Riigikohtu 5. märts 2014 otsus kohtuasjas 3-2-1-187-13.
RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number 3-2-1-187-13
Otsuse kuupäev Tartu, 5. märts 2014. a
Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi SK hagi S Osaühingu vastu töötasu, puhkusetasu ja hüvitiste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-61353
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik SK kassatsioonkaebus
S Osaühingu vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus SK kassatsioonkaebuse hind 7351 eurot 49 senti
S Osaühingu vastukassatsioonkaebuse hind 1840 eurot 19 senti
Menetlusosalised ja nende Hageja SK, esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal Kostja S Osaühing esindajad vandeadvokaat Küllike Namm ja vandeadvokaat Katrina Juhkami
Asja läbivaatamise kuupäev 3. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-61353 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2. SK kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3. S Osaühingu vastukassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4. Tagastada SK kassatsioonkaebuselt 1. oktoobril 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot SK pangakontole.
5. Tagastada S Osaühingu vastukassatsioonkaebuselt 20. detsembril 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot S Osaühingu pangakontole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. SK (hageja) esitas 2. septembril 2009 S Osaühingu (kostja) vastu avalduse Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjonile vähem makstud töötasu, puhkusetasu ning hüvitiste saamiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 21. oktoobri 2009. a otsusega avalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 7351 eurot 49 senti, puhkusetasu 233 eurot 38 senti, kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitise 389 eurot 40 senti, töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise hüvitise 452 eurot 46 senti ja töölepingu ülesütlemise hüvitise 764 eurot 95 senti. Kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja palus lahendada asja hagimenetluses.
2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13. oktoobril 2008 tähtajatu töölepingu (tööleping). Kostja ütles töölepingu 5. augustil 2009 erakorraliselt üles alates 10. augustist 2009. Töölepingu p-de 2.2 ja 2.3 kohaselt oli hageja töö tegemise kohaks Eesti Vabariik ja töö eritingimuseks töölähetus. Kostja lähetas hageja, kellega oli sõlminud töölepingu, teenuse osutamise tõttu Soome Vabariiki oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis oli sõlmitud kostja ja Soome Vabariigis tegutseva lepinguosalise vahel. Hageja oli kogu kostja juures töötamise ajal töölähetuses Soome Vabariigis. Kostja maksis hagejale lähetus- ja päevaraha, kuid ei maksnud hagejale töötasu Soome Vabariigis kehtestatud töötasu alammääras, nagu on nõutav Rooma 1980. a konventsiooni 80/934/EMÜ (edaspidi Rooma konventsioon), rahvusvahelise eraõiguse seaduse ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71/EÜ (edaspidi direktiiv) järgi.
Kostja on ajavahemikus 13. oktoober 2008 kuni 10. august 2009 maksnud hagejale 7351 eurot 49 senti vähem töötasu, kui on nõutav Soome Vabariigis üldkehtivas aiandustöötajate kollektiivlepingus (edaspidi kollektiivleping). Alammäära hulka ei arvutata päevaraha, mida tuleb hagejale maksta lisaks töötasule lähetuses oldud päevade eest Eesti Vabariigi seaduse järgi. Lähtudes valest palgamäärast, on kostja maksnud vähem ka puhkusetasu ja hüvitisi. Hageja puhkas kümme päeva, kostja jättis puhkusetasust maksmata 233 eurot 38 senti. Lisaks on hagejal õigus saada kasutamata puhkuse eest 389 eurot 40 senti hüvitist. Kuna kostja teatas koondamisest ette üksnes viis päeva, on hagejal õigus saada hüvitist ka töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 5 alusel, s.o 452 eurot 46 senti. Lisaks on hagejal õigus saada vähem makstud ülesütlemise hüvitist TLS § 100 lg 1 alusel, s.o 764 eurot 95 senti.
3. Kostja vaidles hagile vastu.
Hageja töö tegemise koht oli kogu töölepingu kehtivuse ajal Soome Vabariik. Hageja ei olnud töölähetuses. Asjaolu, et töökohaks oli märgitud Eesti Vabariik, on formaalne ebatäpsus, mis ei muuda töölepingu sisu. Kollektiivlepingus sätestatud alampalga nõudmine eeldab, et hageja töötas tegelikult Eestis ning ta saadeti tööandja korraldusel Soome Vabariiki lähetusse. Hageja on lähetatud töötaja direktiivi mõttes, s.o töötab Soome Vabariigis renditööjõuna. Seetõttu ei ole tal õigust saada lähetustasu nii Eesti kui ka Soome õiguse alusel. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-86-10 tehtud lahendis rõhutanud, et kui töölepingus on töö tegemise kohaks märgitud Eesti Vabariik üksnes maksude optimeerimise eesmärgil, tuleb töötajale päevarahadena makstud summasid käsitada töötasuna. Kuna kostjal ei olnud kohustust maksta hagejale päeva- ega lähetusraha, tuleb hagejale makstud töötasu teatistel olev summa lugeda tema põhipalgaks. Kostja on töölepingu alusel maksnud hagejale kokku 14 608 eurot, mida tuleb täies ulatuses käsitada hageja töötasuna.
Hageja ei olnud 2. raskusastme töötaja, kellele kohalduks kollektiivlepingu 2. raskusastme palgamäärad, s.o. ajavahemikul 1. mai 2008 kuni 30. aprill 2009 tunnis 7 eurot 91 senti ja alates 1. maist 2009 tunnis 8 eurot 8 senti. Kollektiivlepingu p 3 kohaselt võetakse raskusastmete määramisel aluseks töö keerukus, s.o töö tegijale esitatavad nõudmised. Raskusastme 2 puhul on tegemist tööga, millega toimetulek eeldab varasemat töökogemust. Kasvuhoonetöölisena töötamine ei eelda varasemat töökogemust. Hageja agronoomi kvalifikatsiooni dokumendid ei anna alust saada töötasu 2. raskusastme järgi, sest tööd tehes hageja kvalifikatsioon ei rakendunud.
Hageja esitatud töötasu arvestus ei vasta tõenditele, kõik arvutused on valed ning kostja on hagejale kogu töötasu välja maksnud. Kui hagejale kohaldub aiandustöötajate kollektiivleping ja hageja on 1. raskusastme töötaja, on hageja töötasu nõue kokku 13 162 eurot, millest kostja on hagejale maksnud 1446 eurot 70 senti rohkem. Enam makstud osa tuleb tasaarvestada hagejale vähem makstud puhkusetasu, kasutamata jäänud puhkuse hüvitise ja koondamishüvitisega. Kostja teatas hagejale töölepingu ülesütlemisest juba 21. juulil 2009. Kuigi hageja keeldus sellele alla kirjutamast, võttis ta avalduse vastu. Seega ei ole hagejal õigust nõuda hüvitist töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise eest.
4. Tartu Maakohus jättis hagi 8. aprilli 2013. a otsusega rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Maakohtu otsuse kohaselt oli hageja töökohaks Soome Vabariik. Kuigi töölepingus oli töö tegemise kohana märgitud Eesti Vabariik, oli töölepingu see säte nii ebamäärane, et töö tegemise koht on töölepingus määramata. Asjaoludest järeldub, et poolte eesmärk oli sõlmida tööleping töötamiseks Soome Vabariigis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 kohaselt tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hageja ei ole ühtegi päeva Eestis töötanud ja töötas seega renditööjõuna Soome Vabariigis. Tööjõu vahendamisega välisriiki oli määratud ka töö tegemise koht välisriigis ja tegemist ei saa olla lähetustega.
Hageja väitel oli tema rahvastikuregistrisse kantud elukoht Eestis. Hageja registrisse kantud elukohast ei järeldu automaatselt tema tegelik elukoht. Pigem nähtub hageja tehtud töö iseloomust, et tema elukoht oli Soome Vabariik. Ka osa töötasu maksmisest lähetustasuna ei järeldu, et hageja oli lähetuses. Hagejale makstud lähetusraha oli täiendav töötasu. Maakohtu pädevuses ei ole hinnata hagejale makstud tasude maksustamist. Hageja tegi kostja juures tööd töölepingu järgi ja töötasu vastas tema kutsemeisterlikkusele. Hagejale makstud tunnitasu 8 eurot vastab kollektiivlepingus märgitud 1. raskusastme töötasule.
Hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei ole kostjale töötamise aja jooksul esitanud pretensioone oma õiguste rikkumise kohta. Need väiteid esitas hageja alles pärast töölepingu lõpetamist. Mõistlik ja asjakohane oleks olnud pöörduda kostja poole kohe või mõistliku aja jooksul pärast väidetavat rikkumist.
Kostja ütles töölepingu üles kirjalikult, järgides etteteatamistähtaega ning makstes hüvitised välja ulatuses, mis vastab hageja töötasu suurusele.
5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
Apellatsioonkaebuse kohaselt tuvastas maakohus valesti ja jättis põhjendamata seisukoha, et hageja töökoht oli Soome Vabariik. TLS § 51 lg-te 1 ja 3 järgi ei pea pikaajalisele välislähetusele eelnema töötamine Eesti Vabariigis. Tööandja võib töötaja lähetada välisriiki ka vahetult pärast töölepingu sõlmimist. Maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et hageja tegi Soome Vabariigis renditööd. Seejuures ei põhjendanud kohus, miks ta ei nõustu hageja väidetega, et tööleping oli sõlmitud kostja alluvuses töö tegemiseks, mitte rentimiseks kolmandale isikule ning kostja lähetas hageja Soome Vabariiki oma nimel ja juhtimisel. Kuna hageja töölähetus oli seotud lisakuludega (sõidukulud, majutuskulud, söögikulud), millega hageja ei oleks pidanud arvestama töötamisel Eesti Vabariigis, leppisid pooled kokku päevaraha maksmises. Kostja ei deklareerinud seda väljamakset ega kandnud ise otse lähetusega tekkivaid kulusid. Seega ei maksnud kostja hagejale toetust direktiivi art 3 lg 7 mõttes. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja töötasu ei vastanud kollektiivlepingus ettenähtud 2. raskusastme töö eest makstavale tasule. Maakohus tuvastas valesti, et tunnitasu 8 eurot vastas 1. raskusastme töö eest makstavale tasule ja kostja maksis hagejale 8 eurot tunnis. Kostja tasus hagejale 55 krooni, s.o 3 eurot 52 senti tunnis. Maakohus kohaldas üllatavalt kostja kaitseks hea usu põhimõtet, unustades, et vaidluse nõrgemaks pooleks on hageja ja lähtuda tuleb seaduse imperatiivsetest sätetest. Soome Vabariigis kehtestatud palgaalammäära nõudmine pärast töösuhte lõppemist ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus tuvastas valesti ka selle, et kostja ütles töölepingu üles kirjalikus vormis 21. juulil 2009 ja kostja teavitas hagejat töölepingu ülesütlemisest kirjalikult 15 kalendripäeva ette. Kostja tasus hagejale koondamishüvitist, puhkuseraha ja kasutamata puhkuse hüvitist hagejale makstud töötasu (55 krooni tund) alusel, mitte kollektiivlepingus ettenähtud palgamäära järgi. Kostja ei ole hageja arvutustele vastu vaielnud.
6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1840 eurot 19 senti, sh puhkusetasu 233 eurot 38 senti, kasutamata puhkuse hüvitise 389 eurot 40 senti, töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise hüvitise 452 eurot 46 senti ja töölepingu ülesütlemise hüvitise 764 eurot 95 senti. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista välja töötasu 7351 eurot 49 senti. Mõlema kohtuastme menetluskuludest jäi 20% kostja ja 80% hageja kanda.
Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rikkus maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut, sest ei võtnud seisukohta asjas kohalduva õiguse kohta. Kuna vaidlusalune tööleping sõlmiti 13. oktoobril 2008, on kohaldatava õiguse kindlaksmääramise aluseks Rooma konventsioon. Pooled leppisid kooskõlas Rooma konventsiooni art 3 lg-s 1 sätestatuga töölepingu p-des 4.2 ja 7.2 kokku, et töölepingule kohaldatakse Eesti Vabariigi õigust. Rooma konventsiooni art 6 kohaselt, ei või poolte valitud õigus põhjustada hageja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud imperatiivsete sätetega, mis kohalduksid õiguse valiku puudumisel, sh nt selle riigi õigus, kus töötaja oma tööülesandeid lepingu alusel peamiselt täidab. Maakohus tuvastas õigesti, et kuigi töölepingu p 2.2 järgi oli hageja töö tegemise kohaks Eesti Vabariik, täitis ta tööülesandeid lepingu alusel ainult Soome Vabariigis. Pooltel ei olnud lepingu sõlmimisel tahet ega võimalust hageja töötamiseks Eesti Vabariigis.
Eesti õiguses kasutatav mõiste „töölähetuses viibiv töötaja" ja direktiivis kasutatav mõiste „lähetatud töötaja" ei kattu. Soome Vabariigi lähetatud töötajate seadus (Laki lähetetyistä työntekijöistä) on kehtestatud direktiivi alusel, mistõttu tuleb seadust tõlgendada kooskõlas direktiiviga ja vastavalt selle eesmärkidele. Lähetatud töötaja on direktiivi art 2 lg 1 järgi töötaja, kes piiratud aja jooksul teeb tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab. Hageja oli lähetatud töötaja direktiivi art 1 lg 3a ja art 2 lg 1 ning seega ka Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse § 1 tähenduses. Kuigi maakohus ei selgitanud, miks ta luges hageja töötamise renditööks, ei muuda see vaidluse lahendust. Direktiiv ei sätesta erinevaid õiguslikke tagajärgi erinevatele art 1 lg-s 3 sätestatud lähetusvormidele.
Nii Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse § 3 kui ka direktiivi art 3 p 7 järgi arvatakse lähetusega seotud toetused palga alammäära hulka, välja arvatud juhul, kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate kulude, näiteks reisi-, majutus- ja söögikulude katteks. Vaidlusalusel ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse määrus „Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord" eristas töötajale lähetuskulude hüvitamist ja päevaraha maksmist. Kuna hageja ei esitanud kostjale kuludokumente lähetuskulude hüvitamiseks, ei hüvitanud kostja talle tegelikke kulusid, vaid maksis päevaraha toetusena direktiivi mõttes. Seega tuleb hagejale komandeeringukuluna makstud raha arvata hageja töötasu osaks.
Töölepingu p 4.1 järgi kohustus kostja maksma hagejale töötasu 55 krooni tunnis, s.o 3 eurot 52 senti. Eesti Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määruse järgi oli vaidlusalusel ajal tunnipalga alammäär 27 krooni, s.o 1 euro 73 senti. Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse § 2 lg 4 kohaselt makstakse lähetatud töötajale töötasu töölepingu seaduse 2. ptk §-s 7 nimetatud kollektiivlepingus ettenähtud määras. Selle sätte kohaselt peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu (üldkohalduva kollektiivlepingu) sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Töölepingu tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepingu vastava sättega, on tühine ja selle asemel tuleb järgida üldkohalduva kollektiivlepingu sätet. Üldkohalduv kollektiivleping kehtib sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu ja kas töötajad kuuluvad ametiühingusse. Kui kollektiivlepingut töösuhtele ei kohaldata, tuleb töötajale maksta tavapärast ja mõistlikku palka, kui tööandja ja töötaja kokkulepitud töö eest makstav tasu jääb sellest oluliselt väiksemaks.
Kuna Soome Vabariik oli taganud lähetatud töötajale kõrgema töötasu alammäära, kui oli sätestatud Eesti Vabariigi õiguses, tuleb hagejale maksta töötasu Soome Vabariigi aiandustöötajate kollektiivlepingus sätestatud määras. Kollektiivleping sätestab töötasu alammäärad töö raskusastmete järgi. Kollektiivlepingu § 14 lg 3 järgi on raskusastmete määramise aluseks töö keerukus, s.o töötajale esitatavad nõudmised. Raskusastmeid hinnatakse tööülesannete sisu kirjelduse alusel, arvestades tööks vajalikke oskusi, vastutust ja koormust. Seejuures hõlmab 1. raskusaste tööd, mis eeldab lühiajalist juhendamist, kuid ei vaja varasemat töökogemust ning vastutus ja koormus on väike. 2. raskusaste eeldab varasemat töökogemust, töökoormus on väike ja vastutus keskmine. Hageja väitel kohaldub 2. raskusaste, kostja arvates 1. raskusaste. Kuna hageja leiab, et tema tööülesannete tõttu tuleb kohaldada 2. raskusastet, ja kostja ei ole tõendanud, et hageja tööülesanded vastasid 1. raskusastmele, tuleb raskusastme määramisel lähtuda hageja seisukohast, et kostja pidi maksma talle 2. raskusastme töö tunnitasu. Seega pidi kostja maksma hagejale ajavahemiku 1. mai 2008 kuni 30. aprill 2009 eest 7 eurot 81 senti tunnis ja ajavahemiku 1. mai 2009 kuni 31. jaanuar 2010 eest 8 eurot 8 senti tunnis.
Kostja maksis hagejale vaidlusalusel ajavahemikul töötasuna 7114 eurot 45 senti ja päevarahana 7493 eurot 64 senti. Ajavahemikul 1. mai 2008 kuni 30. aprill 2009 töötas hageja 1234,70 tundi, ajavahemikul 1. mai 2009 kuni 31. jaanuar 2010 töötas hageja 591 tundi. Seega oli tema töötasu kokku 14 418 eurot 28 senti (7,81 * 1234,7 = 9643 ja 8,08 * 591 = 4775,28). Kuna kostja tasutud päevaraha tuleb lugeda töötasuks, maksti hagejale töötasu 14 608 eurot 9 senti. Arvestades asjaoluga, et kollektiivlepingu järgi pidi hagejale makstav 2. raskusastme töö tasu olema sel ajavahemikul 14 418 eurot 28 senti, kuid talle maksti töötasu 14 608 eurot 9 senti, siis ei ole hagejal kostja vastu saamata töötasu nõuet. Pooltel oli õigus kokku leppida suuremas töötasus, kui oli kollektiivilepingus 2. raskusastme töö puhul ette nähtud. Kuna poolte kokkulepitud tunnipalk oli suurem kollektiivlepingus sätestatust, ei ole võimalik hageja saadud töötasu teiste tema nõuetega tasaarvestada.
Kostja võttis hagejale makstava puhkusetasu, kasutamata jäänud puhkuse hüvitise ja töölepingu ülesütlemise hüvitise maksmisel aluseks tunnitasu 4 eurot 29 senti. Hüvitiste arvutamisel ei ole kostja arvestanud, et töötasu koosseisu kuulus ka hagejale makstud päevaraha. Kuigi hagejal oleks õigus nõuda kostjalt juurde puhkusetasu ja hüvitisi rohkem, kui ta on taotlenud, tuleb hagi piire arvestades mõista kostjalt välja puhkusetasu ja hüvitised ulatuses, milles hageja seda on nõudnud.
Maakohus tuvastas valesti, et kostja ütles töölepingu üles kirjalikus vormis 21. juulil 2009. Hageja vande all antud ütluste ja tunnistaja ütlustega on tõendatud, et sel kuupäeval teatati hagejale töölepingu ülesütlemisest suuliselt. Need ega muud tõendid ei kinnita, et leping öeldi viidatud kuupäeval üles TLS § 95 lg-s 1 ettenähtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seega tuleb lähtuda asjaolust, et vormikohane ülesütlemisavaldus esitati hagejale esimest korda 5. augustil 2009 ning hagejal on õigus nõuda kostjalt TLS § 100 lg 5 ja TLS § 97 lg 2 p 1 alusel hüvitist seitsme tööpäeva eest.
Asjakohane ei ole maakohtu märgitu, et hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 3 järgi on töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Selle aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seega ei olnud hagejal kohustust nõuda töötasu töösuhte ajal ja töötasu hilisem nõudmine ei ole hea usu põhimõtte vastane.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja töötasu nõue ja jaotati menetluskulud. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu ning jätta menetluskulud kostja kanda.
Hageja arvates tegi ringkonnakohus tuvastatud asjaoludest ekslikud järeldused ja kohaldas valesti materiaalõiguse norme, kui leidis, et hageja töö tegemise asukoht on Soome Vabariik, mitte Eesti Vabariik ja et hagejat ei saadetud lähetusse enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 51 järgi. Töölepingu järgi oli hageja töö tegemise kohaks Eesti Vabariik ning kostja lähetas hageja Soome Vabariiki tööle enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 51 lg 1 alusel. Hageja töötas Soome Vabariigis töölähetuses nii nimetatud seaduse kui ka alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS §-de 20 ja 21 mõttes. Välislähetusele ei pea eelnema töötamine Eesti Vabariigis. Vale on ringkonnakohtu järeldus, et lähetusega ei ole tegemist seetõttu, et hageja lähetati kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks. Pooled võivad kokku leppida pikemas lähetuse tähtajas.
Tuvastades, et hageja töö tegemise asukoht on Soome Vabariik ja hagejat ei saadetud lähetusse, ei kontrollinud ringkonnakohus direktiivi kohaldamise eeldusi. Ringkonnakohus jättis välja selgitamata, millise riigi õigus kohaldub Rooma konventsiooni järgi ja kas Soome Vabariigi õigus on hagejale soodsam. Ringkonnakohus järeldas valesti, et hageja oli lähetatud töötaja direktiivi, mitte Eesti Vabariigi seaduse mõttes ning hagejale tasutud päevaraha tuleb lugeda töötasuks. Kuna hagejaga sõlmiti tähtajatu tööleping, ei ole ta lähetatud töötajaks direktiivi art 2 lg 1 ja Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse § 1 järgi. Hagejale maksti varasema TLS § 51 lg 3 alusel päevaraha lähetuskulude katteks, mida ei arvata töötasu hulka, mitte toetust direktiivi tähenduses.
9. Kostja palub jätta hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
10. Kosja esitas vastukassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja puhkusetasu, puhkusehüvitis, töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise hüvitis ja töölepingu ülesütlemishüvitis, ning jaotati menetluskulud. Kostja palub tühistatud osas teha uue otsuse ja jätta need nõuded rahuldamata või tasaarvestada kostja nõue enammakstud töötasu tagastamiseks hageja puhkusetasu, puhkusehüvitise ja koondamishüvitise nõuetega, ning jätta menetluskulud hageja kanda.
Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et hagejale kohaldub Soome aiandustöötajate kollektiivleping ja selles ettenähtud 2. raskusastme töö palgamäär. Hageja ei ole tõendanud, et see kollektiivleping on üldkohalduva lepinguna asjakohane ning et ta tegi 2. raskusastmele vastavat tööd. Hageja tegi kasvuhoonetöölisena tööd, mille tegemiseks on vaja lühiajalist juhendamist ning selle vastutus ja koormus on väiksed. Hageja agronoomi kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid ei anna alust nõuda kõrgemat töötasu, kui on ette nähtud 1. raskusastmega tööd tegevale töötajale. Töökoormus ei tähenda töötundide arvu, vaid töötaja füüsilist võimekust ja vastupidavust. Lisaks lähtus ringkonnakohus valest töötatud tundide arvust. Ringkonnakohtu seisukoht, et pooled leppisid kokku suuremas töötasus, kui tuleneb kollektiivlepingust, on vastuolus poolte väidete ja tõenditega. Kostja on hagejale töötasu välja maksnud. Kui hagejale kohaldub kollektiivleping ja ta tegi 1. raskusastmele vastavat tööd, tasaarvestab kostja hageja nõude hagejale enam makstud töötasuga. Ringkonnakohus leidis valesti, et kostja ei öelnud töölepingut kirjalikult üles 21. juulil 2009. Hageja võttis omaks, et talle teatati töölepingu ülesütlemisest suuliselt 21. juulil 2009. Tõendatud on, et hageja keeldus sel kuupäeval ülesütlemisavaldust allkirjastamast.
11. Hageja vaidleb kostja vastukassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Nii hageja kassatsioonkaebus kui ka kostja vastukassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
13. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et ringkonnakohtu otsusest jääb ebaselgeks, millise riigi õigus kohaldub vaidluse lahendamisel.
Töölepingule kohalduva õiguse määramist on kolleegium juba selgitanud 16. jaanuaril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12 tehtud otsuse p-s 13. Kolleegium selgitas selles otsuses, et töölepingutele, mis on sõlmitud pärast 1. oktoobrit 2006 kuni 16. detsembrini 2009, kohalduv õigus määratakse Eesti kohtutes kindlaks 1980. a konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse (Rooma konventsioon) alusel. Praeguses asjas sõlmisid pooled töölepingu 13. oktoobril 2008. Seega tuli töölepingule kohalduv õigus määrata kindlaks Rooma konventsiooni alusel.
Rooma konventsiooni art 3 lg 1 järgi kohaldatakse lepingule poolte valitud õigust, milleks praegusel juhul on Eesti Vabariigi õigus (töölepingu p-d 2.2. ja 2.3.). Töölepingu poolte valitud õigus ei või Rooma konventsiooni art 6 lg-st 1 tulenevalt aga põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud imperatiivsete sätetega, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel. Õiguse valiku puudumisel kohaldatakse töölepingule Rooma konventsiooni art 6 lg 2 järgi selle riigi õigust, (a) kus töötaja lepingu järgi oma põhitööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis, või (b) kui töötaja ei tee põhitööd ühes ja samas riigis, siis selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud, v.a juhul, kui asjaoludest ilmneb, et leping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga, millisel juhul kohaldatakse selle riigi õigust. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi tööd Soome Vabariigis. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja oli Soome Vabariigis tööülesandeid täites töölähetuses. Eelnevast tulenevalt ei saanud poolte kokkulepe Eesti Vabariigi õiguse kohaldamise kohta põhjustada hageja ilmajäämist kaitsest, mis oli talle ette nähtud Soome Vabariigi kui töö tegemise koha õiguse imperatiivsete sätetega.
14. Pooled ei vaidle selle üle, et nad olid kokku leppinud hageja töö eritingimuseks töölähetuse. Nii enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 51 lg 1 kui ka alates sellest ajast kehtiva TLS § 21 lg 1 järgi võib tööandja lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Seega on töölähetuse mõiste määratlemiseks oluline mitte töötaja elukoht ja töö tegemine väljapool elukohta, vaid töölepingus kokku lepitud töö tegemise koht ja töö tegemine muus kohas. Järelikult ei ole tähtis, kus oli hageja elukoht enne töölepingu sõlmimist või töölepingu täitmise ajal.
Kolleegium nõustub hagejaga selles, et ringkonnakohus on põhjendamatult lugenud töö tegemise kohaks Soome Vabariigi. Pooled ei vaidle selle üle, et töölepingus lepiti kokku, et töö tegemise kohaks on Eesti Vabariik. Kolleegiumi arvates tulebki töö tegemise koha kindlakstegemiseks enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 51 lg 1 ja alates sellest ajast kehtiva TLS § 21 lg 1 tähenduses lähtuda poolte kokkuleppest. Üksnes juhul, kui pooled leppisid töö tegemise osas kokku näiliselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses, on see kokkulepe TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine ning tegeliku kokkuleppe varjamise korral kohaldatakse selle kokkuleppe kohta sätestatut. Kostja aga ei ole tuginenud töö tegemise koha osas sõlmitud kokkuleppe näilisusele.
Ekslik on ringkonnakohtu arusaam, et töölähetuseks töölepingu seaduse tähenduses ei saa pidada kümnekuulist töötamist Soome Vabariigis, ilma et hageja oleks tegelikult Eesti Vabariigis töötanud või tema töö tegemise kohta Eesti Vabariigis oleks kindlaks määratud. Nii enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 51 kui ka alates nimetatud ajast kehtiva TLS § 21 kohaselt võib töölähetus poolte kokkuleppel kesta rohkem kui 30 järjestikust kalendripäeva. Sellest järeldab kolleegium, et töölähetus võib poolte kokkuleppel olla ka tähtajatu.
Eeltoodu kohaselt tuli kohtutel lähtuda sellest, et hageja oli töölähetuses nii enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 51 kui ka alates sellest kuupäevast kehtiva TLS § 21 mõttes.
15. Ringkonnakohtu järeldus, et hagejale tuleb töötasu maksta Soome Vabariigis kehtivas aiandustöötajate kollektiivlepingus kehtestatud alammääras, vastab Rooma konventsiooni art-s 6 sätestatule (vt otsuse p 13).
Soome Vabariigi seadustes ei ole töötasu alammäära sätestatud. Soome Vabariigi töölepingu seaduse (Työsopimuslaki) 2. ptk § 7 järgi peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise, vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu (üldkohalduva kollektiivlepingu) sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Töölepingu tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepingu vastava sättega, on tühine ja selle asemel tuleb järgida üldkohalduva kollektiivlepingu sätet. Ringkonnakohus märkis õigesti, et üldkohalduvad kollektiivlepingud on Soome Vabariigis siduvad kõigile selle valdkonna tööandjatele sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu (vt ka tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12 tehtud otsuse p 14). Üldkohalduv kollektiivleping kehtib mh aiandussektoris.
Vaidlusalusel ajavahemikul oli Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määruse järgi tunnipalga alammäär 1 euro 73 senti. Soome Vabariigi aiandustöötajate kollektiivlepingu alusel oli 1. raskusastme töö tunnipalk 7 eurot 34 senti ja 7 eurot 59 senti ning 2. raskusastme töö tunnipalk 7 eurot 81 senti ja 8 eurot 8 senti. Seega oli Soome Vabariigi õigusega tagatud kõrgem töötasu alammäär, kui oli ettenähtud Eesti Vabariigi õiguses. Järelikult oli kostjal Rooma konventsiooni art 3 lg 1 ja art 6 lg-te 1 ja 2 järgi kohustus maksta hagejale töötasu kollektiivlepingus sätestatud alammääras.
Samas ei selgu ringkonnakohtu otsusest, mis põhjusel kohaldub hagejale kollektiivlepingus ettenähtud 2. raskusastmega töö tasumäär. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväited. Seega pidi hageja tõendama, et ta tegi tööd, mis vastas 2. raskusastmele, ning kostja tõendama, et hageja tegi 1. raskusastmega tööd. Ringkonnakohus hindas hageja esitatud tõendeid ning leidis, et need ei tõenda tema tööülesannete sisu. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kas ja millised tõendid esitas hageja töö sisu tõendamiseks kostja ning et ringkonnakohus oleks neid tõendeid hinnanud. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise nõudeid ning TsMS § 654 lg-s 4 ettenähtud kohustust märkida otsuses mh tõendid, millel kohtu järeldused põhinevad.
16. Ringkonnakohus on kohaldanud Soome Vabariigi lähetatud töötajate seadust. Olukorras, kus pooled olid kokku leppinud, et kohalduvaks õiguseks on Eesti Vabariigi õigus, said kohtud Soome Vabariigi õigust kohaldada vaid siis, kui see tagab hagejale samasuguse kaitse, kui on ettenähtud Soome Vabariigi õiguse imperatiivsete sätetega (vt käesoleva otsuse p 13).
Pooled olid töölepingu p-s 4.2 leppinud kokku, et päevaraha maksmisel kohaldatakse Eesti Vabariigi seadust. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav töötasuna (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-11, p 15). Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna olukorras, kus töölähetused ei ole tuvastatud (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-10, p 18). Kolleegium on 7. detsembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11 tehtud otsuse p-s 20 järeldanud, et ka 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 5 lg 1 p-st 5 ja §-st 40 ning Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009 määrusega nr 110 kinnitatud „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord" järeldub, et töötasu ja päevaraha ei ole samastatavad. Töötasu makstakse töö eest, päevaraha aga teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest.
Seevastu Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse § 3 kohaselt, mida kohaldas ringkonnakohus, loetakse töölähetuses olemisega seotud hüvitised, mis ei puuduta töölähetuse tegelikke kulutusi, töötajale makstava töötasu osaks. Seega ei saa praegusel juhul öelda, et hageja jääks poolte kokkulepitud (Eesti Vabariigi) õiguse järgi ilma kaitsest, mis oli talle ette nähtud Soome Vabariigi õiguse imperatiivsete sätetega. Järelikult tuleb kohaldada poolte kokkulepitud õigust, s.o Eesti Vabariigi õigust, mille järgi makstakse töötajale lähetustasu lisaks töötasule, mitte töötasu osana. Soome Vabariigi õigus ei kuulu Rooma konventsiooni art 6 lg 2 alusel lähetustasu osas kohaldamisele vaatamata sellele, et see on lähetustasu ja töötasu arvestamise osas kooskõlas direktiivi art 3 lg 7 teises lauses sätestatuga.
17. Töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise korral makstava hüvitise (TLS § 100 lg 5) väljamõistmise vaidlustamisel leiab kostja, et ringkonnakohus tuvastas valesti aja, mil kostja töölepingu nõuetekohaselt üles ütles. TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 kohaselt on kolleegium seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ning ise tõendeid ei kogu ega uuri.
Kolleegium selgitab, et TLS §-s 95 sätestatud töölepingu ülesütlemise avaldus on ühepoolne tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 teise lause tähenduses. TLS § 95 lg 1 esimese lause kohaselt on töölepingu ülesütlemiseks nõutav kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. Vorminõuet rikkudes tehtud avaldus on tühine. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama kostja väidet, et ta esitas hagejale 21. juulil 2009 töölepingu ülesütlemise kirjaliku avalduse.
Juhul kui kostja ei esitanud hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust kirjalikku taasesitamist võimaldav vormis, ei oma tähtsust, kas kostja esitas hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse suuliselt. Eelnevast tulenevalt ei ole asjakohane vastukassatsioonkaebuse väide, et hageja võttis omaks, et talle teatati töölepingu ülesütlemisest suuliselt 21. juulil 2009.
18. Kolleegium juhib hageja lepingulise esindaja tähelepanu sellele, et kassatsioonkaebusest ei nähtu, et see oleks edastatud kostja esindajale. Kuna ka kostjat esindab menetluses advokaat, tulnuks hageja kassatsioonkaebus TsMS § 337 järgi edastada ka kostja lepingulisele esindajale. Kassatsioonkaebuse edastamata jätmise või sellest kohtu teavitamata jätmise eest on Riigikohtul õigus advokaati trahvida.
19. Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg-te 4 ja 8 alusel hagejale ja kostjale tagastada.
20. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi