Riigikohtu 30. jaanuari 2013 otsus kohtuasjas 3-2-1-177-12
RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
|
3-2-1-177-12
|
Otsuse kuupäev
|
Tartu, 30. jaanuar 2013. a
|
Kohtukoosseis
|
Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu
|
Vladimir Ossipenko hagi Eesti Energia Kaevandused AS-i vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
|
|
Vaidlustatud kohtulahend
|
Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-53812
|
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
|
Vladimir Ossipenko kassatsioonkaebus
|
Tsiviilasja hind Riigikohtus
|
11 312 eurot 36 senti
|
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
|
Hageja Vladimir Ossipenko, esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga
Kostja Eesti Energia Kaevandused AS (registrikood 10032389), esindajad juhatuse liikmed Veljo Aleksandrov ja Erik Väli
|
Asja läbivaatamise kuupäev
|
7. jaanuar 2013. a, kirjalik menetlus
|
RESOLUTSIOON
1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-53812 osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja varalise kahju hüvitamise nõude. Saata asi selles osas Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-53812 osas ja Viru Maakohtu 22. novembri 2011. a otsus samas asjas osas, millega kohtud jätsid rahuldamata hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Jätta hagi nimetatud osas läbi vaatamata.
3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4. Tagastada Vladimir Ossipenkole kassatsioonkaebuselt 11. septembril 2012 tasutud kautsjon 113 (ükssada kolmteist) eurot 12 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Vladimir Ossipenko (hageja) esitas 28. oktoobril 2010 Eesti Energia Kaevandused AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista kutsehaigusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitis. Varalise kahju eest palus hageja mõista välja hüvitise igakuiste maksetena 3000 krooni (191 eurot 73 senti) kuus alates 21. juunist 2000 ja mittevaralise kahju eest hüvitise ühekordse maksena 150 000 krooni (9586 eurot 75 senti).
Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja õiguseellaste juures 26. juunist 1968 kuni 20. juunini 2000. 11. märtsil 1987 diagnoositi hagejal kutsehaigusena vibratsioonitõbi. Kutsehaiguse tekkimises on süüdi kostja õiguseellased, kelle juures hageja töötas allmaa läbindaja ja allmaa koristustöölisena tervist eriti kahjustavates tingimustes. Tööandja ei võtnud tarvitusele NSVL-i söetööstuse ministri 16. juuni 1972. a käskkirjast nr 220 tulenevaid meetmeid, mis ennetaksid töötajate haigestumist vibratsioonitõppe. Tööleping hageja ja kostja vahel lõpetati poolte kokkuleppel 20. juunil 2000. 9. veebruaril 2010 tuvastati hagejal 40% töövõime kaotus, mille põhjuseks on kutsehaigus. Hageja keskmine töötasu 2000. a oli 11 000 krooni (703 eurot 3 senti) kuus, praegu on talle määratud pension, mille suurus oli hagi esitamise aja seisuga 4870 krooni (311 eurot 25 senti) kuus.
Hageja sai kahju tekkimisest teada 9. veebruaril 2010, kui tal tuvastati töövõime kaotus. Seejärel esitas ta kostjale kompromissiettepaneku ja nõudis, et kostja maksaks talle iga kuu rahalise hüvitise 3000 krooni (191 eurot 73 senti). Kostja keeldus hüvitise maksmisest, leides, et nõue on aegunud.
Hageja on seisukohal, et nõue ei ole aegunud. Ta leiab, et tema tervise kahjustamine kestis kuni 20. juunini 2000, mil temaga lõpetati tööleping. Sama kaua kestis ka kostja õigusvastane tegevus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 2 kohaselt aeguvad tervise kahjustamisest tulenevad nõuded 30 aasta jooksul arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.
2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue on aegunud. Hageja sai tervisekahjustusest teada 11. märtsil 1987, kui tal diagnoositi kutsehaigus. Seda on ta hagiavalduses ka ise väitnud. Kostja poole pöördus hageja kahju hüvitamise nõudega esimest korda 4. juunil 2010, seega rohkem kui 23 aastat pärast tervisekahjustusest põhjustatud kahjust teadasaamist. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
Kostja esitas nõudele ka sisulised vastuväited. Kahjuhüvitise väljamõistmiseks tuleb tuvastada kostja õigusvastane tegu, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel ning ka kostja süü. Need asjaolud on hageja jätnud selgelt välja toomata. Samuti ei ole hageja tõendanud tal tekkinud kahju suurust. Lisaks on hageja ise suhtunud pahatahtlikult oma tervisesse, jätkates ohtlikul töökohal töötamist ka pärast kutsehaiguse diagnoosimist.
3. Viru Maakohus jättis 22. novembri 2011. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja kutsehaigus diagnoositi juba 1984. a-l. Hageja tunnistas kohtuistungil, et märkis hagiavalduses kutsehaiguse diagnoosimise ajaks ekslikult 1987. a. Hageja oli juba 1988. a kaotanud 35% töövõimest ja talle oli määratud III invaliidsusgrupp. Hageja töötas Eesti Energia Kaevandused AS-i õiguseellaste juures kuni 20. juunini 2000. 9. veebruaril 2010 tegi Sotsiaalkindlustusamet otsuse nr 591125, millega tuvastati hagejal kutsehaigusest tulenev 40% töövõime kaotus. Hageja pöördus tervisekahju nõudega kostja poole esimest korda alles 4. juunil 2010.
TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on sellise taotluse esitanud. Maakohus leidis, et ei ole õige hageja seisukoht, et hagejal tekkis kahju ja ta sai sellest teada alles 2010. a-l. Aegumistähtaega tuleb hakata lugema ajast, mil hagejal tekkis tervisekahjustus ja ilmnesid tervisekahjustusest tulenevad kahjulikud tagajärjed. Hageja sai tervise kahjustamisest teada juba kutsehaiguse diagnoosimisel 1984. a-l, hiljemalt aga 35%-lise töövõimekaotuse ja III invaliidsusgrupi määramisel 1988. a-l. Alusetu on hageja väide, et kostja õigusvastane tegevus kestis kuni 2000. a-ni ja hageja sai kahjust teada alles 2010. a-l, kui tal tuvastati 40% töövõime kaotus. Väidetav kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, tuleneb 1984. a-ldiagnoositud tervisekahjustusest.
Maakohus märkis, et hageja nõude aegumistähtaja algus langeb võlaõigusseaduse jõustumisele eelnevasse perioodi. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 teise lause järgi kohaldatakse aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Nõude aegumise algus langeb tsiviilkoodeksi (TsK) kehtivuse aega. TsK § 81 järgi oli hagi aegumise üldine tähtaeg kolm aastat. TsK § 86 järgi algas hagi aegumise tähtaja kulgemine hagemisõiguse tekkimise päevast ja hagemisõigus tekkis päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Oma õiguste rikkumisest sai hageja teada kutsehaiguse diagnoosimisel 1984. a-l. Hagi esitati kohtule 29. oktoobril 2010, s.o 26 aastat pärast seda, kui hageja sai teada kutsehaigusest ja kutsehaigusega seotud kahjulikest tagajärgedest. Seega oli hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg möödunud juba enne hagi esitamist.
Mittevaralise kahju kohta leidis maakohus, et kutsehaiguse diagnoosimise ja sellest teadasaamise ajal kehtinud TsK §-d 448 ja 463 ei näinud ette mittevaralise kahju hüvitamist. Esimest korda nägi mittevaralise kahju hüvitamise võimaluse ette 1992. a-l jõustunud põhiseaduse § 25. Enne põhiseaduse jõustumist ei olnud mittevaralise kahju väljamõistmiseks materiaalõiguslikku alust.
4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.
Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. juuni 2012. a otsusega Viru Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 maakohtu otsuse põhjendusi aegumise kohaldamise kohta. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.
TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on vastava taotluse esitanud.
Ringkonnakohus leidis, et maakohus on nõude aegumise kontrollimisel küll õigesti viidanud VÕSRS-i aegumist käsitlevatele sätetele, kuid on jätnud seejärel aegumistähtaja arvestamise kuupäeva ja nõude aegumise aja selgelt tuvastamata. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse TsÜS-is ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002. TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Õiguste rikkumisest teadasaamine tähendab kahju tekitamisest teadasaamist. Hageja pidi oma õiguste rikkumisest teada saama kutsehaiguse diagnoosimise ajal ehk 1984. a-l. Sellel ajal kehtinud TsK § 94 kohaselt ei kohaldatud hagi aegumist isiklike mittevaraliste õiguste rikkumisest tulenevatele nõuetele. 1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt kohaldus tervisekahju hüvitamise nõudele kümneaastane aegumistähtaeg. Samal ajal kehtinud TsÜS § 178 lg 3 kohaselt oleks nõue aegunud 1. septembril 2004. 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on tervisekahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat. VÕSRS § 9 lg 3 järgi, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui uues seaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline tähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt arvutatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Seega tuleb hageja nõude aegumisele kohaldada enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Hageja nõue aegus 1. septembril 2004.
Ringkonnakohus märkis, et tegemist võib olla ka vältava kahju hüvitamise nõudega, kuna hageja jätkas pärast kutsehaiguse diagnoosimist 1984. a-l töötamist kostja juures kuni 20. juunini 2000. Kui kahju tekitav tegevus jätkub, võib teatud asjaoludel aegumine alata ka kahjustava tegevuse lõppemisel. Sellisel juhul algaks aegumine 21. juunist 2000. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega aegus hageja kahju hüvitamise nõue hiljemalt 1. juulil 2005. Asja materjalide kohaselt võis hagi aegumine TsÜS § 167 lg 1 alusel perioodil 27. detsember 2004 - 13. jaanuar 2005, s.o 18 päevaks peatuda poolte läbirääkimiste tõttu, kuid vaatamata sellele oli hagi selle esitamise ajaks, 28. oktoobriks 2010 aegunud.
Mittevaralise kahju kohta leidis ringkonnakohus, et kui lugeda mittevaralise kahju hüvitamise nõue tekkinuks juba kutsehaiguse esimest korda diagnoosimisel 1984. a-l, siis ei ole materiaalõiguslikku alust mittevaralise kahju sissenõudmiseks ja pole põhjust rääkida ka nõude aegumisest. Kui aga asuda seisukohale, et ka hageja tervisele põhjustatud mittevaraline kahju oli vältava iseloomuga ja sellist kahju põhjustanud tegevus kestis kuni töösuhte lõppemiseni 20. juunil 2000, siis aegus mittevaralise kahju hüvitamise nõue koos varalise kahju hüvitamise nõudega 1. juulil 2005 ja hagi tuleks jätta selles osas rahuldamata aegumise tõttu. Seega on igal juhul olemas alus hagi rahuldamata jätmiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud aegumise sätteid. Kohtud ei ole tuvastanud, millal tekkis hagejal tervise kahjustamisest tingitud varaline kahju, seega ei saanud nad teha ka järeldust nõude aegumise kohta. Kuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 136 lg 2 kohaselt tuleb tervise kahjustamise korral kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, siis on hageja õiguste rikkumiseks nende maksete tegemisest keeldumine. Tegemist on vältava tervisekahju tekitamisega ja seepärast ei ole nõue TsÜS § 154 kohaselt aegunud vähemalt kolmeaastase ajavahemiku suhtes, mis eelnes hagi esitamisele.
Kostja ei esitanud aegumise kohaldamise taotlust. Aegumise vastuväide ja aegumise kohaldamise taotlus on erinevad menetluslikud toimingud. Kohus tegi vaheotsuse omal initsiatiivil.
Ringkonnakohus rikkus asja läbivaatamisel TsMS § 669 lg 1 p 3 nõudeid. Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2012. a määruses oli asja kirjalikult läbivaatavaks kohtukoosseisuks märgitud kohtunikud Viivi Tomson, Andra Pärsimägi ja Kersti Kerstna-Vaks. Otsuse tegi aga Tartu Ringkonnakohus koosseisus Kai Kullerkupp, Viivi Tomson ja Kersti Kerstna-Vaks. Seega lahendas asja ebaseaduslik kohtukoosseis.
7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja osaliselt ka maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata varalise kahju hüvitamise nõude. Selles osas tuleb asi saata uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas tuleb tühistada TsMS § 691 p 3 järgi nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus. Selles osas tuleb hagi jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et hagejal puudus kahju tekkimise ajal kehtinud seadusega kaitstud õigus või huvi. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9. Ringkonnakohus tegi 28. märtsil 2012 määruse, millega määras, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, ja märkis asja läbivaatavaks kohtukoosseisuks kohtunikud Viivi Tomson, Andra Pärsimägi ja Kersti Kerstna-Vaks. 18. juunil 2012 tegi samas asjas aga ringkonnakohus otsuse koosseisus Kai Kullerkupp, Viivi Tomson ja Kersti Kerstna-Vaks. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et menetlusosalistele oleks kohtukoosseisu vahetumisest teatatud.
Kohtute seaduse (KS) § 37 lg 3 ja TsMS § 20 lg 1 kohaselt on võimalik olukord, kus kohtukoosseis asja arutamisel vahetub. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma kooskõlas KS § 37 lg 2 p-s 2 sätestatud kohtuasjade jaotamise põhimõttega. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et igaühel on õigus teada tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu nimeliselt, et põhjendatud vajadusel esitada koosseisu liikmete vastu taandusi. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema ka menetlusosalistele arusaadav. Samuti peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kohtukoosseisu määramist kontrollida. See on üks erapooletu õigusemõistmise garantiidest (vt Riigikohtu 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10). Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10).
Kolleegium selgitab, et kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
10. TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, millised asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Kohtud on asja lahendamisel ebaõigesti lähtunud sellest, et tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude aegumine algab kutsehaiguse diagnoosimisest. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause alusel kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. TsK § 86 kohaselt algas aegumine ajast, mil isik sai teada või oleks pidanud saama teada oma õiguse rikkumisest. Ka 1. septembrist 1994 kuni 1. juulini 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 116 esimese lause kohaselt algas aegumine päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kolleegiumi arvates tuleb kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks eelnimetatud sätete mõttes lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Hageja taotleb varalise kahju eest hüvitise väljamõistmist alates 21. juunist 2000, kuid ei ole täpsustanud, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Seega on kohtud kohaldanud aegumise sätteid, kuid on jätnud välja selgitamata, millal algas aegumistähtaja kulgemine.
Kolleegium selgitab, et juhul, kui hageja nõuab tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku vähenemise hüvitamist, peab ta selleks, et kohus saaks hinnata hagi aegumist, hagi täpsustama ning märkima, millal tema sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes. Kuna maakohus on jätnud selle asjaolu välja selgitamata, peab seda tegema ringkonnakohus. Vajadusel võib ringkonnakohus määrata hagejale hagi täpsustamiseks tähtaja TsMS § 3401 lg 1 järgi. Juhul kui hageja ei täpsusta hagi ringkonnakohtu määratud tähtajaks, peab ringkonnakohus jätma hagi TsMS § 3401 lg 2 järgi läbi vaatamata.
Kuna maakohus rikkus selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ka apellatsioonimenetluses (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
Juhul kui ringkonnakohus tuvastab, et hageja nõue on aegunud, saab ta teha uue otsuse ja jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kui aga ringkonnakohus tuvastab, et hageja nõue ei ole aegunud, peab ta aegumise osas tegema TsMS § 449 lg 3 järgi vaheotsuse ja saatma asja ülejäänud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.
11. Kolleegium leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et hagejal ei olnud kahju tekkimise ajal kehtinud seadusega kaitstud õigust.
Kohtud on tuvastanud, et kutsehaigus diagnoositi hagejal esimest korda 1984. a-l, kostja juures töötas hageja 2000. a 20. juunini. Hageja oli juba 1988. a-l kaotanud 35% töövõimest ja talle oli määratud III invaliidsusgrupp.Erinevalt varalisest kahjust, mis kujutab endast vara vähenemist või saamata jäänud tulu ja mis võib realiseeruda ka hiljem, kui leiab aset selle põhjuseks olnud õigusvastane tegu, kujutab mittevaraline kahju VÕS § 128 lg 5 kohaselt endast kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kannatused ei saa eelduslikult tekkida oluliselt hiljem neid põhjustanud tervisekahjustusest. Mittevaralise kahju puhul saab seega vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud. Nõude aluseks olev kutsehaigusest tulenev tervisekahjustus pidi hagejale teatavaks saama hiljemalt 1988. a-l, mil hagejale määrati III invaliidsusgrupp. Kutsehaiguse väljakujunemise ja diagnoosimise ning hagejale invaliidsusgrupi määramise ajal kehtinud TsK §-d 448 ja 463 ei näinud ette mittevaralise kahju hüvitamist tervisekahjustuse korral. Kuigi 3. juulil 1992 kehtima hakanud põhiseaduse § 25 järgi tuli hüvitada nii varaline kui ka mittevaraline kahju, ei sätestatud sellist kohustust 1. septembrist 1994 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seaduses tervisekahjustuse puhuks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-06, p 10). Mittevaralise kahju hüvitamise võimalus tervisekahjustuse korral sätestati 1. juulil 2002 jõustunud VÕS §-s 130. Seaduses ei sätestatud mittevaralise kahju nõudmise võimalust tagasiulatuvalt varem (st enne võlaõigusseaduse jõustumist) põhjustatud tervisekahjustuse eest.
Kuna enne põhiseaduse jõustumist kehtinud seadused ning 1. septembrist 1994 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seadus ei võimaldanud nõuda mittevaralise kahju hüvitist tervisekahjustuse korral, siis ei ole hagejal materiaalõiguslikku alust nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.
12. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist.
Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et maakohus ei saanud aegumist kohaldada, sest kostja ei esitanud sellesisulist taotlust, vaid ainult vastuväite. Ringkonnakohus märkis õigesti, et aegumisele tuginemiseks piisab isegi selgest suulisest vastuväitest (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 24). Kohtuasja materjalidest nähtuvalt tugines kostja aegumisele nii oma kirjalikus vastuses kui ka kohtuistungil (vt I kd, tl-d 67 ja 142).
Kolleegium ei nõustu ka kassatsioonkaebuse seisukohaga, et kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõue on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõue ja seetõttu tuleks sellele kohaldada TsÜS § 154. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ja TsÜS § 154 kohaldamisele ei kuulu. Asjas kohaldub TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine), mis on TsÜS § 150 suhtes erinormiks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14).
Kuigi VÕS § 136 lg 2 näeb tervise kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse täitmise üldjuhul ette perioodiliste maksetega, ei tähenda see, et tegemist oleks perioodiliste kohustuste täitmisega TsÜS § 154 mõttes. Nõude aegumine on seotud selle sissenõutavaks muutumisega. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Seega leidis tingkonnakohus õigesti, et kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (vt selle kohta Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14).
13. Asja hinna arvutamise kohta märgib kolleegium järgmist. Tsiviilasja hinnaks maakohtus tuleb lugeda 11 312 eurot 36 senti. Maakohtu otsuse sissejuhatavas osas on aga hagi hind jäänud märkimata. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg 2 p 51. Kolleegium selgitab, et kui maakohus on oma otsuse sissejuhatavas osas jätnud hagi hinna märkimata, peab ringkonnakohus selle vea parandama sõltumata sellest, kas hagi hinna maakohtu lahendisse märkimata jätmist on vaidlustatud. Vastasel korral ei oleks pooltel võimalik taotleda pärast maakohtu lahendi jõustumist menetluskulude kindlaksmääramist.
Ringkonnakohus on õigesti käsitanud vaheotsusena pealkirjastatud maakohtu otsust lõppotsusena, vaatamata sellele, et maakohus on selle pealkirjastanud vaheotsusena. TsMS § 449 lg 3 kohaselt on vaheotsus otsus, millega jäetakse aegumine kohaldamata. Kui kohus jätab hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu, siis on tegemist lõppotsusega. Kuna praeguses asjas maakohus kohaldas aegumise sätteid ja jättis hagi rahuldamata, siis oli tegemist lõppotsusega ja selle vaidlustamisel täies ulatuses on TsMS § 137 lg 1 kohaselt tsiviilasja hind apellatsiooniastmes sama mis esimeses astmes.
14. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Kautsjoni tagastamiseks tuleb hagejal TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause järgi märkida, millisele pangakontole kautsjon tagastada.
15. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Hea külastaja!
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi