Riigikohtu 21.september 2015 otsus kohtuasjas 3-2-1-80-15
RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number: 3-2-1-80-15
Otsuse kuupäev: 21. september 2015. a
Kohtukoosseis: Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve
Kohtuasi: Harald Walter Schuberti hagi ALSTOM Estonia AS-i vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingut täitma kohustamiseks ja iga kuu töötasu 13 100 euro 53 sendi saamiseks või hüvitise 380 507 eurot 35 senti saamiseks, kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend: Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-32045
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik: ALSTOM Estonia AS-i kassatsioonkaebus
Harald Walter Schuberti vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus: Kassatsioonkaebuse hind 165 840 eurot 64 senti
Vastukassatsioonkaebuse hind 250 195 eurot 97 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus: Hageja Harald Walter Schubert, esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu
Kostja ALSTOM Estonia AS, esindaja vandeadvokaat Allar Jõks
Asja läbivaatamise kuupäev: 24. august 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-32045 osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 17. juuli 2014. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega mõisteti ALSTOM Estonia AS-ilt Harald Walter Schuberti kasuks välja hüvitis 151 202 eurot 80 senti ning viivis 13 238 eurot 74 senti ja alates 18. juulist 2014 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, samuti menetluskulude jaotuse osas.
2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
3. Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-32045 muutmata. Tervikresolutsioon muutmata osas on järgmine:
„1. Tuvastada, et kostja ALSTOM Estonia AS (registrikood 10676974) ja hageja Harald Walter Schubert (isikukood 35503270082) vahel 17. oktoobril 2011 sõlmitud töölepingu kostjapoolne 31. mai 2013. a ülesütlemine on tühine.
2. Lõpetada resolutsiooni p-s 1 viidatud tööleping kostja ALSTOM Estonia AS taotlusel alates 1. juulist 2013.
3. Mõista kostjalt ALSTOM Estonia AS hageja Harald Walter Schuberti kasuks välja 1785 eurot 60 senti otsese varalise kahju hüvitamiseks.
4. Jätta rahuldamata hageja Harald Walter Schuberti nõue hüvitise saamiseks töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest ja mittevaralise kahju hüvitamiseks."
4. Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo SORAINEN AS-ile ja vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo VARUL AS-ile.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Harald Walter Schubert (hageja) esitas 1. juulil 2013 Harju Maakohtule ALSTOM Estonia AS-i (kostja) vastu hagi. Hagi ja selle hilisemate täienduste järgi palus hageja:
tuvastada poolte vahel 17. oktoobril 2011 sõlmitud töölepingu (tööleping) ülesütlemise tühisus;
kohustada kostjat töölepingut täitma ja mõista temalt hageja kasuks välja töötasu 13 100 eurot 53 senti kuus alates 1. juulist 2013 kuni töölepingu ülesütlemist tuvastava kohtulahendi jõustumiseni, kuid mitte kauem kui 31. oktoobrini 2015;
mõista kostjalt välja otsese varalise kahju hüvitamiseks 3692 eurot 51 senti;
mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglase äranägemise järgi.Alternatiivselt töölepingu täitmise ja töötasu väljamõistmise nõudele palus hageja, juhul kui töölepingu lõpetab kohus, mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu lõpetamise tõttu hüvitis 366 814 eurot 84 senti ja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest hüvitis 10 000 eurot. Samasuguse hüvitise palus hageja kostjalt välja nõuda ka juhul, kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on kehtiv. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
19. märtsil 2014 esitas hageja Harju Maakohtule kostja vastu ka haginõude viivise saamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kostjalt hageja kasuks väljamõistetavalt töötasult ja/või hüvitistelt 1. juulist 2013 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest kuni selle kohase täitmiseni. Maakohus võttis hagi eraldi menetlusse, kuid liitis selle 31. märtsi 2014. a määrusega käesoleva asjaga.
Hageja väitel on hageja ja Saksamaa äriühing ALSTOM Power GmbH (edaspidi ALSTOM) sõlminud tähtajatu töölepingu, mille alusel on hageja töötanud 1. oktoobrist 1981 erinevatel ametikohtadel. 2007. a-st töötab hageja ehituse objektijuhina. ALSTOM kuulub kontserni, mille reeglite järgi töötab ehituse objektijuht välisriigis kontserni kohaliku ettevõtjaga sõlmitava tähtajalise töölepingu alusel (mitte töölähetuses) ja välisriigis töötamise ajaks peatub n-ö koduüksusega sõlmitud tööleping. Hageja, kostja ja ALSTOM leppisid 7. septembril 2011 kokku, et hageja asub Auvere elektrijaama ehitamise ajaks 31. oktoobrini 2015 objektijuhina tööle Eestisse, leppides kokku ka töötamise peamised tingimused (Payroll Transfer Letter (PTL)). Hageja ja kostja sõlmisid 17. oktoobril 2011 töölepingu tähtajaga 17. oktoober 2011 kuni 31. oktoober 2015 ja töötasuga 13 100 eurot 53 senti kuus, millele lisanduvad PTL-is märgitud lisatasud.
15. jaanuaril 2013 teatas ALSTOM-i esindaja hagejale telefoni teel, et temaga Eestis sõlmitud tööleping kavatsetakse üles öelda ja hageja peab ehituselt veebruari lõpuks lahkuma. 18. veebruarist 2013 asus hageja tööülesandeid täitma uus töötaja. Töölepingu kokkuleppel lõpetamisega hageja ei nõustunud. Kostja palus 26. aprillil 2013 hagejal viibida ajavahemikul 2-17. mai 2013 Saksamaal töölähetuses. Hageja pöördus 14. mail 2013 töövaidluskomisjoni kostja vastu nõudega lõpetada töölepingu rikkumine, anda hagejale töölepingus kokkulepitud tööd ja hüvitada kahju, kuid loobus avaldusest, kui esitas kohtusse hagi. 15. mail 2013 teavitas hageja kostjat, et ta on tagasi Narvas ja valmis täitma oma töökohustusi. Kostja palus 16. mail 2013 jääda hagejal koju ootele. 31. mail 2013 ütles kostja töölepingu üles alates 9. juunist 2013. Sama avaldusega teatas ALSTOM hagejale, et loeb 10. juunist 2013 uuesti kehtivaks hageja ja ALSTOM-i vahelise töölepingu, ning andis hagejale korralduse asuda täitma tööülesandeid Saksamaal. Edasise vaidluse vältimiseks teatas hageja, et asub 17. juunist 2013 tööle Saksamaale, kus tema põhipalk on 7700 eurot 43 senti kuus.
Pooled olid sõlminud tähtajalise töölepingu, mille ajaks oli hageja ja ALSTOM-i tööleping peatunud. Ei ole oluline, kes arvestas ja maksis hagejale töötasu, sest tasu maksmine oli kostja kohustus. Ülesütlemine on tühine, kuna selle eeldused ei olnud täidetud. Kui kohus ei rahulda kostja töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel esitatud taotlust tööleping lõpetada, võib hageja nõuda lepingu täitmist. Kui kohus lõpetab töölepingu, võib hageja nõuda hüvitist ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest 10 000 eurot ja ebaseadusliku ülesütlemise eest 366 814 eurot 84 senti (28 kuu eest). Samasugust hüvitist tuleb maksta ka töölepingu seadusliku ülesütlemise korral.
Hüvitiste arvutamisel tuleb lähtuda hagejale töölepingu alusel Eestis töötamisel makstud kuutasudest, sh põhitöötasu 13 100 eurot 53 senti, fikseeritud lisatasu 4754 eurot 72 senti, päevaraha ca 1080 eurot ja elukvaliteedi languse lisatasu ca 545 eurot 93 senti. Kui sellest arvata maha Saksamaal makstav põhitöötasu 7700 eurot 43 senti ja fikseeritud lisatasu 2014. a septembrini 2387 eurot 13 senti, kaotas hageja töölepingu ülesütlemise tõttu kokku 294 054 eurot 33 senti.
Kuna hagejale teatati töölepingu lõpetamise kavatsusest, kuid ülesütlemisavaldus ja põhjused esitati alles ca kolme kuu pärast, pani kostja hageja ebakindlasse olukorda, tekitades talle pöördumatut emotsionaalset kahju ja hingelisi kannatusi. Hageja palub kohtul mõista kostjalt välja mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitis kohtu äranägemisel. Kuna hageja oli sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma advokaadi poole ja kasutama tõlketeenust, tekkis tal ka varaline kahju 3692 eurot 51 senti. VÕS § 113 lg 1 alusel võib hageja nõuda väljamõistetavatelt summadelt ka viivist.
2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Kostja arvates ei olnud pooled töösuhtes, sest nad ei täitnud teineteise suhtes töösuhtest tulenevaid peamisi kohustusi. Kostja ei maksnud hagejale töötasu ega juhtinud ja kontrollinud tema tööd, seda tegi ALSTOM. Hageja oli Eestis pikaajalises töölähetuses. Töötasu ei makstud hagejale kostja eest, kuna kostja ei ole ALSTOM-ile seda hüvitanud. Eestis töötamise ja selle lõpetamise üle pidasid läbirääkimisi üksnes hageja ja ALSTOM.
Alternatiivselt leidis kostja, et pooled lõpetasid töölepingu kokkuleppel alates 9. juunist 2013. Kostja tegi selleks ettepaneku 31. mai 2013. a kirjas ja hageja andis sellele nõustumuse teoga, asudes tööle Saksamaale.
Hageja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue on aegunud ja põhjendamata. Kostjal oli ülesütlemiseks mõjuv põhjus, kuna ALSTOM teatas hageja tagasikutsumisest Saksamaale. Kui ülesütlemine ei ole kehtiv, tuleb tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada ja vähendada hageja kasuks väljamõistetavaid hüvitisi nullini, sest hageja asus kohe tööle ALSTOM-is ja viimane maksis talle ka töötasu. Töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest ei ole vaja hüvitist välja mõista, sest hagejale maksti töötasu kogu 2013. a juunikuu eest.
Kahju hüvitamise nõuded ei ole samuti põhjendatud, sest kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Varalise kahju tekitas hageja endale ise, sest õigusabitoimingud ei olnud vajalikud. Kostja ei kohelnud hagejat ebaväärikalt ega survestanud teda, ka ei ole väidetavalt rikutud kostja kohustused suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Viivise nõue on aegunud ja viivist tuleb vähendada, lähtudes hüvitise suurusest, mis hageja kasuks välja mõistetakse.
Kui poolte vahel oli töösuhe, ei pidanud kostja hagejale päevaraha maksma ning hageja rahalised nõuded tuleb talle makstud 14 503 euro suuruse päevarahaga tasaarvestada.
3. Harju Maakohus rahuldas 17. juuli 2014 otsusega hagi osaliselt. Maakohus tuvastas, et töölepingu ülesütlemine 31. mail 2013 on tühine, lõpetas töölepingu kostja taotlusel 1. juulist 2013 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töölepingu lõpetamise hüvitise 151 202 eurot 80 senti, viivise 13 238 eurot 74 senti ja alates 18. juulist 2014 viivise väljamõistetud hüvitise tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
Maakohtu otsuse põhjenduste järgi tuleb pooltevahelisele õigussuhtele hageja Eestis töötamise tõttu kohaldada Eesti õigust. Eesti ega Saksa õiguse kohaselt ei ole välistatud kahe kehtiva töölepingu olemasolu. Pooled sõlmisid 17. oktoobril 2011 töölepingu, mille alusel asus hageja samast päevast kostja juurde tööle konsortsiumi objektijuhina. Leping sõlmiti tähtajalisena 31. oktoobrini 2015.
17. oktoobri 2011. a lepingu dokument on pealkirjastatud töölepinguna, pooled on selles nimetatud kui tööandja ja töötaja, selles on märgitud töötaja ametikoht ja töökohustused ning määratud tööandja nimel korraldusi andev ja nende täitmist kontrolliv isik. Poolte ja ALSTOM-i kolmepoolseid suhteid reguleerib PTL, mille p-s 3 leppisid pooled ja ALSTOM kokku, et hageja sõlmib töölepingu kostjaga. Kostja lähtus ka töölepingu kokkuleppel lõpetamise dokumendi ettevalmistamisel ja 31. mai 2013. a avalduses sellest, et 17. oktoobri 2011. a leping oli tööleping. Kostja korraldas hageja majutamise Eestis ja väljastas talle volikirja, millest nähtus, et hageja tegutses Eestis tööülesandeid täites kostja nimel. Samuti andis kostja hagejale korralduse olla 2. kuni 17. maini 2013 töölähetuses Saksamaal ja mitte tulla tööle alates 16. maist 2013. Kostja allkirjastas 7. septembril 2011 PTL-i, st hiljemalt 2011. a septembris olid läbirääkimistesse töölepingu sõlmimiseks astunud omavahel ka hageja ja kostja. Samuti tegi kostja 16. aprillil 2013 hagejale ettepaneku pikendada tasulist puhkust probleemi lahendamiseni. Kontserni töökorraldusliku dokumendi „Saatmise mudel projektide kohta Eestis" järgi ei kohaldata hageja ametikohale töölähetust. Sellest, et töötasu maksab kolmas isik, ei saa järeldada, et ta on tööandja (VÕS § 78 lg 1). Pooled ei leppinud 17. oktoobri 2011. a lepingus ega PTL-is kokku, et töötasu maksmise kohustuse peab täitma kostja isiklikult. Küll aga oli 17. oktoobri 2011. a lepingu p 5.1 ja PTL p 2 järgi töötasu maksmine kostja kohustus. Kostja deklareeris hagejale makstud töötasu, ei ole oluline, kas kostja hüvitas hageja töötasu ALSTOM-ile. Seega oli hagejale Eestis töötasu maksma kohustatud kostja. Seadusest ei tulene, et tööandja nimel töötajale tööülesandeid andev ja nende täitmist kontrolliv isik peab olema tööandja töötaja. T. Jolyle andis volituse hagejale tööülesannete andmiseks ja täitmise kontrollimiseks kostja. Lisaks andis kostja T. Jolyle välja eraldi volikirja enda esindamiseks. Seega määras kostja hagejale tööülesandeid andnud ja nende täitmist kontrollinud isiku. Hagejale Saksamaal tõendi A1 väljastamine ei võimalda järeldada, et temaga ei sõlmitud Eestis töölepingut. Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16. septembri 2009. a määrusest nr 987/2009 ja määrusest nr 883/2004 ei sõltu töötaja töösuhte või tegeliku töötamise tuvastamine sellest, millise riigi sotsiaalkindlustussüsteemi kohaldamise kohta on talle väljastatud tõend A1 määruse nr 987/2009 art 19 lg 2 alusel. Hageja suhtes sooviti jätkuvalt kohaldada Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemi. Seetõttu koostati töötasu ja muude maksustatavate väljamaksete arvestuse kohta iga kuu ühine dokument (palgaleht), mille vormistas ALSTOM, ning sotsiaalkindlustuse ja puhkuse dokumendid esitas hageja ALSTOM-ile. Kumbki pool ei väitnud, et hageja puhkusele lubamine ei toimunud TLS § 69 alusel.
Kuivõrd pooled olid sõlminud tähtajalise töölepingu, sisaldus kostja 31. mai 2013. a kirjas töölepingu ülesütlemise avaldus. Ei ole tõendatud, et tööleping lõppes poolte kokkuleppel. Hageja avaldas 5. juunil 2013, et tema tööle asumisest Saksamaal ei saa järeldada nõustumust töölepingu Eestis lõpetamisega. Hageja töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõue ei ole aegunud. Kuna hageja sai töölepingu ülesütlemise avalduse kätte 31. mail 2013, möödus 30-päevane tähtaeg 30. juunil 2013, mis oli pühapäev. Hageja esitas hagi 1. juulil 2013, mis oli esimene järgnev tööpäev (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8). Töölepingu ülesütlemise avaldus vastas vorminõuetele (TLS § 95 lg 1), kuid ei sisaldanud ülesütlemise põhjendusi (TLS § 95 lg 2), sh puudus viide TLS §-le 88 või 89. Põhjenduste puudumine ei mõjuta TLS § 95 lg 3 järgi siiski ülesütlemise kehtivust. Kostja ja ALSTOM-i 31. mai 2013. a avaldusest on üheselt mõistetav mh kostja tahe öelda tööleping hagejaga üles alates 9. juunist 2013. Kostja leidis, et tal oli töölepingu lõpetamiseks mõjuv põhjus, kuna ALSTOM oli teavitanud hagejat tagasikutsumisest Saksamaale ja seetõttu ei olnud töösuhte jätkamine enam võimalik. Töölepingu seadus ei näe tööandjale ette töölepingu sellisel alusel erakorralise ülesütlemise võimalust. Seega tuleb hageja nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldada.
Kostja taotlusel tuleb tööleping lõpetada TLS § 107 lg 2 ning § 97 lg-te 1 ja 2 alusel 1. juulist 2013. Kuna ALSTOM on maksnud kostja eest hagejale töölepingu kohtus lõpetamise ajani lepingus kokkulepitud töötasu, jääb rahuldamata hageja töötasu nõue 2013. a juuli eest. Samal põhjusel jääb rahuldamata hageja nõue töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest 10 000 euro suuruse hüvitise saamiseks.
Hageja nõuab TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist kogu töölepingu järgi töötada jäänud aja eest, lähtudes igakuisest töötasust. Alates 1. juulist 2013 jäi töölepingu lõpuni töötada 28 kuud. Hagejale arvestatud ja makstud igakuine põhipalk 2013. a juuni lõpuni oli 13 100 eurot 53 senti ja edaspidi 7700 eurot 43 senti. TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisel tuleb tähtajalise töölepingu korral praegustel asjaoludel lähtuda hageja põhipalga erinevusest kostja ja ALSTOM-i juures töötades. Kuna ülejäänud palgaosade eesmärk oli hüvitada töötamine koduriigist eemal või tasu töö tulemuste eest, ei tule neid summasid hüvitise väljamõistmisel arvestada. Hageja kaotas Eestis tähtajalise töölepingu ennetähtaegselt lõpetamise tõttu 28 kuu vältel iga kuu põhipalgas 5400 eurot 10 senti (13100,53 - 7700,43). Seega tuleb mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis 151 202 eurot 80 senti (5400,10 × 28).
Kostja rikkus töölepingut, sest ei andnud 18. veebruarist 2013 hagejale tööd. Kostja ei tõendanud, et rikkumine oli vabandatav. Õigusabikulude eest tasumise kohustuse tõttu tekkis hagejal otsene varaline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Hageja nõuete realiseerimiseks ei olnud õigusabikulud aga vajalikud. Töövaidluskomisjonile avalduse esitamise ja sellest loobumise kulu põhjustas hageja ise. Samuti ei ole TLS § 28 lg 2 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise võimaliku tagajärjena õigusabikulu tööandjale piisavalt ettenähtav. Seega on VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatud kahju hüvitamise eeldused täitmata. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise välistab ka VÕS § 134 lg 1, sest TLS § 28 lg 2 p-s 1 sätestatud töö andmise kohustus ei ole suunatud mittevaralise huvi järgimisele ja kostja ei pidanud aru saama, et selle kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju. Lisaks ei ole hageja mittevaralise kahju tekkimist tõendanud.
Hageja viivisenõue ei ole aegunud. Hageja esitatud 151 202 euro 80 sendi nõue muutus TLS § 84 lg 1 järgi sissenõutavaks 1. juulil 2013. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 13 238 eurot 74 senti. Lisaks tuleb välja mõista edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Kostja tasaarvestusavaldus jääb rahuldamata. Kostja peab tõendama, et tal on õigus nõuda hagejalt tagasi päevaraha. Hageja väitel oli päevaraha maksmise kohustus ALSTOM-il, kelle eest asus seda kohustust PTL-i alusel täitma kostja. PTL p 6 järgi tuleb kokkuleppest tulenevatele õigussuhetele kohaldada Saksa õigust. Saksa tsiviilseadustikus (BGB) ei ole õigusnormi, mille kohaselt ühe lepingupoole eest kohustuse täitnud kolmandale isikule läheb üle õigus nõuda sooritus endale tagasi alusetu rikastumise sätete järgi.
On õiglane, et pooled kannavad ise oma menetluskulud. Hageja on korduvalt oma nõudeid muutnud, kuid samas tekitas kostja ise olukorra, kus hageja oli teadmatuses oma töösuhte osas ja pidi õiguste kaitseks pöörduma kohtusse.
4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Hageja palus vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata, ning hagi tervikuna rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
5. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata, ning rahuldas ka hageja selle nõude osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1785 eurot 60 senti. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse menetlemise kulud kostja kanda ning apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivudest 25% kostja ja 75% hageja kanda. Muud poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäid nende endi kanda.
Ringkonnakohtu otsuse järgi on varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist puudutavad maakohtu põhjendused vastuolulised. Kostja rikkus 18. veebruarist 2013 TLS § 28 lg 2 p-s 1 sätestatud kohustust kindlustada hageja kokkulepitud tööga ja ta ei tõendanud, et rikkumine oli vabandatav, st et hageja Saksamaale tagasikutsumine on käsitatav vääramatu jõuna VÕS § 103 lg 2 mõttes. Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, sest neid kulutusi ei oleks hagejal eeldatavalt tekkinud, kui kostja oleks hagejale tööd andnud. Hagejal tekkinud kahju on hõlmatud TLS § 28 lg 2 p-st 1 tuleneva kostja lepingulise kohustuse kaitse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja kahju tekkimine oli kostjale töölepingu sõlmimisel mõistlikult ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Töövaidluskomisjonile avalduse esitamisega tekkinud õigusabikulud ja osa tõlkekuludest tekkisid hagejale tema enda käitumise tõttu ja selles osas tuleb kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ja sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Hageja advokaadi kaasamine tööandjaga tekkinud vaidluse lahendamisse oli mõistlik. Advokaat osutas hagejale töövaidlusorganitesse pöördumise eel õigusabi kokku 12,4 tundi, mis oli vaidlusaluse õigussuhte keerukust, sh n-ö välismaise elemendi olemasolu arvestades vajalik. Põhjendatud ja vajalikuks esindaja tunnitasuks tuleb lugeda 120 eurot käibemaksuta, s.o 144 eurot koos käibemaksuga. Kokku on hüvitatavateks õigusabikuludeks 1785 eurot 60 senti. Muude õiguskaitsevahendite olemasolu (TLS § 35, § 91 lg 2, § 100 lg 4) ei välista töötaja õigust nõuda tööandjalt TLS § 28 lg 2 p 1 rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mida saaks käsitada kostja ebaväärika käitumisena hageja vastu. Selles osas ei ole kostja töölepingut rikkunud.
Maakohus järeldas tõendeid hinnates õigesti, et poolte vahel oli töösuhe ning et seadusest tulenevaid aluseid töölepingu lõpetamiseks ei olnud. Samuti on maakohus põhjendatult rahuldanud TLS § 107 lg 2 alusel kostja taotluse töölepingu lõpetamiseks ning mõistnud TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise 151 202 eurot 80 senti ja viivise sellelt 1. juulist 2013. Samuti on maakohus jätnud õigesti rahuldamata hageja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise saamise nõude. Selles osas järgis ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega korranud neid.
Praeguses vaidluses esineb ka asjaolusid, mis viitavad, et hageja viibis Eestis töölähetuses (ALSTOM-i lähetatuna). Nii on hagejale makstud päevaraha, hüvitist elukvaliteedi languse eest, kompenseeritud eluasemekulud ning hüvitatud Eesti ja Saksamaa vahelised sõidukulud. Need asjaolud koos ega eraldi vaadelduna ei välista siiski hageja ja kostja vahelist töösuhet. Õiguslikult ei ole välistatud töötajale töötasu kõrval muude kompensatsioonide maksmine ja soodustuste andmine. Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna, kui töölähetust ei ole tuvastatud. Liiatigi on asjas tuvastatud mitmeid asjaolusid, mis kinnitavad töösuhte olemasolu poolte vahel.
Maakohus rahuldas TLS § 107 lg 2 alusel õigesti kostja taotluse lõpetada tööleping 1. juulist 2013 ja mõistis TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 151 202 eurot 80 senti, s.o 28 kuu töötasu mille hageja kaotab tähtajalise töölepingu ennetähtaegselt lõpetamise tõttu. TLS § 107 lg 2 kohaldub ka tähtajalise töölepingu tühise ülesütlemise korral ning see säte ei ole vastuolus põhiseaduse §-dega 10, 12, 14, 19, 20 või 32. TLS § 107 lg 2 kui abinõu on mõõdukas, sest TLS § 109 lg 1 hüvitise koosseisus hõlmatavad hüvitise liigid ja töötaja menetluslikud tagatised ning töötuskindlustushüvitis ja tööturuteenused tasakaalustavad töötajale TLS § 107 lg-ga 2 kaasnevaid negatiivseid tagajärgi piisavalt. Viidatud otsuse põhjendused ei anna alust hinnata TLS § 107 lg 2 põhiseaduspärasust tähtajaliste töölepingute puhul teisiti. Maakohus lähtus hüvitise väljamõistmisel põhjendatult TLS § 109 lg-st 1, mis sisaldab piisavat ja ammendavat regulatsiooni hüvitise arvestamiseks töölepingu lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel ning võimaldab arvestada ka tähtajalise töölepingu erisustega. Kuigi asjas ei kohaldu TLS § 100 lg 3, tuleb selles sätestatut arvestada TLS § 109 lg 1 kohase hüvitise suuruse leidmisel. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks tähtajalise töölepingu tühisel ülesütlemisel tööandja makstav TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis olema väiksem kui tähtajalise töölepingu ülesütlemisel majandusliku põhjuse tõttu töötajale makstav hüvitis, s.o hüvitis, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja möödumiseni. TLS § 100 lg 3 esmaseks eesmärgiks on samuti töötajale töölepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu saamata jäänud töötasu hüvitamine. Ka selle nõude lahendamisel tuleb TLS § 1 lg 3 järgi kohaldada mh VÕS-i 7. ptk sätteid, sh VÕS § 127 lg-t 5. Kuna TLS § 109 lg 1 eesmärk on hüvitada töötajale lepingu rikkumisest tulenev kahju, sh tulevikus saamata jääv tulu, on selle sätte rakendamisel oluline kahju suurus. Lisaks tuleb töölepingu TLS § 107 lg 2 kohasel lõpetamisel kohtul mõista omal algatusel tööandjalt töötaja kasuks TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel välja kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis, kuid töötajal on õigus taotleda TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatust suuremat hüvitist.
Saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 4) on tulevikus tekkiv kahju (oletuslik tulu), mistõttu on selle täpset suurust raske kindlaks teha. Hagejale ettenähtud lisatasude ning boonuste teenimine nii Eestis kui ka Saksamaal töötades sõltus ja sõltub mitmetest lisatingimustest, mille saabumise tõenäosus ei ole piisavalt suur, et nendega hageja saamata jäänud tulu hindamisel arvestada. Kuna hageja töösuhtele ALSTOM-is on olnud iseloomulik liikumine ühelt objektilt teisele, ei saa välistada, et hageja suundub enne 31. oktoobrit 2015 Saksamaalt taas tööle välisriiki koos uute tasutingimustega.
Maakohus hindas õigesti hageja 2013. aasta juunikuu palgalehte ja jättis põhjendatult hageja kasuks välja mõistmata hüvitise töölepingu lõpetamisest seaduses sätestatud tähtajast vähem etteteatatud aja eest.
Maakohus leidis õigesti, et hageja ei tõendanud selliseid asjaolusid, millega seadus seostab mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse (VÕS § 134 lg 2). Lisaks ei ole hageja nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist töölepingu tühise ülesütlemise tõttu, vaid TLS § 28 lg 2 p-s 1 sätestatud kohustuste rikkumise tõttu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse ja hageja vastukassatsioonkaebuse.
8. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Kostja arvates kohaldas ringkonnakohus valesti TLS § 109 lg-t 1, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 11,5 kuu keskmise töötasu, s.o Saksamaa ja Eesti töötasude vahe kuni töölepingus kokkulepitud tähtaja möödumiseni. TLS § 109 lg 1 eesmärgiks ei ole hüvitada töötajale kogu saamata jääv kahju kokkulepitud tähtaja lõpuni. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millised erakorralised asjaolud õigustavad nii suure hüvitise väljamõistmist. Kui ringkonnakohtu arvates võimaldas TLS § 109 lg 1 lähtuda töötasust, mida hageja oleks saanud Eestis töötamise aja lõpuni, oleks tulnud VÕS § 127 lg 5 kohaselt arvata sellest lisaks Saksamaal saadud põhitasule maha ka igasugune muu teisel töökohal saadud tulu, sh igakuine boonustasu, ületunnitöö tasu jm. Hagejale makstavat hüvitist oleks pidanud vähendama, sest ta ei pidanud otsima uut tööd, vaid talle oli tagatud töö ja töötasu ALSTOM-i juures.
Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 ning § 139 lg-t 1. Hagejal ei ole õigust saada kostjalt hüvitist kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude eest, sest TLS § 28 lg 2 p 1 eesmärgiks ei ole hoida ära õigusabikuludest tekkivat kahju ja selline kahju ei olnud kostjale töölepingu sõlmimisel ettenähtav.
Ringkonnakohus ei analüüsinud vaidluse lahendamiseks olulisi kostja väiteid selle kohta, et pooled ei olnud töösuhtes, vaid hageja oli kostja juures töölähetuses. Poolte vahel ei olnud töösuhet.
9. Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäi hagi rahuldamata, ja rahuldada hagi täielikult või saata asi lahendamiseks maa- või ringkonnakohtusse ning jätta menetluskulud kostja kanda.
Hageja väitel nõustus ringkonnakohus ekslikult maakohtuga, et TLS § 107 lg 2 alusel tuleb tööleping lõpetada 1. juulist 2013 ning rahuldamata tuleb jätta hageja töölepingu täitmise ja töötasu maksmise nõue. Tähtajalise töölepingu ülesütlemisele ei kohaldu TLS § 107 lg 2 ning see säte on ka põhiseadusega vastuolus. TLS-i tuleb tõlgendada selliselt, et tööandja saab tähtajalise töölepingu töötajat n-ö välja ostmata ennetähtaegselt lõpetada üksnes töötajast tuleneval mõjuval põhjusel TLS § 88 lg 1 järgi või tööandja tegevuse lõppemise või pankroti korral. Muudel juhtudel, sh töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel peab tööandja maksma töötajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida tal oleks olud õigus saada kuni töölepingu tähtaja möödumiseni. Asjas kohaldub analoogia korras või laiendava tõlgendamisega TLS § 100 lg 3, mille kohtud on jätnud ekslikult kohaldamata. Selle sätte järgi ei ole oluline, kas ja kui suurt tasu sai või hakkab saama hageja muult tööandjalt. Kui alates 2013. a juulist Saksamaal saadava töötasuga tuleb siiski arvestada, tuleb arvestada ka kokkulepitud lisatasudega ning lähtuda sellest, et hageja teenib ajavahemikus 1. juulist 2013 kuni 31. oktoobrini 2015 ALSTOM-is 277 344 eurot 42 senti vähem, kui ta oleks teeninud kostjaga sõlmitud tähtajalise töölepingu jätkumisel tähtaja möödumiseni.
Ringkonnakohus vähendas põhjendamatult hagejale väljamõistetud varalise kahju hüvitist. Hageja võttis töövaidluskomisjonile esitatud avalduse tagasi, kuna kostja ütles töölepingu üles ja hageja sellest tulenevad nõuded ületavad komisjonile esitatava nõude rahalise piiri. Hageja ei saa nõuda töövaidluskomisjoni menetluse kui kohtueelse menetluse kulude hüvitamist TsMS § 144 p 4 alusel, sest nende vaidluste esemed on erinevad.
Ringkonnakohus ei analüüsinud hageja 10 000 euro suuruse hüvitise nõuet. Kuna kostja ei teatanud hagejale tähtajalise töölepingu ülesütlemisest 30 päeva ette ega maksnud talle TLS § 100 lg 5 alusel hüvitist, on hagejal õigus nõuda kostjalt ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest 10 000 eurot hüvitist.
Ringkonnakohus jättis valesti rahuldamata hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Ringkonnakohus ei arvestanud kohtuotsuse tegemisel hageja istungil esitatud selgituste ja mittevaralise kahju tekkimist kinnitavate tõenditega.
Kuna ringkonnakohus jättis osa hageja rahalisi nõudeid rahuldamata, on valesti jäetud osaliselt ka viivis kostjalt välja mõistmata. Lisaks on valesti jaotatud menetluskulud, kui riigilõiv ja muud kulud jaotati erinevalt.
10. Pooled vaidlesid teineteise kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada kostjalt töölepingu lõpetamise hüvitise 151 202 euro 80 sendi ja viivise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jääb otsus muutmata. Nii kassatsioon- kui ka vastukassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
12. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid, tuvastatud asjaolusid ja vaidluse eset Riigikohtus (I). Edasi analüüsib kolleegium kaebuste väiteid töölepingu olemasolu kohta poolte vahel (II) ja töölepingu lõpetamist (III). Seejärel hindab kolleegium poolte väiteid töölepingu lõpetamise hüvitise (IV) ja hageja muude rahaliste nõuete kohta (V). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (VI).
I
13. Hageja esitas kostja vastu järgmised nõuded:
tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus;
kohustada kostjat täitma töölepingut ja mõista temalt välja saamata jäänud töötasu 13 100 eurot 53 senti kuus alates 1. juulist 2013 kuni hiljemalt 31. oktoobrini 2015;
mõista kostjalt välja varalise kahju hüvitis 3692 eurot 51 senti;
mõista kostjalt välja mittevaralise kahju eest õiglane rahaline hüvitis.Alternatiivselt töölepingu täitmise ja töötasu väljamõistmise nõudele palus hageja, juhul kui töölepingu lõpetab kohus, mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu lõpetamise hüvitis 366 814 eurot 84 senti ja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest hüvitis 10 000 eurot. Samasuguse hüvitise palus hageja kostjalt välja nõuda ka juhul, kui kohus tuvastab, et ülesütlemine on kehtiv.
Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja viivis väljamõistetud töötasult või töölepingu lõpetamise ja ülesütlemisest vähem etteteatamise hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 järgses määras alates 1. juulist 2013.
14. Kohtud on kokkuvõttes rahuldanud hagi ja kostja taotlused osaliselt järgmiselt:
tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus;
tööleping lõpetati kostja taotlusel 1. juulist 2013 (ning seega jäeti rahuldamata hageja nõue kohustada kostjat töölepingut täitma ja mõista temalt välja igakuine töötasu);
töölepingu lõpetamise hüvitisena mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 151 202 eurot 80 senti;
mõisteti kostjalt hageja kasuks välja viivis 13 238 eurot 74 senti ja 18. juulist 2014 viivis 151 202 euro 80 sendi tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras;
mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 1785 eurot 60 senti otsese varalise kahju hüvitamiseks;
rahuldamata jäeti hageja nõuded mõista kostjalt välja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest hüvitis 10 000 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel;
rahuldamata jäeti kostja tasaarvestusavaldus hagejale makstud 14 503 euro suuruse päevaraha tagastamiseks.
15. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, ja hageja osas, milles hagi jäeti rahuldamata.
16. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:
pooled ja ALSTOM allkirjastasid 7. septembril 2011 kolmepoolse lepingu (PTL);
pooled allkirjastasid 17. oktoobril 2011 töölepinguna pealkirjastatud dokumendi;
hageja töötas alates 17. oktoobrist 2011 Eestis;
hageja põhipalk Eestis töötamise ajal oli 13 100 eurot 53 senti kuus, lisaks sai hageja fikseeritud lisatasu, päevaraha ja elukvaliteedi languse lisatasu; töötasu, sh lisatasud arvutas ja maksis hagejale ALSTOM, kostja maksis päevaraha;
kostja ja ALSTOM allkirjastasid 31. mail 2013 avalduse, millega teatasid hagejale, et alates 9. juunist 2013 lõpetatakse hageja missioon Eestis, sh õigused ja kohustused, mis tulenesid 17. oktoobril 2011 kostjaga töölepinguna vormistatud kokkuleppest;
enne ja pärast Eestis töötamist töötas hageja ALSTOM-i juures ning tema teadmisel ja ülesandel teistes riikides.
17. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled järgmiste põhiliste küsimuste üle:
kas poolte vahel oli tööleping;
kas kohus saab tähtajalise töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada;
millise hüvitise (ja mis sissetulekukomponentidest lähtudes) saab kohus mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel (või TLS § 100 lg 3 alusel);
kas ja millises ulatuses saab hageja nõuda kohtuväliste õigusabikulude hüvitamist varalise kahjuna;
kas hagejal on õigus saada hüvitist lepingu ülesütlemisest seaduses sätestatust vähem etteteatamise eest;
kas hagejal on õigus nõuda kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist.
18. Kostja ei ole kassatsioonimenetluses esitanud väiteid selle kohta, et tema tasaarvestusavaldus hagejale makstud 14 503 euro suuruse päevaraha tagastamiseks jäeti rahuldamata. Seetõttu kolleegium tasaarvestust ei käsitle.
II
19. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et tuvastatud asjaoludel oli poolte vahel sõlmitud tähtajaline tööleping 17. oktoobrist 2011 kuni 31. oktoobrini 2015.
Kohtud on seejuures õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega ole kolleegiumi arvates rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme asjaolude tuvastamisel ega tõendite hindamisel. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ei saa Riigikohus ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.
20. Kohtud analüüsisid töösuhet tuvastades põhjalikult poolte väiteid ja esitatud tõendeid (vt maakohtu otsuse p-d 16-21, ringkonnakohtu otsuse p-d 68-72). Kostja apellatsioonkaebuse väited kordavad olulises osas tema maakohtus esitatud väiteid, millele on maakohus oma otsuses juba hinnangu andnud. Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse töösuhte tuvastamise osas muutmata ja järgis maakohtu põhjendusi, ei olnud ringkonnakohtul TsMS § 654 lg 6 järgi kohustust oma otsust täiendavalt põhjendada.
21. Töölepingu olulisteks tunnusteks on TLS § 1 lg 1 järgi teisele isikule tasu eest töö tegemine, alludes selle isiku juhtimisele ja kontrollile.
Pooled ei vaidle, et hageja tegi Eestis tööd ja sai selle eest ka tasu. Kohtud tuvastasid, et hageja allus vähemasti olulises osas kostja juhtimisele ja kontrollile ning kostja oli kohustatud maksma hagejale ka töötasu. Asjaolusid, et tegelikult maksis tasu kostja asemel ALSTOM, hagejal oli välisriigis sotsiaalkindlustus ja et korraldusi jagas hagejale vähemalt osaliselt ka ALSTOM, on kohtud hinnanud ja leidnud, et need ei välistanud töölepingut kostjaga. Ringkonnakohus on möönnud küll võimalust, et hageja, kostja ja ALSTOM-i komplitseeritud suhtes on ka elemente, mis viitavad töölähetusele Eestis, kuid see ei ole muutnud tema lõppjäreldust pooltevahelise töölepingu tuvastamise kohta. Ei ole keelatud, et hagejal oli samal ajal kaks töölepingut erinevate tööandjatega, isegi kui nende ese vähemasti osaliselt kattus.
III
22. Pooled ei vaidle, et hageja on saanud kostjalt tähtajalise töölepingu ülesütlemise avalduse. Kohtud on leidnud, et ülesütlemine oli tühine, sest alust lepingu ennetähtaegseks erakorraliseks ülesütlemiseks TLS §-de 87-89 mõttes ei olnud ja seega ei lõppenud tööleping ülesütlemisega (TLS § 107 lg 1).
Pooled ei ole seda järeldust kassatsiooniastmes vaidlustanud.
23. Kolleegium nõustub kohtutega, et tööleping lõppes kohtus lõpetamisega TLS § 107 lg 2 kohaselt 1. juulist 2013. Seetõttu on õigesti jäetud rahuldamata ka hageja nõue kohustada kostjat töölepingut täitma ja mõista temalt välja igakuine töötasu.
24. Kostja kui tööandja taotles kohtult töölepingu lõpetamist ja TLS § 107 lg 2 ei võimalda kohtul jätta selles olukorras lepingut lõpetamata (vt ka Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 27).
25. Kolleegium leiab, et TLS § 107 kohaldub nii tähtajatu kui ka tähtajalise töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral. Seaduse tekst ega eesmärk ja üldine loogika ei anna alust arvata, et TLS § 107 lg 2 ei kohaldu tähtajalise töölepingu ülesütlemisele.
26. Kolleegiumil ei ole tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 tehtud Riigikohtu üldkogu otsuses leitust (vt eelõige selle otsuse p-d 32 ja 33) lähtudes alust kahelda TLS § 107 lg 2 põhiseaduspärasuses.
Riigikohtu üldkogu leidis viidatud otsuse p-s 32.1, et kui seadusandja võimaldab tööandjal lõpetada olemasoleva töösuhte ka siis, kui töölepingu ülesütlemine oli ebaseaduslik, peab töötajal olema võimalik kasutada oma huvide kaitseks efektiivset õiguskaitsevahendit, milleks võib olla ka töötaja õigus nõuda tööandjalt piisavat kahjuhüvitist. Viidatud otsuse p-s 32.5 leidis Riigikohtu üldkogu aga, et TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks on töötajale hüvitise maksmine TLS § 109 lg 1 järgi, välja arvatud, kui töötaja avaldab, et ta ei soovi hüvitist. Seega on põhiseaduspärane seadusandja lahendus, kus tööandja saab küll taotleda töölepingu lõpetamist, kuid peab samal ajal hüvitama töötajale ülesütlemisest tingitud negatiivsed tagajärjed (kahju) rahas (vt selle kohta otsuse IV osa).
IV
27. Kohtud on mõistnud kostjalt hageja kasuks töölepingu lõpetamisel TLS § 109 lg 1 järgi välja hüvitise151 202 eurot 80 senti.
Kohtud on arvestanud selle summa hüvitisena hageja sissetuleku languse eest 28 kuu jooksul alates 1. juulist 2013 (millest alates tööleping lõpetati) kuni 31. oktoobrini 2015 (kui tööleping pidi töölepingu järgi lõppema). Kohtud arvutasid hüvitise, lähtudes hageja põhipalga erinevusest kostja ja ALSTOM-i juures töötades, milleks oli iga kuu 5400 eurot 10 senti (13 100 eurot 53 senti - 7700 eurot 43 senti) (vt maakohtu otsuse p 31).
28. Kolleegium nõustub kohtutega, et tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel kohtus tuleb töötajale TLS § 109 lg 1 alusel tagada hüvitis kogu lepingu ennetähtaegse lõppemise tõttu saamata jäänud tulu eest (vt Riigikohtu üldkogu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.3). TLS § 109 lg 1 esimese lause järgi makstav kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis on üldjuhul vaid minimaalne hüvitis (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.2).
Kohtud on iseenesest õigesti lähtunud hageja sissetuleku, mida ta töölepingu tähtaja möödumiseni pidi saama, ja edasise teisel töökohal saadud tasu vahest. Selline hüvitise arvutamine vastab kahju hüvitamise üldpõhimõttele VÕS § 127 lg 1 järgi, millest lähtudes tuleb töötaja asetada hüvitist makstes olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui tööandja ei oleks tähtajalist töölepingut ebaseaduslikult üles öelnud (st oleks saanud kokkulepitud tasu). Kahjuhüvitisest tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata hageja teisel töökohal saadud tasu.
29. Kolleegium leiab aga, et kohtud on põhjendamatult piirdunud hageja saamata jäänud tulu hindamisel tema Eestis ja Saksamaal makstud põhitöötasude kõrvutamisega, jättes alusetult kõrvale kokkulepitud lisatasud. Ringkonnakohus on alusetult kohaldanud VÕS § 127 lg-t 6 ja TsMS § 233 lg-t 1 saamata jäänud tulu hindamisel (ja hüvitise määramisel lepingu lõpetamise eest) olukorras, kus andmed lisatasude kohta olid kohtule esitatud.
Kolleegium nõustub nii hageja kui ka kostja väitega, et ka lisatasusid tuleb saamata jäänud tulu ja seega ka TLS § 109 lg 1 järgi hüvitise arvutamisel arvestada vähemalt ulatuses, milles need olid töölepingus kokku lepitud ja nende rahaline väärtus suure tõenäosusega hinnatav. Ringkonnakohtu põhjendus, et hageja võib enne 31. oktoobrit 2015 suunduda Saksamaalt tööle uue tööandja juurde, ei anna alust jätta lisatasudega arvestamata. Sama loogika järgi ei võinuks arvestada ka hageja põhitöötasu, kuna ka see võib muutuda.
30. Eelnevast lähtudes tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles maakohtu otsus jäeti muutmata töölepingu lõpetamise hüvitise osas. Sõltuvalt Eestis ja Saksamaal makstud lisatasudest võib hageja saamata jäänud tulu (hüvitis) olla kohtute väljamõistetust suurem või väiksem. Vajadusel saab ringkonnakohus anda pooltele tähtaja tasude kohta andmete ja tõendite esitamiseks.
Selles osas rahuldatakse nii kassatsioon- kui ka vastukassatsioonkaebus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata lisatasude mõju hageja sissetulekule.
31. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et asjas kohaldub TLS § 100 lg 3. See säte rakendub üksnes juhul, kui tähtajaline tööleping öeldakse üles majanduslikul põhjusel TLS § 89 alusel ja ülesütlemine on kehtiv. Olukorras, kus tähtajalise töölepingu ülesütlemine on tühine, kohalduvad TLS §-d 107 ja 109. Seda ka juhul, kui tuvastatakse, et tühine on tähtajalise töölepingu ülesütlemine majanduslikul põhjusel.
Samas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et TLS § 100 lg 3 järgi makstav hüvitis (töötasu lepingu tähtaja saabumiseni) on lähtekohaks ka tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel VÕS § 127 lg-st 1 lähtudes. Küll aga tuleb hüvitist korrigeerida VÕS § 127 lg 5 alusel, arvates sellest maha sissetuleku, mida hageja sai või oleks võinud saada oma tööjõudu mujal rakendades. Vastasel juhul oleks tegemist karistusliku hüvitisega, mis võiks viia töötaja põhjendamatu rikastumiseni. See oleks vastuolus hüvitise määramise üldpõhimõttega, et hüvitada tuleb tekkinud kahju (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.3).
V
32. Kohtud jätsid tuvastatud asjaoludel õigesti rahuldamata hageja nõude mõista välja kostjalt töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest 10 000 eurot.
Pooled ei vaidle, et kostja teatas hagejale 31. mail 2013 töölepingu ülesütlemisest 9. juunist 2013. Kohtud on tuvastanud, et hagejale maksti kokkulepitud töötasu töölepingu kohtus lõpetamise ajani, st 1. juulini 2013. Ei ole oluline, et 2013. a juuni töötasu maksis hagejale ALSTOM. Maakohus tuvastas, et ka varem maksis hagejale kostja eest töötasu ALSTOM. VÕS § 78 lg 1 järgi võib kohustuse võlgniku asemel täita ka kolmas isik. Kolleegiumi arvates ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusnorme oluliselt rikutud. Kolleegium ise ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.
33. Kolleegium nõustub kohtutega, et lisaks TLS § 109 lg 1 järgsele hüvitisele võis hageja nõuda ka töölepingu rikkumisega põhjustatud otsese varalise kahju (kulutuste) hüvitamist. Ringkonnakohus kohaldas hageja õigusabi- ja tõlkekulude, s.o varalise kahju hüvitamise nõude lahendamisel õigesti VÕS § 115 lg-t 1 ning § 127 lg-d 2 ja 3 ja § 139 lg-t 1, mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena õigusabikulude katteks 1785 eurot 60 senti.
Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rikkus kostja alates 18. veebruarist 2013 kuni töölepingu lõppemiseni TLS § 28 lg 2 p-s 1 ettenähtud kohustust kindlustada hageja kokkulepitud tööga. Hageja tagasikutsumine Saksamaale ei ole vääramatuks jõuks VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et TLS § 28 lg 2 p 1 eesmärgiks VÕS § 127 lg 2 mõttes on mh hoida ära töö mitteandmisega kaasneva õiguskaitsevajaduse tõttu tekkinud õigusabikuludest tulenev kahju ning selline kahju pidi olema kostjale töölepingu sõlmimisel VÕS § 127 lg 3 mõttes ettenähtav.
Samuti on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et osa õigusabi- ja tõlkekuludest tuleb jätta kostjalt välja mõistmata. Töövaidluskomisjonile avalduse esitamisega tekkinud kulude hüvitamine on võimalik TsMS § 144 p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega. Asjaolu, et hagi ese erineb mõnevõrra töövaidluskomisjonile esitatud nõudest, ei välista nende hüvitamist seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kuludena. Vaidluse asjaolud olid hagi esitamise ajaks küll muutunud, kuid haginõue rajaneb samal töölepingul, millele hageja tugines töövaidluskomisjonile esitatud avalduses. Kulude hüvitamist ei välista ainuüksi asjaolu, et hageja loobus avaldusest, kui see oli tingitud tööandja käitumisest (lepingu ülesütlemisest).
34. Kolleegiumi arvates jätsid kohtud põhjendatult rahuldamata hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude.
Hageja on nõudnud hüvitist TLS § 28 lg 2 p-s 1 nimetatud kohustuse rikkumise eest ehk põhjusel, et kostja ei kindlustanud teda tööga. Kolleegium leiab, et TLS § 28 lg 2 p 1 rikkumise ärahoidmise eesmärgiks ei ole VÕS § 134 lg 1 mõttes mittevaralise kahju ärahoidmine, mistõttu ei ole töö andmata jätmisest tekkida võiv mittevaraline kahju vähemasti üldjuhul rahaliselt hüvitatav. Lepingu lõpetamise eest ei ole hageja mittevaralise kahju hüvitist nõudnud.
35. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse töölepingu lõpetamise hüvitise väljamõistmise osas, tuleb see tühistada ka sellelt arvutatud viivise osas. Viivis tuleb välja mõista olenevalt väljamõistetava hüvitise suurusest.
VI
36. Ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb tühistada ka menetluskulude jaotus ning jätta see TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
Vastuseks hageja vastukassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus jaotas riigilõivu ja muud menetluskulud valesti erineval viisil, märgib kolleegium, et TsMS § 163 lg 1 ei välista erinevat liiki menetluskulude erinevat jaotamist.
37. Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi