Riigikohtu 22. oktoobri 2012 otsus kohtuasjas 3-3-1-46-12
RIIGIKOHUS
HALDUSKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
HALDUSKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
|
3‑3‑1‑46‑12
|
Otsuse kuupäev
|
22. oktoober 2012
|
Kohtukoosseis
|
Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann
|
Kohtuasi
|
Nadežda Krainikova kaebus Põhja-Tallinna vanema 30. aprilli 2010. a käskkirja nr 2‑21/31 tühistamiseks
|
Vaidlustatud kohtulahend
|
Tallinna Ringkonnakohtu 10. aprilli 2012. a otsus haldusasjas nr 3‑10‑1311
|
Menetluse alus Riigikohtus
|
Nadežda Krainikova kassatsioonkaebus
|
Asja läbivaatamine
|
Kirjalik menetlus
|
RESOLUTSIOON
1. Rahuldada Nadežda Krainikova kassatsioonkaebus osaliselt.
2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. aprilli 2012. a otsus haldusasjas nr 3‑10‑1311, välja arvatud osas, millega jäeti rahuldamata Nadežda Krainikova apellatsioonkaebus halduskohtus kantud esindajakulude vastustajalt väljamõistmiseks.
3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 19. oktoobri 2011. a otsus haldusasjas nr 3‑10‑1311 osas, millega jäeti Nadežda Krainikova kaebuselt tasutud riigilõiv tema enda kanda. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu otsus muutmata.
4. Mõista Põhja-Tallinna Valitsuselt Nadežda Krainikova kasuks menetluskulu 511 eurot 95 senti.
5. Jätta Põhja-Tallinna Valitsuse menetluskulud tema enda kanda.
6. Tagastada kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Põhja-Tallinna vanem määras 30. aprilli 2010. a käskkirjaga nr 2‑21/31 avaliku teabe seaduse (AvTS) § 18 lg 1, avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p 1, § 85 lg 1 p 1, §‑de 86–88, avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 18, töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg 1, § 7 lg 1, §‑de 11 ja 12, Tallinna Linnavolikogu 1. oktoobri 2009. a määrusega nr 35 kinnitatud Põhja-Tallinna Valitsuse põhimääruse § 8 lg 1 ja Nadežda Krainikova ametijuhendi alusel linnamajanduse osakonna peaspetsialist N. Krainikovale distsiplinaarkaristusena noomituse selle eest, et viimane oli jätnud tähtaegselt vastamata Ülle Vaino 6. aprilli 2010. a teabenõudele. AvTS § 18 lg 1 ja Põhja-Tallinna Valitsuse asjaajamiskorra p 14.4 kohaselt täidetakse teabenõue viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. N. Krainikova vastas teabenõudele alles 26. aprillil 2010. N. Krainikova selgitas 26. aprilli 2010. a seletuskirjas, et teabenõudele mittevastamine oli tingitud vajadusest hankida täiendavat informatsiooni. Ametnik jättis aga teabenõudjale vastuse viibimisest teatamata.
2. N. Krainikova esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Põhja-Tallinna vanema 30. aprilli 2010. a käskkirja nr 2‑21/31 tühistada. Põhjendused:
1) käskkirjas toodud faktilised asjaolud ei vasta tegelikkusele. Teabenõue saabus linnaosa valitsusse 6. aprillil 2010 ja suunati linnamajanduse osakonna juhataja Aavo Väänile, kes suunas selle kaebajale vastamiseks 7. aprillil 2010. Dokumendiregistrist ei nähtu, millal teabenõue kaebajale üle anti. Maleva 18 elanike probleemidega tegelesid A. Vään ja osakonna jurist Mai Sõber. Teabenõude saamisel küsis kaebaja sekretäri käest, kas dokument suunati ekslikult talle vastamiseks. Sekretär selgitas, et osakonda saabus samalt isikult kaks sarnast teabenõuet ja ühega neist tegeleb juba M. Sõber, seega saadeti teabenõue ilmselt ekslikult kaebajale, ja lubas selle edasi saata M. Sõbrale. Kuna Ü. Vaino teine teabenõue registreeriti 9. aprillil 2010, võib sellest järeldada, et kaebajal ei olnud võimalik talle suunatud teabenõudega tutvuda varem kui 9. aprillil 2010. Kaebaja eeldas osakonna tavadele tuginedes põhjendatult, et sama isiku mõlema teabenõudega tegeleb M. Sõber. Kaebajale anti ülesanne vastata teabenõudele alles 16. aprillil 2010, mis oli reede. Selgus, et M. Sõber oli vastanud üksnes ühele teabenõuetest. Kaebaja asus kohe vastust koostama, kuid pidi eelnevalt täiendavat informatsiooni hankima. Faktiliselt oli vastuse projekt valmis sama päeva õhtuks, kuid vahetul ülemusel oli võimalik seda kooskõlastada alles esmaspäeval, 19. aprillil 2010. Linnaosa vanema korraldusel korrigeeris kaebaja esialgset projekti ja esitas selle teistkordseks kooskõlastamiseks 21. aprillil 2010. Vastus saadeti teabenõudjale 26. aprillil 2010. Kaebajal ei olnud võimalik seda protsessi kiirendada. Teabenõude lahendamine viibis ametkonnasisese arusaamatuse tõttu;
2) pärast teabenõude esitamist toimus Maleva 18 elanike koosolek, kus viibis ka Ü. Vaino ja kus linnaosa valitsuse ametnikud selgitasid elanikele elamu seisukorda, mida oli küsitud ka teabenõudes. Ü. Vaino ei ole esitanud kaebust seoses teabenõude täitmisega;
3) tegemist ei olnud teabenõudega AvTS tähenduses. Teabenõude esitaja kinnitas, et on saanud eelnevalt linnamajanduse osakonna 10. detsembri 2009. a vastuse, milles selgitati, et otsus on vastu võetud eluasemekomisjoni tasandil ja dokumentidega on soovi korral võimalik tutvuda kohapeal. Tegemist oli kodaniku tavapärase järelepärimisega, milles paluti uurida, kas antud objekti osas on veel mingeid dokumente;
4) käskkirjast ei nähtu, et karistuse valikul oleks arvestatud kõiki asjaolusid, sh ebavõrdset tööjaotust ja töömahtu, teabenõude edastamise aega kaebajale ja vastustajapoolset viivitust kirja väljasaatmisel. Tööülesande süüline täitmata jätmine käskkirjas toodud asjaoludel ei ole tõendatud. Käskkirjas puuduvad TDVS § 11 lg‑s 2 nõutavad süüteo ja karistamisel arvesse võetud asjaolude kirjeldused. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi kaebajat eksitades ja tema menetlusõigusi rikkudes. Tal ei võimaldatud tutvuda kogutud materjalidega ja 26. aprillil 2010. a antud seletuse kirjutamiseks võimaldati talle üksnes 30 minutit, kusjuures sel hetkel ei olnud kaebajale teada, et teda võidakse karistada. Distsiplinaarkaristuse määramise soovi ei olnud võimalik üheselt järeldada osakonna juhataja poolt kirja mustandile lisatud palvest "palun selgitust, miks vastus viibis". Distsiplinaarkaristuse määramine oli kaebajale üllatuslik. Sellest teavitati kaebajat 30. aprillil 2010 kl 15.30, s.o 30 minutit enne tema teenistusest vabastamist. Seega ei antud kaebajale enne distsiplinaarkaristuse määramist võimalust olla ära kuulatud ja end kaitsta. Kuna kaebaja vabastati teenistusest koondamise tõttu, määrati talle distsiplinaarkaristus eesmärgiga välistada tema teenistusse tagasivõtmine. Käskkirjast ei nähtu, miks distsiplinaarkaristus on määratud üksnes kaebajale, kuigi samal ajal olid mitmed teised ametnikud samuti jätnud tähtajaks vastamata mitmetele kodanike pöördumistele.
3. Põhja-Tallinna Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Ü. Vaino soovis teabenõudes teavet Maleva 18 maja varisemisohtlikuks ja elamiskõlbmatuks tunnistamise asjaolude kohta. Teabenõue registreeriti 6. aprillil 2010 ja edastati 7. aprillil 2010 täitmiseks kaebajale. AvTS § 18 lg 1 ja Põhja-Tallinna Valitsuse asjaajamiskorra p 14.4 kohaselt tuleb teabenõue täita viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. AvTS § 18 lg 3 kohaselt arvestatakse teabenõude menetluse tähtaega alates registreerimisele järgnevast tööpäevast. Dokumendiregistris oli märgitud täitmise tähtajaks 13. aprill 2010. Kui dokument on registreeritud ühtses dokumendihaldussüsteemis ametnikule täitmiseks, loetakse dokument ka täitjale üleantuks ja täitja on kohustatud vastamise tähtajast kinni pidama. Põhja-Tallinna vanemale sai 21. aprillil 2010 teatavaks, et Ü. Vaino teabenõue oli täitmata. Asjakohane ei ole vaielda dokumendi sisulise vastavuse üle AvTS-le, sest kui linnaosa vanem käsitas dokumenti teabenõudena ja edastas selle alluvale täitmiseks, siis oli kaebaja lõpptäitjana kohustatud käsitama seda kui teabenõuet ja kinni pidama AvTS-s sätestatud vastamise tähtaegadest. Kaebaja seletuse kohaselt oli vastamise viibimine tingitud vajadusest hankida täiendavat informatsiooni, kuid teabenõudjat ei ole vastavalt AvTS §‑le 19 tähtaja pikendamisest teavitatud. Tõendatud on kaebaja süü tööülesande tähtaegselt täitmata jätmisel. Teabenõudele vastamise tähtaeg oli ületatud juba 19. aprillil 2010, mil kaebajal valmis väidetavalt vastuse projekt. Kaebajal ei olnud alust eeldada, et teine ametnik täidab ka temale täitmiseks määratud tööülesande. Tähtsust ei oma, kas teabenõudele mittetähtaegne vastamine tõi kaasa õigusliku tagajärje või mitte, sest kaebaja on rikkunud teabenõudja subjektiivseid õigusi. Kaebaja väited töökoormuse ebavõrdse jaotuse osas ei vasta tegelikkusele. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus oli leebe ja proportsionaalne võrreldes rikkumisega. Kaebajal oli juba kehtiv distsiplinaarkaristus tööülesannete mittenõuetekohase täitmise eest. Distsiplinaarmenetlust ei viidud läbi kaebajat eksitaval kujul. Kaebajale oli teada, milles teda süüdistatakse, ja talle anti 26. aprillil 2010 võimalus esitada omapoolsed selgitused, samuti võis ta esitada 27. aprillil 2010 seletuskirja täienduse. Distsiplinaarkaristus on määratud TDVS §‑s 11 sätestatud vorminõudeid järgides ja tehtud kaebajale selle vormistamise päeval ka allkirja vastu teatavaks.
4. Tallinna Halduskohus rahuldas 19. oktoobri 2011. a otsusega kaebuse (p 1), tunnistas Põhja-Tallinna vanema 30. aprilli 2010. a käskkirja nr 2‑21/31 seadusevastaseks ning tühistas käskkirja ja sellega kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse (p 2). Poolte menetluskulud jäeti nende endi kanda (p 3). Põhjendused:
1) dokumendihaldusprogrammi väljavõtete ja muude tõenditega on tõendatud, et Ü. Vaino teabenõue saabus linnaosa valitsusse ja registreeriti 6. aprillil 2010, linnaosa vanem suunas kirja samal päeval vastamiseks osakonna juhataja A. Väänile, kes omakorda saatis selle 7. aprilli 2010. a resolutsiooniga täitmiseks kaebajale. Märge teabenõude täitja (kaebaja) ja täitmise tähtaja (13. aprill 2010) kohta on fikseeritud dokumendiregistris. Kaebaja pole tõendanud, et sai teabenõudele vastamise kohustusest teada alles 16. aprillil 2010. a. Pole usutav, et teabenõude kiireloomulisust arvestades ei edastatud kirja kaebajale enam kui nädala jooksul. Pigem on usutav vastustaja väide, et sekretär pidi kaebajale meelde tuletama, et teenistusülesanne on täitmata. Kuna teabenõudele tuli vastata 13. aprillil 2010 ja vastus esitati 26. aprillil 2010, on kaebaja ületanud oluliselt vastamise tähtaega. Samuti ei teavitanud ta Ü. Vainot teabenõude täitmise tähtaja pikendamisest. Viivitust ei õigusta vastuse kooskõlastamisele ja allkirjastamisele kulunud aeg, sest kaebajal tuli sellega arvestada. Distsiplinaarsüütegu ei muuda olematuks asjaolud, et Maleva 18 elanikega peetud koosolekul jagati teavet ka elamu seisukorra kohta, mida küsiti teabenõudes; et sama isiku teise teabenõudega tegeles veel teinegi ametnik; et vastustaja on käsitanud 6. aprilli 2010. a pöördumist väidetavalt ebaõigesti teabenõudena;
2) käskkirjas ei ole täpsustatud süüteo kvalifikatsiooni kaebaja ametijuhendi konkreetse sättega. Puuduvad ka kaalutlused, miks oli vaja niigi alates 1. maist 2010 teenistusest koondamise tõttu vabastatavat kaebajat veel tema viimasel tööpäeval distsiplinaarkorras karistada ja millest on karistuse valikul lähtutud. Vastustaja pole tõendanud, millal sai kaebaja tegelikult teada teabenõudele vastamise kohustusest. Ebaõige on käskkirjas märgitu, et kaebaja vastas teabenõudele alles 26. aprillil 2010. Kaebaja süü ja karistatavuse hindamisel on oluline, miks kaebaja poolt 21. aprillil 2010 kooskõlastamisele esitatud ja hiljemalt 22. aprillil 2010 kooskõlastatud vastuskiri alles 26. aprillil 2010 allkirjastati ja välja saadeti. Iseloomustatud ei ole kaebaja senist teenistuskäiku ega märgitud, mida üldse tema karistamisel peale süüteo arvesse võeti, kui Põhja-Tallinna Valitsuse teistelgi ametnikel on tähtaegadest kinnipidamisega probleeme. Kuna mitmeid olulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ja karistuse määramise kaalutlusi ei ole käskkirjas märgitud, siis ei ole see sisuliselt kontrollitav. Varasemale distsiplinaarkaristusele viitamine alles kohtumenetluses on asjakohatu. On alust uskuda, et kaebaja karistamise eesmärk oli välistada või raskendada tal kui koondatud ametnikul teenistusse naasmast. Ebaselged faktilised asjaolud ja kaalutluste mittemärkimine viitavad ilmsele kaalumisveale;
3) formaliseeritud distsiplinaarjuurdlust läbi ei viidud ega teavitatud kaebajat distsiplinaarmenetluse läbiviimisest. Kaebaja 26. aprilli 2010. a seletuskirjast nähtub, et ta pidi jagama selgitusi kümne vastamata dokumendi kohta, mistõttu ei ole tõendatud, et kaebajale oli teada, mis tagajärjed sellel seletusel võivad olla veel enne teenistussuhte lõppemist. Seega ei pruukinud kaebaja saada oma ärakuulamisõigust efektiivselt kasutada ja menetlus võidi läbi viia kaebajale eksitaval kujul. Käskkirjas on osutatud vaid kaebaja seletuskirja ühele lauseosale (st viivituse põhjuseks oli täiendava info hankimise vajadus), jättes tähelepanuta süü suuruse hindamisel olulised selgitused, et tegemist oli arusaamatusega ja vastuse projekt oli ette valmistatud juba 19. aprilliks 2010;
4) kaebaja õigusabikulude vastustajalt väljamõistmine ei ole põhjendatud, sest kohtuga on suhelnud vaid kaebaja, kes ei ole üheski pöördumises näidanud, et tal on esindaja.
5. Põhja-Tallinna Valitsus esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse p‑d 1 ja 2 tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata.
1) kaebaja karistamisel on tuvastatud ametniku poolt konkreetse teenistusülesande süülise tähtaegselt täitmata jätmine;
2) ATS-st ega TDVS-st ei selgu distsiplinaarasja lahendamise üldine loogika, menetluslikud sammud ajateljel ja menetluspõhimõtted, seega puudub alus rääkida menetluskorra rikkumisest. Distsiplinaarmenetlust ei viidud läbi kaebajat eksitaval kujul. Kaebajale oli teada, milles teda süüdistatakse ja talle anti võimalus anda selles osas selgitusi;
3) käskkirjas on osutatud asjakohastele õigusnormidele ja välja toodud distsiplinaarsüüteoga seonduvad faktilised asjaolud. Käskkirjas on karistuse määramise põhjus selgelt välja toodud. Kaebajat ei ole karistatud kõigi ametijuhendist tulenevate tööülesannete mittenõuetekohase täitmise eest. Meelevaldne on väide, et kaebaja karistamine 30 minutit enne viimase tööpäeva lõppu kandis eesmärki välistada kaebaja teenistusse naasmist. Distsiplinaarkaristuse olemasolu ei oleks takistanud kaebaja tööle asumist vabanevale ametikohale Põhja-Tallinna Valitsuses. Noomitus kui kergeim distsiplinaarkaristuse liik on arusaadavalt proportsionaalne kaebaja poolt toimepandud rikkumisega. Sellele lisaks võeti arvesse, et kaebajale oli juba eelnevalt määratud üks distsiplinaarkaristus tööülesannete mittenõuetekohase täitmise eest. Sellele vaatamata ei ole kaebaja suhtes kohaldatud rangemat karistust. Seega on ebaõige halduskohtu väide, et käskkirjas ei ole märgitud karistamisel arvesse võetud asjaolusid;
4) halduskohus asus põhjendamatult seisukohale, et kaebaja esitas teabenõude vastuse projekti juba 19. aprillil 2010. a. Kaebaja ei ole seda tõendanud;
5) teiste Põhja-Tallinna Valitsuse ametnike võimalikud tegematajätmised ei ole käesolevas haldusasjas asjassepuutuvad.
6. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse p 3. Halduskohtule oli teada, et kaebaja on kasutanud õigusabi. Kuna menetlus oli kirjalik, siis polnud vajadust esitada kohtus esindamiseks eraldiseisvat volikirja, vaid piisas kaebaja ja temale õigusabi osutaja vahelisest suulisest kokkuleppest dokumentide koostamiseks ja konsulteerimiseks. Kaebaja on kandnud reaalselt menetluskulusid ja selle kohta on esitatud nõuetekohased kuludokumendid. Kohus ei nõudnud menetluskulude osas täiendavat selgitust, mistõttu oli nende väljamõistmata jätmine üllatav ja ebaõiglane.
7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 10. aprilli 2012. a otsusega Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebuse (p 1), jättis kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata (p 2), tühistas halduskohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata (p 3). Kaebajalt mõisteti vastustaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot 97 senti. Ülejäänud osas jäeti menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (p 4). Põhjendused:
1) kuigi ATS ega TDVS ei näe ette põhjalikku eriregulatsiooni ega ka otseselt haldusmenetluse seaduse (HMS) kohaldamist, tuleb ka teenistusvaidlustes lähtuda haldusmenetluse põhimõtetest ja sätetest;
2) kaebaja on talle süüks arvatud distsiplinaarsüüteo toime pannud. Määravat tähtsust ei oma, et käskkirjas on ametijuhendi rikkumisele viidatud üldistatult, sest rikkumine on selgelt seostatud AvTS § 18 lg‑ga 1 ja asjaajamiskorra p‑ga 14.4. Ilmselgelt said ametijuhendist (I kd tl 26‑27) asjakohased olla üksnes p 3.1.7 (avalduste läbivaatamine ja vastamine) ja p 3.1.13 (osakonna juhataja või teda asendava isiku seaduslike korralduste täitmine). Kaebaja väide, et talle anti ülesanne vastata alles 16. aprillil 2010, on paljasõnaline ega ole muude andmete valguses usutav. Asjaolu, et sama isiku analoogilise sisuga teabenõudele vastamisega tegeles ka teine ametnik, ei vabastanud kaebajat oma teenistuskohustuste täitmisest. Samuti ei oma tähtsust, et Ü. Vaino ei ole vastuse viibimise peale kaevanud ja võis olla saanud nõutud teabe Maleva 18 elanike koosolekul, sest ta ei ole teabenõuet tagasi võtnud. Määravat tähtsust ei oma ka see, et käskkirjas oli ekslikult märgitud, et kaebaja vastas teabenõudele 26. aprillil 2010. a, sest ka 19. aprilliks 2010. a oli tähtaeg möödas;
3) süüteo tuvastamisel ei oma tähtsust, kas Ü. Vaino pöördumise näol oli tegemist teabenõude või selgitustaotlusega. Linnaosa vanem saatis pöördumise vastamiseks "teabenõude korras", seega tuli kaebajal sellest lähtuda. Kui ta leidis, et tegemist oli selgitustaotlusega, pidanuks ta ülesande andjalt taotlema vastamiseks antud tähtaja pikendamist ja informeerima teabenõudjat hiljemalt 13. aprillil 2010 (AvTS § 23 lg 2 p 5, lg 3). Kaebaja seda ei teinud. Samuti ei taotlenud ta AvTS § 19 alusel teabenõude täitmise tähtaja pikendamist. Väide, et vastamiseks oli vaja hankida täiendavat informatsiooni, on otsitud, sest väidetavalt 16. aprillil 2010 saadud ülesanne oli ametnikul sisuliselt täidetud juba sama päeva õhtuks;
4) tegemist oli teabenõudega. Ü. Vaino soovis saada teavet, millise ametliku dokumendi alusel on Maleva 18 elamu tunnistatud varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks. Seega soovis ta saada eeldatavalt juba varasemalt dokumenteeritud teavet, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites (s.o avalikku teavet AvTS § 3 lg 1 tähenduses). Sellisele teabenõudele vastamine ei eeldanud teabe analüüsimist, sünteesimist või täiendava teabe kogumist ja dokumenteerimist;
5) käskkirja ei ole hästi põhjendatud ja selles ei ole selgelt välja toodud kaalutlusi, millest karistuse määramisel lähtuti. Vastustaja väide, et arvesse võeti ka varasema distsiplinaarkaristuse olemasolu, on esitatud alles kohtumenetluses, ei ole kontrollitav ja tuleb jätta tähelepanuta. Asjassepuutumatu on fakt, et karistus määrati ametnikule, kes vabastati koondamise tõttu teenistusest juba järgmisel tööpäeval. Ametiasutusele ei saa ette heita tuvastatud distsiplinaarsüüteole reageerimist. Valitud on leebeim võimalik karistus. Seetõttu ei ole käskkirjas kaalutluste välja toomata jätmist põhjust pidada niivõrd oluliseks, kui see oleks mõne karmima karistuse kohaldamisel. Leebeima võimaliku karistuse rakendamist ei saa üldjuhul pidada ebaproportsionaalseks, sest ametnikul ei saa olla subjektiivset õigust, et teda rikkumise toimepanemisele vaatamata ei karistata. ATS § 116 lg 3 kohaldamine ei sõltu sellest, kas koondatud ametnikul oli kehtivaid karistusi või mitte. Kehtiva karistuse olemasolu võib arvesse võtmisele tulla üksnes juhul, kui samale kohale soovib teenistusse asuda mitu varasemalt koondatud ametnikku ja võrrelda tuleb nende teenistusalaseid näitajaid;
6) asjas ei viidud läbi formaliseeritud distsiplinaarmenetlust ja kaebaja ärakuulamist tuleb pidada puudulikuks. ATS ega TDVS ei näe ette kohustust vormistada teenistusalase juurdluse kokkuvõte, mistõttu ei saa selle puudumist pidada menetlusveaks. Kaebajalt võeti 26. aprillil 2010. a seletus. Ehkki ei nähtu, et teda oleks teavitatud võimalusest määrata talle distsiplinaarkaristus ja antud võimalus esitada selle kohta oma vastuväited, määrati kaebajale leebeim karistus, seega ei oleks kaebaja täiendav ärakuulamine saanud tingida temale veelgi kergema karistuse määramist. Seega võib erandkorras järeldada, et käskkirja andmisel tehtud menetlusvead ja vormipuudused ei oleks saanud mõjutada asja otsustamist ning käskkirja tühistamine pole põhjendatud;
7) esindaja menetluskuludena on väljamõistetavad kulud, mida menetlusosaline on kandnud seoses esindaja poolt iseseisvalt esindatava nimel ja huvides menetlustoimingute tegemisega. Kui volituse andmisele vaatamata on menetlusosaline ajanud asja isiklikult, ei ole esindajakulude väljamõistmine põhjendatud. Menetlusdokumendi koostamine ei muuda isikut esindajaks. Kirjalikus menetluses ei ole võimalik kasutada ka nõustajat. Kõik kohtule esitatud dokumendid on allkirjastanud ja esitanud ning kohtuga suhelnud vaid kaebaja isiklikult, esindaja pole esindatava nimel menetluses ühtegi menetlustoimingut teinud. Seetõttu ei saa M. Pähklemäed pidada kaebaja esindajaks ega nõustajaks ja taotletud menetluskulude hüvitamine ei ole võimalik;
8) halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja kasuks vastustajalt riigilõivu välja mõistmata, kuid kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja jätab uue otsusega kaebuse rahuldamata, siis jääb kaebaja apellatsioonkaebus ka selles osas rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
8. Kaebaja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta halduskohtu otsuse p‑de 1 ja 2 osas muutmata, samuti muuta halduskohtu otsust p 3 osas ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja õigusabikulud 1000 eurot ja riigilõiv 15 eurot 98 senti või saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kaebaja menetluskulud palutakse välja mõista vastustajalt ja vastustaja menetluskulud palutakse jätta vastustaja enda kanda. Põhjendused:
1) põhjendatud ei ole seisukoht, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, millal sai kaebaja ülesande vastata teabenõudele. Kohtu järeldus, et kaebaja pidi sellest teada saama hiljemalt 8. aprillil 2010, ei tugine tõenditele. Vastupidine ei järeldu ka kaebaja seletuskirjast. Seletuskirja koostamisel ei teadnud kaebaja, et seda võidakse kasutada tema suhtes läbiviidavas menetluses ja et teda võidakse karistada. Seda teades oleks ta asjaolusid põhjalikumalt selgitanud;
2) Ü. Vaino võis saada nõutava teabe Maleva 18 elanike koosolekul. Asjaolu, et ta ei võtnud teabenõuet tagasi, ei tähenda, et ta ei ole vastavat infot saanud. See, et ta ei ole kaebust esitanud, võib viidata sellele, et ta sai vastava info;
3) asja lahendamisel omab tähtsust, kas tegemist oli teabenõude või selgitustaotlusega. Kui tegemist oli selgitustaotlusega ja kaebaja sai sellest väidetavalt teada 8. aprillil 2010, saanuks talle ette heita seda, et ta ei taotlenud ülesande andjalt vastamise tähtaja pikendamist ega teavitanud teabenõudjat, et teabenõuet ei täideta ja selgitustaotlusele vastatakse ettenähtud korras, kuid nimetatud rikkumiste eest kaebajat ei karistatud;
4) kui distsiplinaarkaristus määratakse pärast koondamist, viitab see sellele, et karistuse määramise eesmärk oli muu kui rikkumisele reageerimine. Teistele ametnikele teabenõude täitmise tähtaja ületamise eest karistusi ei määratud. Seega oli kaebajale karistuse määramine õigusvastane;
5) ringkonnakohus on TDVS § 11 lg 2 p 3 valesti kohaldanud, leides, et kui karistuseks on määratud leebeim karistus, siis ei ole vaja karistuse määramist põhjendada ega välja tuua kaalutlusi, millest karistuse määramisel on lähtutud. Selline seisukoht ei ole põhjendatud ning käskkiri on põhjenduste ja kaalutluste puudumise tõttu õigusvastane. Seaduse mõttega ei ole vastuolus, kui ametiasutus kaalub vähetähtsa distsiplinaarsüüteo eest karistamata jätmist (arvestades sealhulgas asjaoluga, et enne karistuse määramist on ametnik juba koondatud). Sellise kaalutluse käskkirjas välja toomata jätmine võib kaasa tuua käskkirja tühistamise;
6) käskkirja põhjendustes tulnuks viidata konkreetsetele ametijuhendist tulenevatele kohustustele, mida rikuti. Käskkirja põhjendamiseks ei piisa AvTS § 18 lg‑le 1 ja asjaajamiskorrale viitamisest;
7) distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmine oli menetlusviga, sest selle puudumine raskendab kaebajal oma õiguste kaitsmist;
8) kaebaja ebapiisav ärakuulamine on oluline rikkumine, sest täiendav ärakuulamine ja teavitamine distsiplinaarmenetlusest oleks võinud kaasa tuua karistuse määramata jätmise;
9) kuigi kohus on tuvastanud menetlusvead ja käskkirja vormipuudused, on ta jätnud põhjendamatult käskkirja tühistamata;
10) kuna ringkonnakohus ei kahelnud, et menetlusdokumendid on koostanud M. Pähklemäe ja toimikus oli olemas ka volikiri, siis nende kahe asjaolu koostoimes on võimalik käsitada M. Pähklemäed kaebaja esindajana ja kaebuse rahuldamise korral mõista välja kaebaja õigusabikulud.
9. Põhja-Tallinna Valitsus palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kaebaja menetluskulud palutakse jätta tema enda kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Kõigepealt kontrollib kolleegium, kas distsiplinaarsüüteo toimepanemine kaebaja poolt on õigesti tuvastamist leidnud (I), seejärel hindab kaebaja suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse (II) ja vaidlustatud käskkirja põhjenduste õiguspärasust (III). Lõpuks võtab kolleegium seisukoha kaebuse rahuldamise suhtes (IV) ja lahendab menetluskuludega seotud küsimused (V).
I
11. Nii haldus- kui ringkonnakohus tuvastasid kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemise. Kaebaja ise väidab, et ei ole talle ette heidetud distsiplinaarsüütegu toime pannud.
12. ATS § 84 p 1 järgi on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Vaidlusaluses käskkirjas heideti kaebajale ette Ü. Vaino 6. aprilli 2010. a teabenõudele tähtaegselt vastamata jätmist. Selleks, et kvalifitseerida etteheidetud tegu distsiplinaarsüüteona, tuleb kontrollida, kas Ü. Vaino 6. aprilli 2010. a teabenõude näol oli tegemist teabenõude või selgitustaotlusega, kas teabenõudele vastamine oli kaebaja teenistuskohustus, kas kaebaja täitis teenistuskohustuse mittenõuetekohaselt ning kas ta oli selles süüdi.
13. Kaebaja väitis kaebuses, et vaidlusaluse teabenõude näol ei olnud tegemist teabenõude, vaid selgitustaotlusega. AvTS § 6 kohaselt on teabenõue teabenõudja poolt samas seaduses sätestatud korras teabevaldajale esitatud taotlus teabe saamiseks. Ü. Vaino palus teabenõudes AvTS-le tuginedes teavet selle kohta, millise ametliku dokumendi alusel on Tallinna linna omandis olev elamu aadressiga Maleva 18, tunnistatud varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks. Seega soovis teabenõudja saada teavet konkreetse dokumendi kohta, s.o avalikku teavet AvTS § 3 lg 1 tähenduses. AvTS § 3 lg 1 järgi on avalik teave mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites. Teabenõude täitmiseks tulnuks kaebajal viidata, millise dokumendi alusel või millise dokumendiga tunnistati viidatud elamu varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks, või edastada teabenõudjale vastav dokument. Kui sellist dokumenti polnud olemas (teabenõude vastuses ei ole vastavale dokumendile viidatud), siis tulnuks nii ka vastata. Vastuse esitamiseks ei olnud vaja teavet täiendavalt süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel uut teavet dokumenteerida, seega ei olnud tegemist selgitustaotlusega AvTS § 23 lg 2 p 5 tähenduses, millele tulnuks vastata märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega ettenähtud korras. Lisaks määras linnaosa vanem avalduse lahendamiseks teabenõude korras, seega tulnuks kaebajal sellest lähtuda.
Põhjendamatu on kaebaja väide, et Ü. Vainole oli juba 10. detsembri 2009. a vastuses antud teavet vastavate dokumentide kohta. Viidatud vastuses teavitati Ü. Vainot vaid sellest, et ta võeti varisemisohtliku või elamiskõlbmatu eluruumi kasutajana arvele eluruumi üürimist taotleva isikuna ja selgitati sellest tulenevaid kohustusi. Nimetatud vastuses ei ole aga viidatud ühelegi dokumendile, mille alusel või millega Maleva 18 elamu varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks tunnistati. Nii 10. detsembri 2009. a kui 26. aprillil 2010. a vastuses viidatud Tallinna Linnavolikogu 17. oktoobri 2002. a määruse nr 56 lisa 3 reguleerib vaid Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korda, mitte elamute varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks tunnistamise korda.
Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et Ü. Vaino 6. aprilli 2010. a päringu näol oli tegemist teabenõudega AvTS § 6 tähenduses.
14. ATS § 59 lg 1 teise lause kohaselt on teenistuskohustused kindlaks määratud sama seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on teenistuja kohustatud täitma teenistusse puutuvaid õigusakte ja korraldusi ning, ootamata erikorraldust, ülesandeid, mis tulenevad tema teenistuskohast, välja arvatud sama seaduse § 62 lg‑s 1 ja § 63 lg‑s 1 loetletud juhtudel. Vaidlusaluse käskkirja p‑st 1 nähtuvalt oli kaebaja nimetatud linnamajanduse osakonna peaspetsialisti ametikohale. Põhja-Tallinna vanema 19. veebruari 2010. a käskkirjaga nr 2‑17/8 kinnitatud Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna peaspetsialisti ametijuhendi (I kd tl 28–29; ringkonnakohus on viidanud ekslikult sama osakonna vanemspetsialisti ametijuhendile) p 2 kohaselt on peaspetsialisti ametikoha eesmärgiks tagada eluruumide üürile andmisega seotud küsimuste lahendamine ja linnaosa eluasemekomisjoni töö korraldamine. Ametijuhendi p 4.1.4 järgi on peaspetsialisti teenistuskohustuseks muu hulgas koostada vastused esitatud avaldustele, selgitustaotlustele, kirjadele ja teabenõuetele ning p 4.1.13 järgi tuleb peaspetsialistil täita teisi osakonna juhataja poolt antud tööülesandeid. Seega puudutas vaidlusalune teabenõue kaebaja ametikoha tegevusvaldkonda ja sellele vastamine kuulus kaebaja teenistuskohustuste hulka. Kaebaja on allkirjastanud ametijuhendi 22. veebruaril 2010. a, järelikult pidi ta olema teadlik oma ametijuhendijärgsetest teenistusülesannetest. Kuigi kaebaja selgituste kohaselt tegelesid Maleva 18 elanike probleemidega osakonna juhataja A. Vään ja jurist M. Sõber, tuli vaidlusalusele teabenõudele vastata siiski kaebajal, sest osakonna juhataja oli oma ühekordse korraldusega teabenõudele märgitud resolutsioonist nähtuvalt määranud teabenõude täitjaks kaebaja.
15. AvTS § 18 lg 1 kohaselt täidetakse teabenõue viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. AvTS § 18 lg 3 järgi arvestatakse teabenõude menetluse tähtaegu alates teabenõude registreerimisele järgnevast tööpäevast. Kohtud tuvastasid, et vaidlusalune teabenõue registreeriti linnaosa valitsuses 6. aprillil 2010 (teisipäev), seega tuli teabenõudele vastata 13. aprillil 2010 (teisipäev). Kuna teabenõudele vastati alles 26. aprillil 2010 ja teabenõudjat ei teavitatud vastavalt AvTS §‑le 19 teabenõude täitmise tähtaja pikendamisest, esitati vastus seaduses ettenähtud tähtaega rikkudes. ATS § 59 lg 1 esimese lause järgi peab teenistuja täitma oma teenistuskohustusi õigeaegselt, järelikult tähendas teabenõudele mittetähtaegne vastamine teenistuskohustuse mittenõuetekohast täitmist.
16. Kolleegium nõustub kohtutega, et kaebaja oli süüdi distsiplinaarsüüteo toimepanemises, sest puudusid tema süüd välistavad asjaolud. Kaebaja oli staažikas ametnik (28. aprilli 2010. a seisuga oli tema avaliku teenistuse staaž 28 aastat ja 17 päeva; I kd tl 12–13), teabenõuetele vastamine kuulus tema ametijuhendijärgsete teenistuskohustuste hulka ja teabenõudes nõutud teave puudutas tema ametikohale vastavat tegevusvaldkonda. Järelikult olid kaebajal olemas teabenõude täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused, ta pidi olema teadlik linnaosa valitsuses kehtivast asjaajamiskorrast, teabenõuetele vastamise korrast ja tähtaegadest.
17. Kohtud tuvastasid, et teabenõue registreeriti dokumendihaldussüsteemis 6. aprillil 2010 ja saadeti kaebajale täitmiseks 7. aprillil 2010. Vastustaja selgituste kohaselt loetakse dokumendi registreerimisega dokumendihaldussüsteemis see täitjale kättetoimetatuks, täitja näeb dokumendihaldussüsteemis temale suunatud tööülesannet, samuti selle täitmise tähtaega. Vastustaja selgitustest järeldub, et ametnike kohustuseks oli jälgida dokumendihaldussüsteemi ja selle kaudu täitmiseks saadetud ülesannetest teadlik olla. Seega pidi kaebaja olema hiljemalt 8. aprillil 2010. a teadlik teabenõude talle suunamisest.
Nii kaebaja seletuskirjast kui ka kaebusest halduskohtule nähtub, et kaebaja sai tegelikult teabenõudest teada varem kui 16. aprillil 2010. a, mil sekretär teatas kaebajale, et tal tuleb teabenõudele vastata. Kaebaja möönab, et ta võis teabenõudest teada saada 9. aprillil 2010. a. Ka selle väite õigekslugemise korral ei ole vastamisega hilinemine põhjendatud, sest ka 9. aprillil 2010. a olnuks veel teabenõudele tähtaegne vastamine võimalik.
18. Kaebaja viitas segadusele teabenõude täitja osas ja tal olnud veendumusele, et vaidlusalusele teabenõudele vastab teine ametnik. Selline segadus teabenõude täitja osas saaks vabastada kaebajat süüst vaid juhul, kui eksimus oli vältimatu. Kui eksimus oli välditav, siis vastutab kaebaja rikkumise eest, kuid eksimus saab olla asjakohaseks kaalutluseks asutuse juhile rikkuja karistamise otsustamisel ja karistuse valikul.
Kolleegium leiab, et antud juhul oli eksimus välditav kaebaja hoolikamal suhtumisel oma teenistusülesannetesse. Kuivõrd teabenõue suunati vastamiseks kaebajale ja asjaoludest (muu hulgas dokumendiregistri väljavõttest) nähtuvalt vastutavat ametnikku ei muudetud, tulnuks kaebajal kahtluse korral täpsustada, kas mõni teine ametnik vastab kaebajale suunatud teabenõudele, ja organiseerida vastutava ametniku muutmine. Kaebaja seda ei teinud, vastutavat ametnikku ei muudetud. Seega vastutab kaebaja teabenõudele tähtaegselt vastamata jätmise eest. Ka juhul, kui ametnikule määratakse täitmiseks ekslikult kellegi teise pädevusse kuuluv ülesanne, ei või ta seda tähelepanuta jätta, vaid peab organiseerima ülesande ümbersuunamise või selle ise täitma.
19. Kaebaja seletuse kohaselt oli vastamise viibimine tingitud ka vajadusest hankida täiendavat informatsiooni. Sellegipoolest tulnuks kaebajal järgida teabenõude täitmiseks ettenähtud tähtaega või teavitada vastavalt AvTS §‑le 19 teabenõudjat tähtaja pikendamisest. Seejuures ei saanud täiendava informatsiooni hankimine ilmselgelt teabenõude täitmise aega käesoleval juhul mõjutada, sest kaebaja enda selgituse kohaselt sai ta vastuse teabenõudele valmis juba 16. aprillil 2010. a, seega samal päeval, kui ta sai sekretärilt teada, et teabenõudele oli jäänud vastamata.
20. Ebaoluline on see, et teabenõudja ei ole vastuse hilinemise peale kaebust esitanud või et ta võis saada vastuse oma päringule varem toimunud Maleva tn 18 elanike koosolekul, kus osalesid ka linnaosa valitsuse esindajad. Kohtud selgitasid õigesti, et kuna teabenõudja ei olnud oma teabenõuet tagasi võtnud ega teavitanud linnaosa valitsust, et ei soovi oma päringule vastust saada, siis tuli kaebajal teabenõue täita.
21. Eeltoodut arvestades on kohtud õigesti tuvastanud kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemise.
II
22. Hoolimata sellest, et ATS ja TDVS ei reguleeri distsiplinaarmenetluse läbiviimist üksikasjalikult, on Riigikohtu halduskolleegium oma praktikas korduvalt selgitanud, et haldusorganil tuleb distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuda haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2003. a otsust haldusasjas nr 3‑3‑1‑74‑03, p 22).
23. Üks olulisi haldusmenetluse põhimõtteid on isiku teavitamine tema suhtes alustatud menetlusest. Selle nõude eesmärgiks on kaitsta menetlusosalist tagaselja tehtavate otsuste eest, anda võimalus esitada omalt poolt asja lahendamiseks tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, selgitusi, tõendeid ja põhjendusi, kaitsta oma õigusi, tutvuda enda kohta kogutud ja väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga ning avaldada arvamust kavandatava haldusaktiga süüksarvatava teo kvalifikatsiooni ja määratava karistuse kohta. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 17. novembri 2003. a otsuses haldusasjas nr 3‑3‑1‑74‑03, et isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga (p 20).
Kaebaja väidab, et teda ei teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest. Vastustaja ei ole tõendanud ja kohtud ei ole tuvastanud vastupidist. Oma 26. aprilli 2010. a seletuskirjas jagas kaebaja selgitusi kümne tähtaegselt vastamata jäänud avalduse kohta, kuid sellest ei nähtu, et kaebaja oleks olnud teadlik tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest. Seletuse küsimine ei tähenda veel, et isiku suhtes on alustatud või alustatakse distsiplinaarmenetlust. Seletuse küsimine võib toimuda ka teenistusliku järelevalve menetluse raames, mille käigus haldusorgan alles selgitab välja võimalikule rikkumisele viitavad asjaolud ja otsustab seejärel distsiplinaarmenetluse alustamise vajaduse üle. Kaebaja teavitamata jätmisega distsiplinaarmenetluse alustamisest rikkus vastustaja kaebaja õigust end distsiplinaarmenetluses kaitsta.
24. TDVS § 7 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Halduskolleegium on selle sätte tõlgendamisel leidnud, et TDVS § 7 lg‑te 1 ja 3 koostoimest tulenevalt on seadusandja karistatava kirjalikku seletust üldjuhul pidanud oluliseks ja vajalikuks (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3‑3‑1‑74‑03, p 19; 2. mai 2005. a otsus haldusasjas nr 3‑3‑1‑10‑05, p 14). Lisaks tuleb ametniku õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud HMS § 40 lg-st 1. See sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Ärakuulamise õiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3‑3‑1‑82‑03, p 17; 10. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3‑3‑1‑72‑10, p 17).
Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal võimaldati 26. aprillil 2010 kirjutada mitmete võimalike rikkumiste kohta seletuskiri. Seega oli kaebajal võimalus ka vaidlusaluse rikkumisega seotud asjaolusid selgitada. Kuna kaebajale ei antud seletuskirja kirjutamise hetkeks teada, et tema suhtes on alustatud või kavatsetakse alustada distsiplinaarmenetlust, siis ei tagatud talle ärakuulamisõigust täies mahus. Tal ei olnud ajendit taotleda täiendavate tõendite kogumist ega võimalust vaielda vastu vastustaja kogutud tõenditele, süüksarvatava teo kvalifikatsioonile ja kavandatavale karistusele. See, et isik võib kavandatava koormava haldusakti sisu aimata, ei ole korrektseks ärakuulamiseks piisav.
Lisaks selgitas vastustaja, et kaebajal võimaldati esitada 27. aprillil 2010 seletuskirja täiendus. Kohtutoimikutes nimetatud täiendust ei ole ja kaebaja selle esitamist ei kinnita. Seega ei ole kolleegium selle olemasolus veendunud, samuti puudub teave seletuskirja täienduse sisu kohta.
25. Kaebaja heitis vastustajale ette ka distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmist. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et TDVS ega ATS distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamist ette ei näe. Seega ei ole tegemist menetlusveaga, mis mõjutaks menetluse õiguspärasust. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmist kompenseeriks teenistuja teavitamine tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest ja talle ärakuulamisõiguse tagamine.
26. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kaebaja teavitamata jätmisega distsiplinaarmenetluse alustamisest ja ärakuulamisõiguse puuduliku tagamisega rikkus vastustaja distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid.
III
27. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.
TDVS § 8 lg 1 järgi ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Tulenevalt TDVS § 8 lg‑st 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 13. juuni 2002. a otsus haldusasjas nr 3‑3‑1‑35‑02, p 13). Iga süütegu tuleb käsitleda unikaalsena ning seejuures arvestada selle toime pannud isikut ja tema käitumist iseloomustavat informatsiooni (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2003. a otsus asjas nr 3‑3-1-74‑03, p 11).
Seega peavad distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast nähtuma lisaks süüteo kirjeldusele ka asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta.
28. Antud juhul on distsiplinaarkaristuse käskkiri oluliste põhjendamisvigadega. Vastustaja ei ole toonud käskkirjas välja karistamise otsustamisel arvesse võetud asjaolusid. Käskkirjast ei selgu, miks on vaidlusalusele süüteole tarvis tingimata reageerida karistusega. Kuigi asutuse juhil on kohustus distsiplinaarsüüteole reageerida, ei pea igale distsiplinaarsüüteole järgnema karistus. Tegemist on asutuse juhi diskretsiooniga. Asutuse juhil on võimalik kaaluda rikkumisega seotud asjaolusid, rikkumise raskust, teenistuja süü suurust, tema töökoormust, varasemat käitumist ja teenistuskohustuste täitmist ning leida kaalumise tulemusel, et konkreetsel juhul ei ole teenistuja karistamine distsiplinaarkorras vajalik. Kaebajal pole küll subjektiivset õigust sellele, et teda rikkumise toimepanemisele vaatamata ei karistataks, kuid tal on õigus nõuda, et asutuse juht kaaluks otsust diskretsioonivigadeta.
IV
29. Käskkirja põhjendamata jätmine võib viidata, et vastustaja on jätnud asjas tähtsust omavad asjaolud arvesse võtmata, mis tähendab kaalumisviga. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna kaebajale määrati kergeim karistustest (noomitus), siis ei too käskkirjas kaalutluste ja põhjenduste välja toomata jätmine tingimata kaasa haldusakti tühistamist. Ringkonnakohtu seisukoht võib olla põhjendatud vaid olukorras, kus vastustajal puudub otsuse langetamisel kaalumisruum. Käesoleval juhul polnud vastustajal küll võimalik kaaluda veelgi kergema karistuse määramist, kuid ta saanuks kaaluda karistuse määramata jätmist.
30. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et karistuse määramine vahetult enne koondamist ei muuda karistust õigusvastaseks, sest koondamisest hoolimata tuli kaebajal oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt täita.
31. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna antud juhul ei selgu vaidlustatud käskkirjast, kas karistuse määraja on käskkirja andmisel üldse kaalutlusõigust sisuliselt teostanud, milliseid asjaolusid on kaalumisel arvestatud ja kas need olid asjakohased, samuti on käskkiri nõuetekohaselt motiveerimata, siis on tegemist puudustega, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Kogumis eelpool nimetatud menetlusnõuete rikkumisega (kaebaja teavitamata jätmine distsiplinaarmenetluse alustamisest, puudused ärakuulamise tagamisel) ei saa kolleegium pidada käskkirja tervikuna õiglaseks, mistõttu tuleb vaidlustatud käskkiri tühistada.
32. Eeltoodust lähtudes tuleb ringkonnakohtu otsus vastustaja apellatsioonkaebust rahuldavas ja kaebaja kaebust rahuldamata jätvas osas tühistada ning halduskohtu otsus kaebust rahuldavas osas muutmata jätta.
V
33. Kaebaja vaidlustas apellatsioonimenetluses ka halduskohtu poolt tema menetluskulude vastustajalt väljamõistmata jätmist. Halduskohus keeldus kaebaja taotletud esindaja kulusid vastustajalt välja mõistmast põhjusel, et kaebajal ei ole halduskohtus toimunud menetluse käigus esindajat olnud. Kohtuga on suhelnud vaid kaebaja, kes ei ole üheski pöördumises näidanud, et tal on esindaja.
Kolleegium nõustub haldus- ja ringkonnakohtuga. Toimikumaterjalidest nähtub, et kõik menetlusdokumendid on allkirjastanud ja esitanud halduskohtule kaebaja isiklikult. Kuigi kaebaja on esitanud halduskohtule ka volikirja M. Pähklemäele volituse andmise kohta kaebaja esindamiseks käesolevas haldusasjas ja lisanud sellele M. Pähkelmäe haridust tõendava dokumendi koopia, ei ole väidetav esindaja teinud halduskohtus toimunud menetluses ühtegi menetlustoimingut. Kohtuga on suhelnud vaid kaebaja, samuti on kohus suhelnud vaid kaebajaga. Üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja kaebaja õigusnõustamine ei muuda M. Pähklemäed kaebaja esindajaks. Esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist (kuni 31. detsembrini 2011. a kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 14 lg 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lg‑d 4‑6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 117 lg 1). Halduskohtus toimunud menetluses ei ole M. Pähklemäe menetluses osalenud ega ühtegi menetlustoimingut esindatava nimel teinud, seega ei saa teda lugeda kaebaja esindajaks.
M. Pähklemäed ei saa käsitada ka kaebaja nõustajana, sest kirjalikus menetluses nõustaja osalemist HKMS v.r ega kehtiv halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) ette ei näe (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3‑3‑1‑5‑12, p 15) ja sellega seotud kulusid välja mõista ei võimalda.
Seetõttu jättis halduskohus õigesti OÜ M. Pähklemäe & Co Law Office 15. septembri 2011. a kviitungil näidatud 1000 eurot kaebaja enda kanda ning haldus- ja ringkonnakohtute otsused tuleb vastavas osas muutmata jätta.
34. Kuigi halduskohus ei pidanud M. Pähklemäed kaebaja esindajaks, jättis ta ebaõigesti kõik menetluskulud poolte endi kanda. HKMS v.r § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS v.r § 83 lg‑te 1 ja 2 järgi kuulub menetluskulude hulka ka riigilõiv. Kaebuse rahuldamise tõttu tulnuks halduskohtul mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 250 krooni, so 15 eurot 98 senti. Seega tuleb halduskohtu otsust selles osas muuta ja riigilõiv kaebaja kasuks välja mõista.
35. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja teeb uue otsuse asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta vastavalt HKMS § 109 lg‑le 4 menetluskulude jaotust. HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Nii HKMS § 108 lg 1 kui ka HKMS v.r § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
36. Antud juhul teeb kolleegium otsuse vastustaja kahjuks, seetõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles mõisteti kaebajalt vastustaja kasuks menetluskuluna välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv.
37. Kaebaja palus mõista tema menetluskuludena vastustajalt välja esindaja kulud, riigilõivu ja kautsjoni. Apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule esitas kaebaja isiklikult. Sellele järgnevad menetlusdokumendid allkirjastas kaebajale lisaks ka väidetav lepinguline esindaja M. Pähklemäe. Isegi kui lugeda M. Pähklemäe kaebaja esindajaks apellatsioonimenetluses, puudub kolleegiumil käesoleval juhul võimalus kaebaja esindaja kulusid vastustajalt välja mõista, sest kaebaja ei ole esitanud ringkonnakohtule ringkonnakohtu antud tähtajaks ühtegi dokumenti apellatsioonimenetluses menetluskulude (v.a riigilõiv) kandmise kohta. HKMS § 109 lg 1 kolmanda ja neljanda lause kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Seetõttu jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud võimalikud esindaja kulud tema enda kanda.
38. Kassatsioonimenetluses kantud esindaja kuludena palus kaebaja mõista vastustajalt välja 480 eurot. Taotlusele on lisatud advokaadibüroo Valdma & Partnerid OÜ 11. mai 2012. a ja 14. septembri 2012. a arved käesolevas haldusasjas kaebaja esindamise ja menetlusdokumentide koostamise kohta ning kaebaja kontoväljavõtted, millelt nähtub nimetatud arvete tasumine. Kolleegium leiab, et menetluskulude kandmine kaebaja poolt on tõendatud, taotletavad menetluskulud on põhjendatud ja tuleb need vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Kuigi kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, domineerib antud juhul kassatsioonkaebuse rahuldatud osa (vaidluse sisuline külg). Seetõttu ei pea kolleegium menetluskulu osalist väljamõistmist proportsionaalseks.
39. Lisaks tuleb vastustajalt kaebaja menetluskuluna välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot 97 senti.
40. Kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu HKMS § 107 lg 4 alusel kaebajale tagastada.
Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann
Hea külastaja!
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi