Riigikohtu 23.september 2013 otsus 3-2-1-87-13
RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number |
3-2-1-87-13 |
Otsuse kuupäev |
Tartu, 23. september 2013. a |
Kohtukoosseis |
Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve |
Kohtuasi |
Osaühingu Fleibel Group hagi Rein Pika vastu kahju hüvitamiseks |
Vaidlustatud kohtulahend |
Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-23211 |
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik |
Osaühingu Fleibel Group kassatsioonkaebus |
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus |
Hageja Osaühing Fleibel Group (registrikood 10312574), esindaja vandeadvokaat Taavi Pihlakas Kostja Rein Pikk |
Asja läbivaatamise kuupäev |
2. september 2013. a, kirjalik menetlus |
RESOLUTSIOON
1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-23211 menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskuludest 17% Osaühingu Fleibel Group kanda ja 83% Rein Pika kanda.
2. Kassatsioonkaebus rahuldada.
3. Tagastada Osaühingule Fleibel Group kassatsioonkaebuselt 26. veebruaril 2013 ja 12. märtsil 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Osaühing Fleibel Group (hageja) esitas 18. mail 2011 Rein Pika (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja ühe kuu töötasu (1244 eurot 97 senti), kuna kostja lõpetas korraliselt töösuhte, tehes selle kohta hagejale avalduse, kuid lahkus töölt etteteatamistähtaega järgimata.
2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel lõpetas ta töölepingu erakorraliselt elu- ja töökoha vahetuse tõttu, kuna kolis välisriiki. Kostja teatas sellest hagejale 20. aprillil 2011 ning kostja avalduse alusel lõppes tööleping 26. aprillil 2011.
3. Harju Maakohus jättis 29. novembri 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. aprilli 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1244 eurot 97 senti. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja ütles töölepingu korraliselt üles, kuid lahkus töölt etteteatamistähtaega järgimata, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt töölepingu seaduse (TLS) § 74 lg 3 järgi kahju hüvitamist kostja ühe kuu töötasu ulatuses.
6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
7. Riigikohus tühistas 29. oktoobri 2012. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna ringkonnakohus oli hageja nõude vääralt kvalifitseerinud. Kolleegium nõustus ringkonnakohtuga selles, et kostja ütles töölepingu korraliselt üles, kuid ei nõustunud TLS § 74 lg 3 kohaldamisega. Kolleegium märkis, et TLS § 74 lg 3 reguleerib olukorda, kus tööandja ütleb töölepingu etteteatamata üles. Kuna praeguses asjas ütles töölepingu etteteatamistähtaega järgimata üles töötaja, tuleb asjas kohaldada TLS § 100 lg-t 5. Hagejale tuleb anda võimalus täpsustada, mitme päeva eest ta hüvitist nõuab, ning kostjale tuleb anda võimalus hageja nõudele vastu vaielda.
8. Hageja selgitas apellatsioonimenetluses, et ta soovib kahju hüvitamist kostja ühe kuu töötasu ulatuses, kuna kostja 20. aprilli 2011. a avaldust ei saa pidada töölepingu kehtivaks ülesütlemisavalduseks, sest kostja jätkas tööd pärast selles avalduses märgitud töösuhte lõpetamise kuupäeva. Sellest tulenevalt jäi hageja haginõude juurde ja palus mõista kostjalt enda kasuks välja 1244 eurot 97 senti.
9. Kostja vaidles endiselt apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi rahuldamise korral palus kostja jätta samuti menetluskulud hageja kanda või kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest kostja tegi ringkonnakohtu 20. veebruari 2012. a istungil hagejale kompromissiettepaneku, et maksab hagejale 600 eurot. Kostja jäi oma seisukohtades kompromissiettepaneku juurde.
10. Tallinna Ringkonnakohus tegi 14. jaanuari 2013. a kohtuistungil pooltele ettepaneku lahendada asi kompromissiga.
Kostja pakkus kompromissina, et tasub hagejale 800 eurot ja menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda.
Hageja ei olnud selles menetlusstaadiumis enam nõus kompromissi sõlmima ja jäi haginõude juurde.
Ringkonnakohus tegi kohtuistungil vaheaja, et pooled arutaksid kompromissi sõlmimist 1000 euro maksmiseks. Kostja oli kompromissiga nõus, kuid hageja ei nõustunud.
Kohtuistungil oli hageja nõus kostja 18 tööpäeva keskmise palga suuruse hüvitisega. Kostja palus hagi rahuldamise korral jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28. jaanuari 2013. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1033 eurot 56 senti. Nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.
Ringkonnakohus tuvastas, et kostja teatas hagejale töölepingu ülesütlemisest ette 25 kalendripäeva, millest hageja pidanuks töötama 18 tööpäeva ning nende päevade eest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 1033 eurot 56 senti.
Kuna kostja pakkus ringkonnakohtu istungil hagejale kompromissina 1000 euro suurust hüvitist, kuid hageja sellega ei nõustunud, tuleb hageja kohtukulud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 alusel hageja kanda, sest hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses (1033 eurot 56 senti), mida kostja kohtumenetluses pakkus kompromissina ja millega hageja ei nõustunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas tühistada ja jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga.
Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt TsMS § 163 lg-t 2 olukorras, kus pooltele oli pärast Riigikohtu menetlust selge, millises ulatuses hagi rahuldatakse, ning sellises olukorras oleks kompromissiga nõustumine tähendanud hagejale, et tema kanda jääb riigilõiv ja tema õigusabikulusid ei hüvitata. Selline tulemus on äärmiselt ebaõiglane.
Ringkonnakohus avaldas pooltele survet sõlmida kompromiss, mis ei sisaldanud menetluskulude jaotust.
Kostja tegi hagejale algul kompromissiettepaneku 600 euro suuruse hüvitise maksmiseks. Ringkonnakohtu istungil pakkus ta 800 euro suurust hüvitist ning ringkonnakohtu survel nõustus 1000 euroga. Seejuures nõustus kostja kompromissiga tingimusel, et menetluskulud jäävad poolte enda kanda. Kohtuistungil ei taotlenud kostja menetluskulude jätmist hageja kanda.
Ringkonnakohus tegi menetluskulude jaotuse kohta diskretsiooniotsustuse, mis on täielikult põhjendamata. Sellist otsustust tehes ei arvestanud ringkonnakohus olulisi asjaolusid, sh seda, et hageja oli kostja rikkumise tõttu sunnitud kohtusse pöörduma, hageja nõue oli enam kui 4/5 ulatuses põhjendatud ja asja menetlusstaadiumi arvestades oli ringkonnakohtu lahend Riigikohtu seisukohta arvestades pooltele suures ulatuses prognoositav. Neil asjaoludel menetluskulude hagejale hüvitamata jätmine riivab hageja õigust pöörduda kohtusse.
13. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetluskulude jaotuse osas tühistada. Kuna rikkumine on võimalik kassatsiooniastmes kõrvaldada, teeb Riigikohus TsMS § 691 p 5 alusel tühistatud osas asjas ise uue otsuse, millega määrab uue menetluskulude jaotuse.
Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.
15. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses menetluskulude jaotuse, leides, et ringkonnakohus jaotas asja menetluskulud vääralt TsMS § 163 lg 2 järgi. Kolleegium nõustub hagejaga, et asja eripära arvestades ei olnud praeguses asjas õige jagada poolte menetluskulusid TsMS § 163 lg 2 alusel.
Hagimenetluse kulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi üldjuhul võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus erinevalt eelmärgitust jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 järgi tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.
Kolleegiumi hinnangul võib kohus TsMS § 163 lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust erinevat menetluskulude jaotust, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane, arvestades mh asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult menetlust. Seega võib kohus olukorras, kus pool on teinud menetluses kompromissiettepaneku ning hagi rahuldatakse pakutud kompromissiga sarnases ulatuses, teha TsMS § 163 lg 2 alusel kaalutlusotsustuse ja jätta menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud, kuid seda üksnes juhul, kui kõiki asjaolusid arvestades oleks selline menetluskulude jaotus õiglane. Sellise otsustuse tegemisel peab kohus kaaluma kõiki asjaolusid ning oma otsustust ka põhjendama.
16. Praeguses asjas jättis ringkonnakohus menetluskulusid jaotades asjaolud kaalumata ja otsuse põhjendamata, mistõttu on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ning jõudnud vääralt seisukohale, et poolte kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda, kuna hageja ei nõustunud kompromissiettepanekuga.
Lisaks jättis ringkonnakohus kohtuotsuse resolutsiooniga nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda, kuid kohtuotsuse põhjenduste järgi jäid üksnes hageja menetluskulud hageja kanda. Sellisena on ringkonnakohtu otsus mh ka vastuoluline.
17. Asja materjalidest nähtub, et hageja nõudis 18. mai 2011. a hagiavalduses kostjalt 1244 eurot 97 senti. Kostja tegi hagejale kompromissiettepaneku alles ringkonnakohtu 20. veebruari 2012. a istungil. Ettepaneku järgi oli kostja nõus maksma hagejale 600 eurot. Sama kompromissiettepanekut kordas kostja ringkonnakohtule esitatud kirjalikes seisukohtades ka siis, kui ringkonnakohus vaatas asja teist korda Riigikohtu juhiste järgi läbi.
Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2013. a kohtuistungi protokollist nähtub, et ringkonnakohus tegi kohtuistungil pooltele ettepaneku lahendada asi kompromissiga. Kostja pakkus kompromissina, et tasub hagejale 800 eurot ja menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda. Ringkonnakohus pakkus omakorda, et pooled kaaluksid kompromissi sõlmimist 1000 euro maksmiseks. Menetluskulude jaotust ringkonnakohtu ettepanek ei sisaldanud. Hageja selles menetlusstaadiumis kompromissiga enam ei nõustunud ja jäi haginõude juurde, sest Riigikohtu 29. oktoobri 2012. a otsust arvestades oli hagejale selge, et hagi valdavas osas rahuldatakse, mistõttu jääb ka suurem osa menetluskulusid kostja kanda. Ringkonnakohus mõistis 28. jaanuari 2013. a otsusega kostjalt hageja kasuks välja 1033 eurot 56 senti, s.o rahuldas hagist 83%, kuid jättis menetluskulud kompromissist keeldumise tõttu hageja kanda.
Kolleegium leiab, et neil asjaoludel keeldus hageja põhjendatult nii kostja kui ka kohtu tehtud kompromissiettepanekust ega venitanud sellega pahatahtlikult menetlust, mis andnuks alust kaaluda menetluskulude hageja kanda jätmist. Seetõttu jättis ringkonnakohus vääralt poolte kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud hageja kanda.
Kolleegium leiab, et ülalkirjeldatud asjaoludel ei saa kostja kompromissiettepanekut ega kohtu pakutud kompromissiettepanekuga nõustumist pidada selliseks, mis annaks alust jätta menetluskulud hageja kanda. Kuna kompromissiettepanekul ei ole praeguses asjas menetluskulude jaotamise seisukohast tähendust, tuleb menetluskulud jagada TsMS § 163 lg 1 järgi. Arvestades asjaolu, et hageja nõue enamjaolt (83% ulatuses) rahuldati, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o jätta kostja kanda 83% menetluskuludest ja hageja kanda 17% menetluskuludest.
18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon hagejale.
19. Kolleegium selgitab, et menetlusosalisel on käesoleva määruse alusel õigus pöörduda TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras 30 päeva jooksul alates määruse jõustumisest maakohtusse menetluskulude kindlaksmääramiseks.
Lea Laarmaa, Ants Kull, Villu Kõve
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi