätta menetluskulud ülejäänus osas poolte endi kanda. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 162 lg 4 alusel jätab kolleegium poolte endi kanda ka kassatsiooniastme menetluskulud.
18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel kostjale tagastada.
Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi